Venemaa on haavatud, palju hullemini, kui Kreml eales võimalikuks pidas. Ukraina erakorraline erivägede missioon sügaval vaenlase territooriumil on Putini sõjamasinale tohutut kahju tekitanud.

Tuleb kättemaks. Venemaa president, kes kardab kõige rohkem näida nõrk, ei saa jätta sellist laastavat rünnakut vastuseta, kirjutab endine Briti vägede juht Afganistanis ja luurekomisjoni liige, erukolonel Richard Kemp väljaandes Daily Mail.

Pärast seda, kui ta 2022. aasta veebruaris esimest korda Ukraina sissetungi korralduse andis, on Putin sageli hoiatanud, et on valmis lahinguväljal kasutama niinimetatud taktikalisi tuumarelvi – sageli esitades neid ähvardusi Venemaa riiklikult kontrollitava meedia kaudu.

Nüüd võib ta arvata, et sellise seadme – mille võimsus on väiksem kui tavapärasel tuumarelval – vallandamisega saab ta näidata oma võitmatust ja sundida Zelenskit alistuma. Kohutav reaalsus on see, et selline kalkulatsioon võib olla õige.

Euroopal puudub tõhus tuumarelv. Suurbritannia, mis oli kunagi mandri domineeriv tuumajõud, on häbiväärselt oma arsenali lammutanud. Meil olid varem taktikalised tuumarelvad tohutu plahvatusjõu, kuid piiratud kiirgusvõimsusega, mida sai alla lasta pommitajatelt RAF Vulcan.

Meil olid ka lühimaa taktikalised ballistilised raketid Lance, mida oli võimalik relvastada aatomilõhkepeadega. Aga enam mitte.

Meie ainus tuumavõimalus on nüüd nn viimsepäeva relv – katastroofilise võimsusega strateegiline rakett, mis on loodud üksnes enesekaitseks, et heidutada vaenlast Suurbritannia vastu täieulatusliku sõja alustamisest.

Kui üks Suurbritannia neljast tuumaallveelaevast Trident kasutaks sellist relva Venemaa vastu karistuseks Ukrainas tehtu eest, oleks see enesetapumõte. Sellele järgneks ülemaailmne häving. Ja Putin teab, et me ei tee seda kunagi.

Prantslastel on taktikalised tuumarelvad, mida saab sihtmärgini toimetada õhust tulistatavate tiibrakettidega. Kuid need on mõeldud samuti nö viimase võimaluse enesekaitseks.

Ameerika on korduvalt hoiatanud, et ei poolda Venemaa taktikaliste tuumarelvade kasutamist. Sama on teinud ka hiinlased. Kuna president Trump kõhkleb oma riigi pühendumuses Euroopa kaitsmisele, võib Putin otsustada, et see on riski väärt.

Kindlasti protesteeriksid USA ja Euroopa tugevalt, kui Ukrainas plahvataks tuumarelv. Kuid Putin on sageli näidanud, et ta ei hooli rahvusvahelisest arvamusest. Sellise valimatu jõu kasutamine on eksimatu avaldus, et ta pole valmis millegi ees peatuma.

Pekingis oleks ametlik reaktsioon küll õudus, kuid eraviisiliselt leiaksid kommunistliku partei juhid selle kõik kui väga õpetliku. Ükski riik pole alates 1945. aastast sõjas tuumapommi kasutanud. Nad käsitleksid seda kui kasulikku demonstratsiooni mittekonventsionaalse relva omaduste kohta.

Seda saaks kasutada ühel neljast viisist. Kõige tõenäolisem on sihtida Ukraina tankide, suurtükiväe ja vägede lahingugruppi rindel. Ukraina hoiab oma väed võimalikult laiali hajutatuna, kuid isegi hõredalt asustatud piirkonnas oleks sellise rünnaku psühholoogiline mõju tohutu.

Samuti on tõenäoline rünnak Ukraina lennuväljale, mis oleks otsene kättemaks pühapäeval hävitatud kümnete Vene pommitajate eest. On tõenäoline, et see võib tappa NATO spetsialiste, sealhulgas Briti sõdureid, kes kuuldavasti aitavad Ukrainat salaja.

Veelgi kohutavamad on tuumarünnaku tagajärjed aatomielektrijaamale. Kuigi taktikalise relva kiirgus ise ei kujutaks endast ohtu Lääne-Euroopale, tekitaks purunenud reaktori radioaktiivne sade arvutamatut keskkonnakahju. Tagajärjed võivad Tšernobõli katastroofi varjutada.

Viimane võimalus on peaaegu mõeldamatu: tuumapommi heitmine Ukraina linnale, näiteks Odessale või Kiievile.

Hukkunute arv ulatuks sadade tuhandeteni. Ja isegi siis võib Putin uskuda, et NATO ei vasta samaga. Ta võiks olla piisavalt hull, et arvata, et see võidab tema jaoks sõja ühe hoobiga. Ma eeldan, et viimase stsenaariumi korral vastaks USA Venemaale kirurgilise tuumarünnakuga. Suurbritannia seisaks Ameerika kõrval ja sel hetkel tõmmataks meid Venemaaga avatud sõtta.

Sel juhul peame olema valmis kurnavaks sabotaažiks meie infrastruktuuri vastu, sest Putinil on Suurbritannias palju varjatud agente, kes ootavad käsku kaost külvata.

See on hind, mida me maksame piisava tuumaheidutuse puudumise eest. Külma sõja lõpust alates oleme lasknud oma kaitsel nõrgeneda, kuni meie vaenlastel pole meie ees enam midagi karta.

Väga hilja teatas peaminister Keir Starmer, et meie sõjavägi peab saavutama „sõjavalmiduse”. Võite küsida, mis mõte on relvajõududel, mis ei suuda seda valmisolekut saavutada. Ometi väidab valitsus, et meie kaitsekulutused ei ulatu enne 2034. aastat isegi 3 protsendini SKP-st.

See on vastuvõetamatu. Kaalul on kõigi Ühendkuningriigi elanike elu ja vabadus. Suurbritannia peab võimalikult kiiresti taasrelvastuma. Me oleme taktikaliste tuumarelvade ohu eest sama kaitsetud kui Ukraina.