Euroopa jõupingutused relvajõudude ettevalmistamiseks suureks sõjaks Moskvaga on saavutanud uue taseme, kuna Venemaa-Ukraina sõda astus sel nädalavahetusel uude faasi pärast Kiievi julgeolekuteenistuse ajaloolist operatsiooni.

Ukraina viis pühapäeval läbi enneolematu rünnaku, mille käigus strateegiliselt paigutatud veoautodest väljusid kamikaze-droonide parved, et hävitada kümneid sõjalennukeid neljas õhuväebaasis üle Venemaa, vahendab Daily Mail.

Muljetavaldav pealetung, millele Ukraina julgeolekuteenistus SBU andis koodnime „Operatsioon Ämblikuvõrk” ja mida isiklikult juhtis president Volodõmõr Zelenski oli nii laastav, et Venemaa sõjaväeblogijad nimetasid operatsiooni „Venemaa Pearl Harbour’iks”.

Nüüd, kui raevunud Vladimir Putin oma kättemaksu kavandab, töötavad Euroopa liidrid ja kaitseministrid selle nimel, et tagada oma sõjaväe võimekus Moskva ohule otse vastu astuda.

Briti peaminister Keir Starmer lubas esmaspäeval viia Ühendkuningriigi „lahinguvalmidusse”, lubades samal ajal ehitada 12 uut tuumaallveelaeva ja vähemalt kuus uut laskemoonatehast osana valitsuse strateegilisest kaitseülevaatest.

Muu hulgas teatas Saksamaa kantsler Friedrich Merz eelmisel nädalal, et Berliin rahastab pikamaarakettide tootmist Ukrainas, vahetult pärast seda, kui ta surus parlamendis läbi 500 miljardi euro suuruse kaitse- ja taristukulutuste seaduseelnõu.

Kuid see remilitariseerimise püüdlus ei ole kusagil ilmsem kui Rootsi Gotlandi saarel – 2600 ruutkilomeetri suurusel turismisaarel Läänemeres, mis on kiiresti muutumas NATO oluliseks sõjaliseks eelpostiks.

Eelmise kuu lõpus Gotlandi külastades rääkis Rootsi kaitseväe juhataja Carl-Johan Edström oma nägemusest Gotlandist kui tulevasest NATO keskusest ja esimesest kaitseliinist Venemaa agressiooni vastu.

Ta hoiatas ka, et Atlandi-ülene julgeolekuliit „ei saa järgmise 15 aasta jooksul Venemaalt silmi ära võtta” ning ütles, et Gotland peab olema valmis Moskva vägede „löögile” vastu astuma ja sõda jätkama.

Gotlandi positsiooni olulisust on raske üle hinnata.

See asub vaid 190 kilomeetri kaugusel Balti riikidest Eesti, Läti ja Leedu – kõik NATO liikmed – ning vaid 370 kilomeetri kaugusel Venemaa tugevalt militariseeritud Kaliningradi eksklaavist.

Kuna Rootsi on nüüd osa Atlandi-ülesest julgeolekuliidust, pakub Gotland liitlasriikidele ideaalset baasi, kust jälgida ja heidutada Venemaa õhu- ja mereväeohte Läänemerel ning sõja ajal pakkuda õhukaitset Euroopas tegutsevatele NATO vägedele, samal ajal rünnates Venemaa käes olevaid positsioone.

Kuid pärast saare peaaegu täielikku demilitariseerimist enne Vene-Ukraina sõda on Rootsi sõjavägi võidujooksus ajaga, et taastada saare lahingujõud ja ehitada üles infrastruktuur, mis on vajalik suure konflikti toetamiseks.

„Gotland on nii oluline saar ja territoorium kogu NATO vastutusala kaitsmiseks ja heidutuseks,” ütles kindralleitnant Edström.

„Näen ühe suure rollina NATO logistikakeskusena ida ja lääne vahel,” märkis ta..

Teine roll on olla platvormiks, kuhu saab suunata jõudu, et tegelikult kontrollida meresidet ja ka õhuruumi Läänemere kohal, et luua oma A2/AD (juurdepääsuvastane ja piirkonna keelamise) mull.”

„Ja kolmanda põhjusena (Gotland) oleks ideaalne koht ka süvarünnakuks vajalike ründevõimete arendamiseks, näiteks NATO liitlaste kaitsmiseks (Venemaa rünnaku eest),” märkis ta.

