Soome kaitsevägi kaalub muudatusi oma sõjaaja vägede arvus ja koosseisus. Põhjuseks on Venemaa suurenenud oht ja Soome NATO liikmelisusega kaasnevad lisanõudmised.

„Kasutusel olevad vanad organisatsioonid on optimeeritud puhtalt riigikaitseks,” ütles Soome kaitseväe juhataja Janne Jaakkola intervjuus väljaandele Helsingin Sanomat.

Värskes valitsuse kaitseraportis on välja toodud, et kaitseametkond peab otsustama, kas liitlasvägede operatsioonid Soomes nõuavad kaitseväe suuruse muutmist.

Jaakkola sõnul on näiteks Põhja-Soomes vaja arendada logistikat ja liitlasvägede vastuvõtuvõimet.

„Kas selleks on vaja sõjaaja tugevust tugevdada või suurendada või piisab praegusest tugevusest, on aruandes mainitud uurimisülesanne,” ütleb ta.

Jaakkola märgib, et praegune kaitseväe rahuaegne korraldus on pärit kümne aasta tagusest ja veelgi pikema aja tagusest kaitseväereformist. Pärast seda on tulnud seda „natuke niimoodi külge liimides” parandada. Sellest ajast on pärit ka praegune sõjaaja vägede tugevus: 280 000 sõdurit.

Jaakkola ütleb, et kaitsesse lisandub kogu aeg uusi elemente. Selliseid asju toob kaasa näiteks sõjatehnika areng ja NATO liikmelisus.

Jaakkola sõnul tuleb olla ettevaatlik, milleks uusi sõjaaegseid vägesid luuakse ning kuidas neid ehitatakse ja toodetakse.

„See on suur protsess,” sõnab ta.

Intervjuu päev on laupäev. Pori brigaadi Säkylä garnisonis on käimas Riigikaitse Väljaõppe Ühingu (MPK) õppus Huovi 25. Jaakkola on tulnud vaatama, kuidas õppusel läheb.

Kindral vaatab kasarmu seinalt, kuidas MPK kursus Sõjavägi tuttavaks erigruppidele teisest kasarmust oma sinistes mütsides marsib.

„Ettevaatust! Tsiviilid! Vasak, vasak!”

Kasarmu ees, telkide varjus istuvad sõjaväeriietuses noored kursuslased kaartide ja kompassidega. Mõnel näib olevat veidi külm.

Kasarmuhoonete taga valmistuvad kursusel Sõduri baasteadmised naistele osalejad miine maasse kaevama. Säkylä luidetel treenivad kursusel Võitleja 3. põhikursus osalejad.

Kuskilt kostab tulistamist.

Säkylä on kindralile tuttav: ta alustas siin 1986. aastal ajateenistust ja töötas hiljem Pori brigaadi staabiülemana.

„Kui mina olin staabiülem, siis käis kaitseväereformi elluviimine. Niinisalo liideti Pori brigaadi koosseisu ja algasid kasarmute renoveerimistööd. Praegu on need suurepärases korras,” räägib Jaakkola.

Jaakkola on kaitseväe juhataja ametis olnud üle aasta. Paljude soomlaste jaoks on ta aga siiani tundmatu kindral. Osaliselt võib põhjus olla selles, et ta on teinud karjääri Soome armee eriüksustes, mis eriti välja ei paista.

Sõdurid kipuvad rasketel aegadel oma juhtide selja taga seisma. Jaakkola pälvib endiselt erakordselt palju oma rahva kiidusõnu. Inimesena kirjeldatakse teda kui avatud mõtlemisega ja empaatiavõimelist.

Jaakkola kogus avalikkuse tähelepanu eelmise, 2024. aasta novembris, kui kutsus MTV3-le antud intervjuus üles avalikule arutelule jalaväemiinide teemal.

Soome osaleb seni jalaväemiine keelustavas Ottawa lepingus. Küll aga liigub praegu kooskõlastusringile valitsuse eelnõu lepingust taganeda.

Jaakkola esinemist on peetud lepinguvastaseks avalduseks. Seda ta aga eitab. Jaakkola sõnul ta teemat aktiivselt ei tõstatanud, vaid lihtsalt vastas reporteri küsimusele.

Jaakkola rõhutab, et intervjuu andmise ajal oli kaitseministeeriumis juba käimas jalaväemiinide kasutamise uurimine.

„Mul polnud vajadust seda välja tuua, aga ma ei kavatse ka valetada ega tõele vastu rääkida, sest see oli töös ja kaalumisel. Selle eitamine oleks olnud vastuolus minu enda põhimõtetega,” sõnab ta.

Jaakkola sõnul on kahetsusväärne, et sellest ajast peale on asi „oma elu elama hakanud”.

Jaakkola sõnul pole miin mingi imerelv, mida igale poole pannakse, vaid osa eelnevalt ettevalmistatud kaitsest koos aedikute, kindlustuste, kaevikute ja kaudtulega.

Jaakkola kirjeldab praegust Ukraina lahinguvälja erinevalt sellest, mis see oli Venemaa agressioonisõja algfaasis 2022. aasta veebruaris.

Venemaa tol ajal praktiseeritud mobiilne, kiire ja mehhaniseeritud sõjapidamine on nüüdseks mandunud kurnamissõjaks. Põhjuseks on droonide suurem kasutamine, elektroonilise sõjapidamise tõhusus, täiustatud andurid ja pikamaarelvad nagu suurtükid ja raketiheitjad.

„Pole võimalik palju liikuda. Siis ollakse selle sees kinni,” märgib Jaakkola.

