Ukraina presidendi endine nõunik Oleksi Arestovõtš märkis, et rahvas vaatab Ukraina sõjaväge kui okupatsiooniarmeed.

Arestovõtš jagas ühtlasi pilti, kus Ukraina sõjaväelane laseb tänaval gaasi näkku ühele kohalikule ettevõtjale.

Arestovõtš edastas asja kohta järgmise seisukoha:

Oma kauges nooruses (nüüd olen lähemas nooruses) oli mul kokkupuude ühe Ukraina kontingendi lahingutoetuse liigiga Iraagis.

Meie brigaad saadeti Iraaki 2003. aasta augusti alguses ja rahvusvahelised väed tähistasid ametlikult oma võitu Saddam Husseini režiimi üle 1. mail (Bagdad vallutati 9. aprillil).

Kogu selle aja kiirenes operatiivinformatsiooni liikumine ja oli väga selge, kuidas selleks ajaks vabade iraaklaste eufooria muutus järk-järgult kasvavaks vastupanuks „okupantidele”.

Eriti mäletan ühte esimestest intsidentidest – kui videolintide ostmise järjekorras seisnud Ameerika sõdurile läheneti selja tagant ja lasti talle püstoliga kuklasse.

Eile hommikul, lugedes uudiseid (nüüdseks igapäevasest) Ukraina vastupanust järjekordsele Ukraina sõjaliste värvatute bussi tirimisele (nn bussifitseerimine), tabas mind liigagi iseloomulik tunne, et kogu riik libiseb tagasipöördumatusse keerisesse – „okupatsioonile vastupanu” loogikas.

Noh, oletame, et Ukraina relvajõude ei peeta veel „okupatsiooniarmeeks”.

Aga värbamisbürood?

Ma mäletan, kuidas ma hoiatasin neid idioote ametis 2022. aasta märtsis:

Ärge laske asjadel minna punkti, kus ukrainlased hakkavad kartma Ukraina sõjaväevormides inimesi – see oleks riigile katastroof.

Aga need idioodid arvasid, et nad on kõige targemad.

Nad algatasid juba siis Zalužnõi ja teiste kindralite vastu kriminaalasju, olles täiesti teadlikud, et sõda tähendab „kulusid” ja plaanisid algusest peale need kulud sõjaväele nihutada.

Siis hoiatasin värbamisbüroode idioote:

„Nad süüdistavad teid bussifitseerimises ja teie jääte ainsana süüdi.”

Kuid rahajanu ja rindehirm pimestasid neid.

Hoiatan teid juba kolmandat korda:

kõigi märkide järgi tajub märkimisväärne osa ukrainlasi JUBA Ukraina sõjaliste värbajate ja politsei ühispatrulle võõrvõimude patrullidena.

Ja teie, värbamisbüroo idioodid, olete muutumas „okupatsiooniadministratsiooniks”.

Kas peaksin teid hoiatama, mis edasi saab (vaatamata kõigile „mobilisatsioonireformidele”), või mõtlete te ise välja – kolmandal korral?