G7 grupi äsjane tippkohtumine pidi saatma Ukrainale tugeva signaali. Kuid siis lahkus Donald Trump ootamatult kohtumiselt. Washingtonil on teised prioriteedid.

G7 tippkohtumine Kanadas pidi olema ühtsuse märk Ukraina sõjas. Vähemalt valitses selline arusaam Euroopa suuremates pealinnades. USA president Donald Trump lahkus aga lääne tööstusriikide kohtumiselt ootamatult vara – just siis, kui Ukraina president Volodõmõr Zelenski oli teel tippkohtumise toimumispaika Kananaskises Lääne-Kanadas. Põhjus: Iisraeli ja Iraani vaheline eskaleerumine. Trumpi ja Zelenski kavandatud kohtumine jäi ära, vahendab Berliner Zeitung.

Algselt pidi Trump lahkuma teisipäeval, kuid Lähis-Ida kriis sundis teda varem lahkuma. „Ma pean tagasi minema. Näete, mida mina näen,” ütles USA president ajakirjanikele. „Ma pean tagasi minema nii kiiresti kui võimalik.” Hiljem teatas pressiesindaja Karoline Leavitt: „Lähis-Ida arengute tõttu lahkub president Trump täna õhtul pärast õhtusööki riigipeadega.” Seega muutus G7 tippkohtumine G6 tippkohtumiseks.

Kuid see teine ​​tippkohtumise päev Kanada metsade vahel pidi olema pühendatud Ukrainale. Zelenski tahtis Trumpiga arutada edasisi relvatarneid ja julgeolekugarantiisid ning ukrainlane tahtis ameeriklasele anda ülevaate olukorrast enam kui 1200 kilomeetri pikkusel Donbassi rindel. Nüüd on aga täiesti ebaselge, kas kohtumine üldse toimub, teatab Ukraina meedia üksmeelselt.

Kuigi Ukraina on Venemaaga sõdinud üle kolme aasta, näitab Trumpi järsk lahkumine, et Iisraeli ja Iraani konflikt on USA jaoks palju pakilisem. Siin on põhjused:

1.Ajalooline liit USA ja Iisraeli vahel

USA ja Iisraeli suhted ei ole tavaline partnerlus. See on sügavalt juurdunud Washingtoni ajalukku, poliitikasse ja võimustruktuuridesse. Iisrael on aastakümneid olnud USA lähim liitlane Lähis-Idas. Jeruusalemm on ka USA sõjalise abi suurim saaja. Rünnakut Iisraeli vastu käsitletakse Washingtonis rünnakuna USA vastu. Ukraina seevastu peab iga relvapaketi eest võitlema, eriti pärast seda, kui Trump Valges Majas võimule naasis.
Ka Iisraeli lobi USA-s on äärmiselt mõjukas. Selliseid rühmitusi nagu AIPAC (Ameerika Iisraeli Avalike Suhete Komitee) peetakse USA üheks mõjukaimaks huvigrupiks. Nad mõjutavad võrdselt nii demokraate kui ka vabariiklasi – ja seega ka Trumpi välispoliitikat. USA president peab Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut lähedaseks liitlaseks. Trumpi otsused – näiteks Jeruusalemma tunnustamine Iisraeli pealinnana – olid Netanyahule tehtud kingitused.

2.Iraan on USA ideoloogiline peavaenlane

Iraan on olnud üks USA ideoloogilistest peavaenlastest alates 1979. aasta islamirevolutsioonist. Pärast šahhi kukutamist on Washington pidanud mulla režiimi vaenlaseks. USA diplomaatide pantvangi võtmine Teheranis 1980. aastatel kujundab jätkuvalt USA välispoliitikat.

Tuumarelvastatud Iraan oleks USA jaoks õudusunenägu. Trumpi ähvardused („Kõik peaksid Teheranist kohe lahkuma”) viitavad võimalikele sõjalistele rünnakutele. Ta eelistab eskalatsiooni Ukraina sõjale. Tagajärg Ukrainale: USA eelistab praegu investeerida Teheranis võimalikku režiimivahetusse ja keskendub sellele eesmärgile Ukraina toetamise asemel.

3.Režiimivahetus on Iraanis tõenäolisem kui Venemaal

Kuigi president Vladimir Putini kukutamine tundub ebareaalne kuni utoopilise piirini, peavad USA strateegid võimuvahetust Iraanis täiesti võimalikuks. Teherani juhtkond on praegu tohutu surve all. Washington loodab, et protestid, majanduskriis ja noorte rahulolematus võivad režiimi kõigutada. USA spekuleerib 1979. aasta riigipöörde sarnasega – ainult vastupidises suunas.

Erinevalt Venemaast ei ole Iraanil ka tuumarelvi – vähemalt mitte veel. USA jaoks oleks sihipärane rünnak tuumarajatiste vastu seega vähem riskantne kui otsene vastasseis Moskvaga.

Pärast Trumpi lahkumist: kas Zelenski on hädas?

Ukraina jaoks saadab Trumpi enneaegne naasmine Washingtoni kibeda sõnumi: vaatamata sõjale ja Venemaa igapäevastele rünnakutele kodumaale on olukord Ukrainas tagaplaanile jäämas. Kas Zelenskil on veel võimalusi Trumpiga kohtuda, on küsitav. Kui seda ei toimu, oleks see Kiievile järjekordne hoop – ja järjekordne tõestus, et USA mõtleb ja tegutseb selles kriisis eurooplastest erinevalt. Washingtoni jaoks on tulekahju Kiievis, Odessas ja mujal vähem ohtlik kui Teheranis ja Tel Avivis.