„Me ei taha sõdida nii, nagu sõdivad ukrainlased. Ükski lääneriik – ja ma väidan ka, et ükski idariik – ei taha sõdida nii, nagu Ukraina on sunnitud tegema, sest liikumine on ära võetud,” lisab ta.

Soome relvajõududel peab aga olema võime end soodsates kohtades kaitsta, et vastase tegevus ei oleks lihtsalt läbisõit, rõhutab Jaakkola.

Ta räägib „alavõimekuse taktikast”. Tugev olemisest kohtades, mis on sulle soodsad.

„Me ei saa endale lubada, et takerdume mingisse jäika kaitsesse ja siis ootame, kuni naaber kaudtuld ja droone sellele peale massiliselt saadab – ja siis oleme nagu Ukrainas. Mitte mingil juhul,” ütleb ta.

Jaakkola ütleb, et Soome kaitseväe salajases miiniuuringus on vaadeldud, kuidas sobivad miinid Soome ettevalmistatud kaitsesse.

„See tähendab, et seal on kindlustused, aedikud ja muu taoline. Sõjategevuse selles etapis ei jookse meie vastu ühtegi tsiviilisikut,” räägib ta.

Nii et olete hinnanud, et Soome lahinguväljal pole tsiviilisikuid?

„Ära kunagi ütle iial. Muidugi ei saa te seda täielikult välistada.”

Soome suurendab sel kümnendil oma sõjalisi kulutusi oma sisemajanduse koguproduktist kolme protsendini. NATO võib eeloleval suvel mängida veelgi suuremat rolli.

Jaakkola kinnitab, et kolm protsenti pole „kindralite ostunimekiri”. Lisaks relvadele käib see hoiustamise, infrastruktuuri ja inimeste kohta. Ehk siis kogu tava- ja hädaolukordade korraldus tuleb kohandada selliseks, et see oleks võimeline uusi ressursse neelama.

„Kui me ostame mis tahes materjali, mõjutab see meie doktriini, organisatsiooni, koolitust, ladustamist, personali ja nii edasi,” sõnab ta.

Jaakkola ütleb, et kui algas Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, tegi kaitsevägi „sada viiskümmend rida” pika nimekirja kriitilise materjali lisaostudest.

„Sel aastal on meie kaitse-eelarve tühised kuus miljardit eurot. Sellest üle poole moodustavad materiaalsed investeeringud. See ei ole jätkusuutlik areng. Varsti on meil metsad – ja just metsad – uut materjali täis, kui pole ladusid, kasutajaid ega hoolduseks reserveeritud ressursse.”

Jaakkola sõnul on kaitseväel praegu põhjus materiaalseid investeeringuid üle paisutada, kuid kümnendi lõpuks peab olukord olema tasakaalus.

Jaakkola ütleb, et lisaks traditsioonilisele 12-aastasele kaitseväe planeerimistsüklile on nüüd vaja kiiremat planeerimist. Julgeolekuolukorra halvenemine nõuab seda.

Ta nimetab kolme suurt valdkonda, kus peame olema kiiremad: juhtimine, logistika ja sellega seotud sõjamajandus ning mehitamata süsteemid.

Traditsioonilist mõtlemist, et igale kaitseharule ehk maaväele, mere- ja õhuväele on määratud oma arengukümnend, peab Jaakkola vananenuks.

Ta põhjendab seda sellega, et erinevatel kaitseharudel on nüüd järjest rohkem võimeid ehk relvi ja süsteeme, mida saab koos kasutada.

Tehnoloogia kiire areng on tekitanud arutelu selle üle, kas relvade hankimisel tuleks nüüd traditsiooniliste relvaplatvormide asemel keskenduda mehitamata süsteemidele.

Jaakkola on kesktee inimene.

„See on arutelu, milles mind alati vaidlustatakse. Kas on mõtet osta lennukeid, laevu ja tanke, kui need on nii vananenud asjad,” ütleb ta.

„Minu mõte on selles, et Soome olukorras ja asukohas ei tohiks hakata mõtlema, et meie kaitsesüsteem on üles ehitatud ühele konkreetsele valdkonnale,” sõnab ta.

Jaakkola leiab, et sõidukite asemel tuleks rääkida anduritest ja relvasüsteemidest, mida sõidukid kannavad.

Ta toob näiteks Soome ostetud hävitajad F-35: neid ei saa pidada aegunud tehnikaks, sest neid saab pidevalt uuendada, et need vastaksid kaasaegse lahinguvälja tingimustele. Varem pole see nii olnud, kui hävitajate uuendusi tehti näiteks iga 15 aasta tagant.

Jaakkola hinnangul oleme praegu veel olukorras, kus vaja on nii traditsioonilisi sõidukeid kui ka mehitamata süsteeme, kuid mehitamata süsteemide roll kasvab.

Jaakkola ei muretse, et USA suhtumine NATO-sse muutub negatiivsemaks.

„Vähemalt pole ma kuulnud ühtegi sõnumit, et nad NATO-st lahkuksid või NATO-st loobuksid,” sõnab ta.

Ta tahab rahustada diskussiooni teemal, et USA lahkumine NATO-st oleks juba kuidagi otsustatud asi.

Jaakkolal on hea meel, et Soome on allutatud USA-s Norfolkis asuva NATO ühisoperatsioonide peakorteri alla.

„Tahaksin lisada veel ühe punkti Norfolki kohta: selle vastutusalaks saab olema põhjaosa, see on NATO arktiline suund,” sõnab ta.

Jaakkola tuletab meelde, et NATO-l pole Arktika strateegiat. Nüüd võib olla õige aeg mõelda, kas selline asi on vajalik.