Häda ei hüüa tulles, ütleb vanasõna, mis tähendab, et kahjud ja õnnetused juhtuvad ootamatult.

Eesti Saatse „saapa” sündmused on aga reeglist erand, kuna Saatses on omamoodi eriolukord kestnud juba üle 30 aasta, kirjutab Soome ajakirjanik Sami Lotila väljaandes Iltalehti.

Olukord Saatses kulmineerus eile laupäeval, kui Eesti politsei ja piirivalve märkasid Eesti-Vene piiril relvastatud Vene sõdureid. Sõdurid jäid Vene poolele piirile ja tänaseks pühapäevaks olid nad juba lahkunud. Eesti hoiab piirkonda aga vähemalt teisipäevani suletuna.

Saatse saatuse üle on Eestis vaieldud alates Eesti iseseisvumisest 1991. aastal ja läbirääkimiste alustamisest Venemaaga oma idapiiri osas. Vaatamata mitmetele katsetele ei viinud läbirääkimised lõpliku tulemuseni ning Eesti ja Venemaa vahelist piirilepingut ei allkirjastatud.

Läbirääkimisi peeti eelkõige Kagu-Eesti piirkonna üle, kus Saatse asub. See piirkond määratleti Eesti osana 1920. aasta Tartu rahulepingus. See on sama rahuleping, mis pani paika Venemaa ja Soome vahelise piiri. Pärast iseseisvuse taastamist soovis Eesti taastada Tartu rahu piirijoone, kuid see ei sobinud Venemaale.

Eesti ja Venemaa saavutasid 1990. aastatel aga nii suure kokkuleppe, et Venemaa lubas Eesti sõidukitel kasutada Värskast Saatsesse suunduvat teed viisavabalt, kuigi tee läbib kahes punktis Venemaa territooriumi.

Nimi „Saatse saabas” tuleneb sellest, et Venemaa piirkond, mille kaudu tee kulgeb, meenutab kaardil saabast.

Eesti on juba teinud mitu otsust ümbersõidutee ehitamiseks, et enam ei peaks läbi Venemaa sõitma, kuid kokkuleppele pole veel jõutud. On üsna kindel, et selle nädalavahetuse sündmused annavad Eestile viimase tõuke oma tee ehitamiseks.

Venemaa on seni olnud leebe turistide suhtes, kes on keelust hoolimata Saatses peatunud, näiteks venekeelsete hoiatussiltide pildistamiseks. Eesti marja- ja seenekorjajad on eksinud piiri Venemaa poolele ning ka nemad on pääsenud hoiatuse ja väikese trahviga.

Varem pole Saatses Vene sõdureid nähtud, vähemalt mitte suurtes gruppides, kuid Eesti poolel on teada, et Venemaa on omapoolse piiriala kindlustanud. Ka Saatse saapast läbi sõitnud soomlased on märganud, kuidas tee lähedal, veidi kaugemal, on näha punkreid ja kergemaid kindlustusi. Seni pole Eesti Vene kindlustuste pärast muretsenud, kuna need viitavad pigem võimalikule kaitselahingule kui rünnakuks valmistumisele.

Saatse puhul teeb muret muidugi see, et seekord oli liikvel relvastatud lahingugrupp, mis justkui uuris võimalikku tulevast operatsiooniala. Sõdurid ei olnud seal lõbu pärast. Pole liialdus öelda, et Vene sõdurid läksid Saatsesse võimalikuks eelseisvaks sõjaks valmistuma.

Eestis on riigi juhtkond aastaid valjusti rääkinud, et Venemaa vastu puhkeb kindlasti sõda ja küsimus on vaid, millal see puhkeb.

Eesti kaitseväe endine juhataja Riho Terras ütles 2015. aastal, et „esimene roheline mehike üle Eesti piiri tuleb, siis lastakse ta maha”.

Vene sõdurite ilmumist piirile võib samuti pidada provokatsiooniks – mis oli äärmiselt edukas, arvestades tohutut meediakajastust, mida väike sõdurite grupp sai.

Teine halb areng on see, et Venemaa piirivalve ei andnud selget vastust oma Eesti kolleegide päringule, kui nood küsisid sõdurite kavatsuste kohta piirialal. Vaatamata Eesti ja Venemaa suhete täielikule lagunemisele on riikide piirivalvurid vähemalt seni suutnud igapäevastes praktilistes küsimustes läbi rääkida.

Kuna Eesti ja Venemaa piir on mõnevõrra ebamäärane, võime olla kindlad, et Saatse-sarnased intsidendid piiril jätkuvad.

Venemaa järgmiseks vastasseisu sihtmärgiks võib saada Dubki küla, mis on osa Venemaast ja asub poolsaare tipus, nii et sinna pääseb ainult maismaad mööda läbi Eesti.

Venemaa eesmärk võib olla kasutada Eesti vastu taktikat „konn keevas vees” ning hajutada Eesti piirivalve ja armee tähelepanu korduvate, veidi tõsisemate provokatsioonidega. Esimene märk sellisest tegutsemisviisist oli näha eelmise, 2024. aasta kevadel, kui Venemaa eemaldas Narva juures jõest meelevaldselt piiripoid. Eesti ei saanud muud teha kui protestida.