700 000 euro suuruse käibe pealt tuli pankrot mõne kuuga. Pankrotte on praegu Soomes rohkem kui kunagi varem 21. sajandil.

Soome mees Anttoni töötas kirglikult kaksteist aastat. Tema käejäljed olid näha igal seinal, igas heliproduktsioonis. Siis äkki ei toiminud enam miski. Heliproduktsioonifirma Artlab esitas pankrotiavalduse, vahendab Yle.

See oli nii pettumus kui ka kergendus.

Ettevõtteid läheb sel aastatuhandel pankrotti rohkem kui kunagi varem. Seepärast küsis Yle kahelt pankrotti läinud ettevõtjalt, mis ajendas neid seda sammu tegema.

Anttoni oli üks ettevõtte kuuest partnerist ja tegevjuht. Ettevõtte peakorteri, Helsingi Vallilas asuva stuudiokompleksi ehitas ta ise – sõna otseses mõttes oma kätega.

Kõik sai alguse hobist. Anttoni mängis heavy bändis ja lõpuks pidas stuudiot, kus ta harjutas.

Ettevõte kasvas kiiresti eimillestki. Esmalt tootis see muusikat, festivale, seejärel järk-järgult taskuhäälingusaateid, kuulamismaterjale ja reklaame. Ja tegi heli paarile Slushi kasvuettevõtte üritusele.

Hakkasime taskuhäälingusaateid tegema enne, kui need Soomes moodi tulid, sõnab ta.

Artlabi tööd tunnustati välismaal. Käive tõusis 700 000 euroni ja ettevõte andis tööd kaheksale inimesele pluss võrgustiku vabakutselistele.

2023 oli Artlabi parim aasta. See oli ettevõtte viimane täisaasta.

Artlab elas pandeemia üle tänu kassasse kogutud puhverfondi abil. Mingit kasu sellest oli, sest „midagi tuleb alati ja tuleb olla valmis”.

Järgmine hoop, majanduslangus oli liiast.

2024.aasta esimesed kolm kuud ei toonud kaasa ühtegi uut tehingut. Käive langes praktiliselt nulli.

Valikud olid laenu võtmine või tegevuse lõpetamine. Ettevõtte aktsionärid otsustasid viimase kasuks.

Anttoni ise oli Lõuna-Helsingi Ettevõtjate Liidu juhatuses. Seal oli ta harjunud jagama sõnumit, kui oluline on langetada pankrotiotsuse enne, kui on liiga hilja.

Ta ei tunne pankroti pärast häbi. Vastupidi. Ta on uhke ettevõtte saavutuste üle.

Anttoni sõnul on kultuurisektoris viimastel aastatel õhkkond muutunud keeruliseks. See aitas kaasa pankrotile.

Ta usub, et praegune valitsus töötab nii väikeettevõtete kui ka kultuurisektori vastu.

Käibemaksu tõus üksi meid põhja ei viinud, kuid see mõjutas kõike meie ümber: klientide meeleolu, nende ettevaatlikkust, seda, mida esimesena kärbiti. Ja sageli olid just meie teenused need, mida kärbiti, räägib ta.

Soome statistikaameti peaaktuaari Mira Kuussaari sõnul on 21. sajandil pankrotte rohkem kui kunagi varem.

Hiljutiste pankrottide seas on eriti esile tõstetud väikesed ühe inimese ettevõtted.

Mais esitati 12 kuu jooksul kokku 3710 pankrotiavaldust. Viimati näitas statistika nii süngeid numbreid 1996. aastal.

Keskkaubanduskoja peaökonomist Jukka Appelqvist väidab, et see on pikaajalise nõrga majandustsükli sümptom, mitte äkiline kokkuvarisemine.

Me oleme veel kaugel 1990. aastate alguse majanduslanguse pankrottidest, kuigi ületame juba 2000. aastate tippnäitajaid.

Appelqvisti sõnul on pankrottide sagenemise peamine põhjus sisenõudluse nõrkus ja pikaajaline majanduslangus. Eriti on kannatanud teenindussektori ja ehitussektori väikeettevõtted.

Ehitussektoris on keeruline periood kestnud pikka aega ning intressimäärade tõus on tabanud eriti valusalt. Teenindussektoris langevad väikeettevõtjad siis, kui tarbijad on ettevaatlikud, ütleb Appelqvist.