Gotlandi strateegiline väärtus nii logistikakeskuse kui ka Venemaa sõjaliste vahendite vastaste rünnakute stardiplatvormina Euroopa rünnaku korral ei jää teistele lääneriikide kaitsejuhtidele märkamata.

Saksa kindral Carsten Breuer ütles, et Venemaa sõjatööstusbaasi tootmise tohutu kasv näitab, et Moskva valmistab oma relva- ja laskemoonavarusid ette tulevaseks kokkupõrkeks NATO-ga, lisades, et Balti riigid on eriti suures rünnakuohus.

„Balti riigid on venelastele tõesti avatud, eks? Ja kui sa seal oled, siis sa tunned seda tõesti… nendel kõnelustel, mida me seal peame,” ütles ta BBC-le.

Ta meenutas, et Eesti kaitseametnikud olid kasutanud analoogiat metsatulekahju lähedal olemisega, kus nad „tunnevad kuumust, näevad leeke ja nuusutavad suitsu”, aga Lääne-Euroopas „näed sa ilmselt natuke suitsu silmapiiril ja mitte rohkem”. Eelmisel nädalal ütles lugupeetud endine USA kindral ja CIA juht David Petraeus, et Venemaa võib algatada sissetungi Balti riiki Leetu, et proovile panna Lääne otsusekindlust või olla eelmänguks laiemale sissetungile.

Külma sõja ajal oli Gotland koduks tuhandetele sõduritele, kuna Stockholm rakendas ettevaatusabinõusid võimaliku Nõukogude rünnaku korral, hoolimata Rootsi kahe sajandi pikkusest sõjalise neutraalsuse poliitikast.

Kaitseanalüütikud nimetasid saart Rootsi „uppumatuks lennukikandjaks”, kuna see oli nii suur strateegiline väärtus. Kuid postsovetlikul ajastul, kui geopoliitilised pinged leevenesid ja kaitse-eelarved vähenesid, alustas Stockholm järkjärgulist vähendamist.

Aastaks 2005 oli saar peaaegu täielikult demilitariseeritud – selle garnisonid olid kasutusest kõrvaldatud, varustus maha müüdud ja personal välja viidud, välja arvatud väike osa Kodukaitse vägedest.

Venemaa Krimmi annekteerimine ja sõja puhkemine Ida-Ukrainas olid äratuskell Rootsi kaitseplaneerijatele.

Mõte tavapärasest sõjast Euroopas ei tundunud enam kaugeleulatuv ja Gotland – mis on Läänemeres Kaliningradi löögiulatuses – näis ohtlikult paljastatud.

Vastuseks tegi Stockholm järsu kannapöörde. 2015. aasta kaitseseadus nõudis uue mehhaniseeritud pataljoni taasloomist saarel ja 2018. aastaks oli Gotlandi rügement ametlikult taasaktiveeritud.

Aasatal 2020 võttis see rügement üle vähendatud üksuse, mida tunti 181. soomuspataljonina, ning uued ajateenijad alustasid saarel väljaõpet esimest korda pärast külma sõda.

Kuid Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aasta veebruaris andis remilitariseerimisprotsessile hoogu juurde – ja ajendas Rootsit oma pikaajalisest neutraalsuspoliitikast loobuma ja esitama avalduse NATO-ga liitumiseks.

Nüüd on väljatöötamisel täisbrigaadi lahingumeeskond.

Rootsi soovib 2027. aastaks paigutada saarele umbes 4500 sõdurit, et mitte ainult jälgida õhukaitse- ja luureoperatsioone, vaid ka rünnaku korral sissetungijaid eemale hoida.

Rootsi kaitseväe pressiesindaja Tomas Angshammer ütles, et see jõud hõlmab mehhaniseeritud pataljoni, jalaväepataljoni ja Kodukaitse pataljoni, mida toetavad spetsialiseeritud üksused, sealhulgas side-, inseneri-, õhukaitse-, suurtükivägi ning meditsiiniline tugi.

Samuti on kavandatud lõhkekehade demineerimisrühm ja lahingulogistika keskus, mis tagavad, et Gotland suudab 2030. aastaks konflikti korral nii ennast kaitsta kui ka täie operatiivvõimega täiendusi vastu võtta ja ülal pidada.

Selle väe toetamiseks on Rootsi kindlustuste ametkond käivitanud ulatusliku taristuprogrammi.

Eelmisel, 2024. aastal valmisid uued kasarmud ja meditsiinikeskus koos söökla, harjutus- ja hooldusaladega alaliste vägede toetamiseks ja uute ajateenijate väljaõppeks, kelle arv aasta-aastalt suureneb.

