20-aastane soome mees Jan teab, mis tunne on plahvatuste eest kaitstult akendeta toas kükitada.

Lapimaalt Enontekiöst pärit Jan tahtis vabatahtlikuna Ukrainasse sõdima minna, kuid sattus abitööle. Selle käigus on ta näinud, milline oleks võinud olla päris sõjas olek, vahendab Yle.

Mäletan, kuidas vaatasin telekast uudiseid ja ütlesin emale, et pean sinna minema. „Olin oma elus pettunud ja arvasin, et oleksin seal kasulikum,” meenutab Jan.

Võrreldes rahvaarvuga on Soomest Ukrainasse läinud rohkem vabatahtlikke võitlejaid kui teistest Euroopa riikidest, hindab peakonsul Jussi Tanner välisministeeriumist.

Täpne arv pole teada, kuid minejaid on vähemalt üle saja.

Tanneri sõnul on minejate arv püsinud üsna ühtlasena, kuigi sõda on kestnud juba üle kolme aasta.

Yle kirjutas hiljuti 20-aastasest Turust pärit Leost, kes läks jaanuaris vabatahtliku võitlejana Ukrainasse ja suri seal.

Kui sõda algas, oli Jan 17-aastane keskkooliõpilane. Ta otsis internetist infot Ukraina rahvusvahelise leegioni kohta ja oli ühenduses Soomest lahkunud vabatahtlike võitlejatega.

Üks osa lahkumise tõmbejõust oli mõte end proovile panna ja piirini viia.

Praegu arvan, et sõda pole õige koht enda proovile panemiseks, sõnab ta.

Pärast täisealiseks saamist pöördus Jan humanitaarabi andvate organisatsioonide poole. Ta tahtis konkreetselt kohapeal aidata. Nii sattus ta abiautodega sõjatsooni sõitma.

Seni on ta Ukrainasse teinud kümme reisi. Need on toonud elule mõtte ja õpetanud teda rohkem hindama seda, mis tal Soomes on.

Võiks seda nimetada konksu otsa jäämiseks, aga ilma nende kogemusteta poleks ma see mees, kes ma praegu olen, sõnab ta.

Jussi Tanneri sõnul võib soomlaste vabatahtlikku sõjategevust seletada ajaloolise kogemuse ja üldise ajateenistusega, mis erineb teistest riikidest.

Soome sõjaväeoskusi hinnatakse ka Ukrainas.

Suurem osa mehi saab siin sõjalist väljaõpet ja sõda tuleb kõneaineks ajal, mil nad on arengutundlikus eas, mõtiskleb Tanner.

Sõjaväekaplan Henri Kivijärvi Upinniemi väeosast räägib, et temaga arutas viis ajateenijat lahkumiskavatsuste üle. Ta on mures, et noortel pole realistlikku ettekujutust, kuhu nad lähevad.

Aruteludes on esile kerkinud soov võidelda mingi näotu kurjuse vastu. Teine, veidi lapsikam mõte on olnud see, et tahame kogeda, mis tunne on sõda tegelikult ja kas me suudame seal ellu jääda, kirjeldab ta.

Soome kaitseväe sõjaväepsühholoog Petteri Simola ütleb, et noortel võivad olla ka grandioossed ideed enda võimete kohta.

See hõlmab kangelaslikkust ja egoismi. Et läheme lääne välisvõitlejana suuri tegusid tegema, kuigi tegelikkus võib olla hoopis teine, räägib ta.

Sotsiaalmeedias näevad noored videoid sõjarindelt ja rahvusvaheliste vägede tegevusest. Sõjaväepsühholoog Simola sõnul võib see tekitada soovi gruppi kuuluda.

Ka välisministeeriumil on arusaam osa lahkunute motiividest. Jussi Tanner rõhutab, et lahkujad on erinevad ning lisaks soovile aidata on selle taga arvukalt põhjuseid.

Elu on võib-olla sellises seisus, et tunneme vajadust minna tähendust otsima ja just Ukrainas, kus tähendus tundub kohutavalt selge, sõnab ta.

Sõjapiirkonna külastamine on muutnud Jani mõtteviisi. Abireisil Kiievisse sattus ta sõjas hukkunud sõduri matustele.

Tundub absurdne, et noormees lamab kirstus. Tundub arutu, et üks inimene tapab teise mingi maatüki pärast, sõnab ta.

Tuttavad ukrainlased on Jani kutsunud Ukraina vägedesse sõdima. Ta ise arvab nüüd, et saab mitmeti aidata. Ta soovitab lahkumist kaaluvatel inimestel mõelda, kas neist võiks muul moel kasu olla.

Valik on igaühe enda teha, kuid valikutel on ka tagajärjed. Mina isiklikult tunnen, et olen selles ametis palju väärtuslikum kui sõdurina, märgib ta.

Kaitsevägi vabatahtlikku tööd ei soovita ning välisministeerium soovitab samuti vältida igasugust reisimist Ukrainasse. Soovitus kehtib ka abitöötajate kohta.