Appelqvist näeb juba pöörde märke. Kodumajapidamiste ostujõud on hakanud paranema ja intressimäärad on langenud. Kuigi tööpuudus koormab jätkuvalt tarbijate kulutusi, on trend ettevaatlikult positiivne.

See aasta on endiselt keeruline, kuid võib-olla oleme praegu kõige pimedamas faasis enne koitu. Usun, et järgmine aasta tuleb selgelt parem, hindab ta.

Appelqvist rõhutab, et pankrotid järgnevad majandustsüklitele viivitusega. Praegune kasv peegeldab küll varasemate aastate majandusraskusi, kuid ei pruugi tingimata viidata praegusele olukorrale.

Kuigi pankrottide arv on suurenenud, on suurettevõtted pinnal püsinud. Tööstus- ja ekspordile orienteeritud ettevõtted pole pankrotilaines silma paistnud.

Ta märgib, et pankrotid alluvad loomulikule tsüklile ja ka uuenemisele. Iga ettevõtte kokkuvarisemine on ettevõtja jaoks kindlasti tragöödia, kuid majanduse mastaabis võib see olla osa normaalsest struktuurimuutusest.

Ka väikse pruulikoja omanik Jussi esitas pankrotiavalduse.

Kõik sai alguse õllehobist. Ohkolast pärit Jussi otsustas proovida juba noorena, et vanaduses kahetsema ei peaks. Ta asutas Järvenpääle õlletehase, ostis kasutatud seadmeid ja ehitas tootmisliini. Enne pankrotiavalduse esitamist õnnestus tal ettevõtet viis aastat juhtida.

Inseneriteadust õppinud Jussi töötas õpingute kõrvalt Hartwallis ja Sinebrychoffis elektritööde ja hoolduse alal. Kui õpingud lõppesid, tekkis mõte oma pruulikoda mulksuma panna.

Võimalus avanes siis, kui oksjonilt leiti sobiv õlletehase katel. Pärast lubade ootamist valmis esimene õllepartii aastavahetusel 2020–2021. Kogu partii ostis ettevõte, kes kinkis oma sildiga pudelid jõulukingiks oma klientidele.

Õlletehas tegutses väikeses mahus, kuid kasvava trendiga.

Algselt keskendus müük oma kauplusele ja Jussi poolt eraisikutele ja ettevõtetele toodetud individuaalsetele etikettidele. Tipphetkel ulatus käive peaaegu 90 000 euroni kuus.

Siis kõik muutus. Venemaa sissetung Ukrainasse tõstis hindu ja häiris tarneahelaid.

Pudelid ja tünnid tulid Ukrainast. Järsku polnud neid üldse saadaval ja kui neid oli, olid hinnad kahekordsed, ütleb ta.

Ka veokulud tõusid järsult.

Kaubaalus Lahtist Järvenpääle maksis varem 50 eurot, siis järsku 180. See sõi kogu kasumi ära, ütleb ta.

Jussi äriplaan põhines suuresti alkoholi kaugmüügi lubamisel Soomes. Ta uskus, et seadus muutub, ja ta ootas seda.

Arvasin, et kui eraisik saab Saksamaalt alkoholi tellida, siis saab kodumaine õlletehas joogi Oulusse või Torniosse toimetada. Aga ei, see polnud lubatud, sõnab ta.

Lõplik otsus tehti 2024. aasta alguses, kui alkoholiseaduse reform taas edasi lükkus.

Sel hetkel otsustasin, et aitab küll. Ma ei saanud enam oodata, lisab ta.

Ta kritiseerib valitsust viivitamise pärast. Otsuseid tuleks langetada järjepidevalt ja neist kinni pidada. Praegu saab alkoholi välismaalt tellida, aga kodumaisel õlletehasel seda teha ei ole lubatud. See pole õiglane, sõnab ta.

Jussi tunnistab, et pankrot ei olnud kerge. Samas ta ei kahetse. Ta otsib praegu tööd õlletööstuses ja osaleb valdkonna üritustel.

Ma ei ole välistanud uuesti ettevõtlust. Kui ma kavatsen õlletehast juhtida, vajan partnereid. See oli mulle üksi liiga palju, märgib ta.