Tankide ja soomukite hooldusrajatised on peaaegu valmis ning on alanud tipptasemel logistikakeskuse ja agentuuri kontori ehitus, mis peaks valmima järgmisel aastal.

Need arendused võimaldavad Gotlandil toimida mitte ainult iseseisva garnisonina, vaid ka täieõigusliku eeloperatiivbaasina, mis on võimeline võõrustama liitlasvägesid ning toimima Balti riikide ja NATO idatiiva kaitse koordineerijana.

Kindralleitnant Edström tunnistas, et enne, kui Gotland saab välja panna täielikult operatiivse lahinguüksuse ja samal ajal võõrustada ka liitlasvägesid, on veel palju tööd teha, kuid ütles, et saare rügement on seni ettevalmistustega „teinud väga head tööd”.

„Kulle tõesti meeldib see rügement, sest taristu on täiesti uus, aga see võtab aega… Uue taristu ehitamine võtab aega. Sellest vaatenurgast on meil teatud piirangud selle osas, kui palju sõdureid me korraga vastu võtta ja võõrustada saame,” ütles ta.

„Aga ma ütleksin, et Gotlandit kui saart on aastaid kasutatud suurte rahvusvaheliste õppuste korraldamiseks – kõik siin töötavad üksused tunnevad end juba liitlastega koostööd tehes mugavalt,” lisas ta.

Moskva on Gotlandi strateegilisest tähtsusest hästi teadlik.

Kui Kreml peaks saare üle kontrolli saama, jääksid Eesti, Läti ja Leedu idas asuva Venemaa mandriosa, läänes asuva Kaliningradi ja põhjas asuva järjekordse strateegilise asukoha vahele.

See mitte ainult ei isoleeriks Balti riike ülejäänud NATO liitlastest, vaid suurendaks dramaatiliselt Venemaa õhu- ja merevõimekust Läänemerel, mis ähvardaks Põhjamaid ja Lääne-Euroopat.

Gotlandi annekteerimine Venemaa poolt võimaldaks Moskval ka oma vägesid tugevdada ja õhukaitset pakkuda, kui Putin peaks otsustama Suwalki lõhet rünnata.

Seda 64 kilomeetri pikkust hõredalt asustatud maa-ala Poola ja Leedu piiri ääres on pikka aega peetud üheks NATO strateegiliseks haavatavaks kohaks ja ainsaks asjaks, mis takistab Moskval Kaliningradi ühendamist satelliitriigi Valgevenega.

Enne Gotlandi remilitariseerimisprogrammi käivitamist viis Venemaa läbi laialdaselt hukka mõistetud sõjaväeõppuse, mille käigus kaks Tu-22M3 tuumapommitajat koos hävitajate Su-27 eskordiga sooritasid õppepommitamise manöövreid, mille käigus nende tiivad olid saarest vaid 38 kilomeetri kaugusel.

Rootsi liitumine NATO-ga eelmisel aastal pani Moskvas häirekellad helisema, kusjuures ametnikud ja analüütikud hoiatasid, et Venemaa väed ei saa lubada Gotlandi täielikku remilitariseerimist.

Venemaa strateegilise kultuuri fond – kaitse- ja geopoliitilise analüüsi platvorm – väitis eelmisel aastal, et Gotland oleks täiemahulise Euroopa sõja korral Venemaa tuumarelvade „peamine sihtmärk”.

„Venemaa strateegiliste tuumajõudude analüütilise keskuse eksperdid näitavad, et sellise konflikti alguses annaksid Venemaa relvajõud Rootsile tuumalöögi, et takistada NATO tiibrakettide rünnakuid Balti ja Põhja laevastiku laevadele,” seisis teates.

„Rootsi jaoks oleks parem jääda neutraalseks riigiks ja Gotlandi saarele turismimekaks, kui saada Venemaa tuumarakettide sihtmärgiks number üks,” märgiti.

Venemaa sõjaanalüütik ja mereväe erukapten Vassili Dandõkin ütles Venemaa uudisteagentuurile Sputnik: „Selle saare suurus võimaldab paigutada sinna lennukeid, lennuvälju ja mereväebaase… (teenima) nii NATO bloki kui ka ameeriklaste unistust muuta Läänemeri NATO mereks. Me mõistame, milline oht see on.”

„Igal juhul toimuvad Läänemerel intensiivsemad [Venemaa] õppused. Peame mõistma, et ka Soome on juba NATO liige. Seetõttu on meie tegevused piisavad – nii Kaliningradist, kus Balti laevastik baseerub, kui ka ülejäänud Venemaalt.”

