USA president Donald Trump pidas laupäeval kõne USA sõjaväeakadeemias West Pointis. Oma kõnes kritiseeris ta „woke’i” ja ütles, et sõjaline allianss NATO on USA-d „tõmmanud”.

„Meid on tõmmatud hullemini kui ühtegi teist riiki kunagi varem,” ütles Trump akadeemiat lõpetavatele kadettidele.

Kriitikat said ka USA viimastel aastakümnetel välismaal peetud sõjad ja eriti sõjaliste ressursside kasutamine neis.

„Nad jätsid meie piirid kaitsmata ja kasutasid meie arsenale teiste riikide sõdade pidamiseks,” ütles Trump, viidates poliitilistele otsustajatele enne teda.

Vaid mõni tund pärast Trumpi kõnet sooritas Venemaa Ukrainale sõja suurima õhurünnaku. Venemaa tulistas Ukrainasse 367 raketti ja drooni. Rünnakus hukkus vähemalt 14 inimest, kellest vähemalt kolm olid lapsed.

Ukraina teatas, et tulistas alla 45 raketti ja 266 drooni – osa neist USA relvadega.

Ukraina armee vajab USA relvi, kuna USA on Ukraina suurim relvadega toetaja.

Rindel sõdivad Ukraina sõdurid kasutavad USA suurtükimürske. Kiievi õhutõrje selgrooks on USA õhutõrjesüsteemid Patriot.

See ei kesta aga igavesti. Kuigi president Joe Bideni valitsuse heakskiidetud relvaabi liigub endiselt Ukrainasse, lõpeb see suve lõpus. Mõttetu on oodata Trumpi administratsioonilt täiendavat abi, kirjutab väljaandes Helsingin Sanomat sõjaline asjatundja John Helin.

Täiendava abi andmise asemel näib Trump end Ukraina kaitsevõitlusest aina eemaldavat. Samal ajal näib Trump nihutavat vastutust Ukraina eest Euroopa õlgadele.

Pärast esmaspäeval telefonikõnet Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ütles Trump, et rahu saab läbi rääkida ainult Venemaa ja Ukraina vahel. Samuti teatas ta, et Venemaa ja Ukraina alustavad viivitamatult kahepoolseid relvarahu läbirääkimisi.

Trump ütles, et on sellest asjast teavitanud president Volodõmõr Zelenskit ja Euroopa liidreid.

Venemaale ei avaldatud aga mingit survet rahu sõlmida. Nädalavahetusel toimunud raketilöögid räägivad samuti palju Venemaa rahuihast.

USA sõjalise ja poliitilise toetuse asendamiseks on vaja võimeid ja poliitilist selgroogu, mida Euroopas ei näi olevat.

Paar nädalat tagasi survestasid Euroopa riigid Venemaad valjuhäälselt viivitamatuks relvarahuks. Piitsaks olid suured lisasanktsioonid, mille tagajaks pidi olema USA.

Putin aga tõrjus Euroopa ähvardused ja korraldas Istanbulis oma läbirääkimised. Ühendriigid kasutasid innukalt võimalust – ja unustasid kogu sanktsioonide paketi.

Euroopa juhid jäid pika ninaga. Ei tulnud relvarahu ega ka sanktsioone. Surve ebaõnnestus täielikult ja halvimal juhul andis see rohkem jõudu Trumpi jutule NATO-st lahkumisest.

Jutt Euroopa rahuvalvajatest Ukrainas on samuti olnud asjata.

Euroopa näib praegu nõrk nii Moskva kui ka Washingtoni vaatenurgast.

Kontinendil on paar kuud aega, et näidata, et ta suudab enamat kui lihtsalt USA „tõmbamine”. See omakorda eeldab võimet toetada Ukrainat ilma USA otsese toetuseta.

Kui lahendusi ei leita, halveneb olukord Ukrainas oluliselt sügisel, kui USA toetus kokku kuivab.

Kolm aastat sõda pole aga andnud Euroopale poliitilist selgroogu. Nüüd on jäänud vaid kolm kuud.

Kui ka seda ei kasutata, muutuvad nädalavahetuse rünnakud Ukrainas uueks normaalsuseks.