Kindralleitnant Edström ütles Gotlandil ajakirjanikele: „On väga oluline mõista, et kuigi Venemaa osaleb Ukraina vastu suunatud erioperatsioonides, näeb ta end pikaajalises konfliktis Läänega.”

„Isegi kui sõda Ukrainas – mille puhul ma loodan, et peagi sõlmitakse vaherahu või isegi rahuleping – lõpeb, ei tähenda see, et Venemaa meelt muudab, vaid jääb Läänega konflikti. See tähendab, et me ei saa oma silmi Venemaalt ära võtta lähima 10 või 15 aasta jooksul.”

Gotlandi kiire militariseerimine on sümptomaatiline laiemast püüdlusest valmistada Rootsi relvajõud ja kodanikuühiskond ette suureks sõjaks.

Peaminister Ulf Kristersson ütles jaanuaris, et Rootsi „ei ole sõjas… aga ka rahu pole”, ning kutsus rootslasi üles valmistuma igaks võimalikuks sündmuseks.

See pingutus, mida tuntakse kui „totaalkaitse kohustust”, on valitsuse poolt selgelt sõnastatud.

„Alates 16. eluaastast kuni 70. eluaasta lõpuni olete osa Rootsi totaalkaitsest ja peate sõja või sõjaohu korral teenima,” seisab Rootsi valitsuse kriisiinfoportaali teates.

Kindralleitnant Edström ütles, et Rootsi sõjavägi teeb juba tihedat koostööd erinevate avaliku sektori asutuste ja eraettevõtetega, et pakkuda tsiviilelanikele väljaõpet ja juhiseid.

„Me teeme seda kogu aeg – see on pidev töö. Oleme jaganud Rootsi neljaks sõjaväeringkonnaks ja viies on Gotland. Need ringkonnad teevad tihedat koostööd tsiviilasutuste, ametiasutuste, üksuste ja ettevõtetega, et tugevdada totaalkaitse kontseptsiooni.

„See tähendab ka mõnikord plaanide jagamist sõjaväe- ja tsiviilüksuste vahel ning ühisõppuste korraldamist. Selle kallal me praegu tihedalt töötame – need on aktiivsed jõupingutused reaalse väljaõppe, koostööplaanide ja integratsiooniga.”

Hiljem ütles ta ajakirjanikele: „Me ehitame vastupidavat saart, mis suudab löögile vastu pidada ja jätkata tööd nii tsiviil- kui ka sõjaväe poolel.”

„See on meie eesmärk: jätkata Rootsi ühiskonna vastupanuvõime ja totaalkaitse kontseptsiooni kasvatamist, aga ka eriti Gotlandi võimet löögile vastu pidada ja tööd jätkata,” lisas ta.

Osana terviklikust kaitsekontseptsioonist on valitsus loonud tsiviilkaitseministri ametikoha, mis töötab koos relvajõudude ministriga, et saaks mobiliseerida nii sõjaväelasi kui ka tsiviilelanikke.

Novembris jagas Rootsi tsiviilkaitseamet (MSB) elanikele viis miljonit lendlehte, milles kutsuti neid üles valmistuma võimalikuks sõjaks.

Brošüür pealkirjaga „Kui tuleb kriis või sõda” sisaldas teavet selle kohta, kuidas valmistuda hädaolukordadeks nagu sõda, loodusõnnetused, küberrünnakud ja terrorism.

Rootsi valitsus investeerib hädaabiteenistuste tegutsemisvõime parandamisse konfliktide ajal, küberturvalisuse tugevdamisse ja ravimivarude täiendamisse.

Ja MSB teatas eelmisel kuul, et on alustanud ulatuslikku projekti riigi tuumavarjendite moderniseerimiseks – ülesanne, mis eeldatavasti võtab aega „kaks kuni kolm aastat” –, mis hõlmab ka filtrite uuendamist, mis aitavad kaitsta seal viibijaid keemia- ja radioloogiliste relvade eest.

64 000 punkriga üle kogu riigi on Rootsis juba rohkem varjendeid kui peaaegu igal teisel riigil, pakkudes ruumi umbes seitsmele miljonile inimesele – enam kui kahele kolmandikule riigi elanikkonnast.

Punkrid on loodud pakkuma kaitset lööklainete ja pommikildude, tuumarelva plahvatuse ja kuumalainete, radioaktiivse sademe, keemiarelvadest pärineva gaasi ja bioloogiliste relvade eest.