Euroopa liidrid on loobunud varasemast vastuseisust George W Bushi ajastu fraasile „tahte koalitsioon”. Kuna nad kogunevad korduvalt, et arutada jätkuvat toetust Ukrainale, on nende nimevalik ühtviisi õnnetu kui ka irooniline.

Euroopa liidrid olid kunagi liiga nõrgad, et takistada USA koalitsioonil tungimast Iraaki. Ja siiani on nende uus koalitsioon ainult rõhutanud, et see on liiga nõrk ja liiga otsustusvõimetu, et Ukrainat tegelikult aidata, kirjutab sõjaline analüütik Emma Ashford väljaandes Financial Times.

Tahte koalitsioon kõlab muljetavaldavalt. Alates veebruarist on Pariisis, Londonis ja mujal peetud kohtumisi 30 riigiga, et arutada, kuidas täita USA tagasitõmbumisest tekkinud vaakum ning „rahustada, toetada ja kaitsta Ukrainat”. Mai alguses sõitsid Briti peaminister Keir Starmer, Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning nende Saksa ja Poola kolleegid Kiievisse, kus nad tegid ettepaneku sõlmida 30-päevane relvarahu ja lubasid „suurendada survet Venemaa sõjamasinale”.

Reaalsuses jääb koalitsioon siiski paberõhukeseks. Euroopa soovib pakkuda Ukrainale asendusi USA puuduolevate varude jaoks, kuid tal on raskusi Kiievile vajalike relvade hankimisega piisavalt kiiresti ja mõistliku hinnaga. Paljude võetud kohustuste ilmumine lahinguväljale võtab aastaid. Ja isegi lubatud karistussanktsioonid Venemaale relvarahu tagasilükkamise eest ulatusid veidi enamani kui Venemaa naftat transportivate laevade nimetamine.

Koalitsiooni suurimaks probleemiks on relvarahujärgsete vägede kohustuste küsimus, mis algselt kavandati rahuvalvejõududena Venemaa tulevase sissetungi ärahoidmiseks. Pärast idee välja käimist on arutluse all olevate sõdurite arv kahanenud enam kui 100 000-lt ligikaudu 20 000-le. Kavandatavad lähetused ei keskendu enam isegi rinde heidutusele; juhid vaidlevad selle asemel sümboolse kohaloleku üle, et valvata infrastruktuuri või sadamaid, kuid puudub kokkulepe, kes vägesid varustavad.

See ebaõnnestumine tuleneb mitmest probleemist. Esiteks on Euroopa armeed sõjaliselt nõrgad – ja neil ei pruugi olla millegagi sõdida. Enamasti on nad oma sõjaväge krooniliselt alarahastanud, õõnestades nende võimet keerukateks operatsioonideks; seda on veelgi süvendanud abi Ukrainale alates 2022. aastast, mil paljud Euroopa riigid hävitasid viimseni oma sõjalised varud.

Teiseks tehakse kompromisse. Rumeenia ja Poola – Ukraina häälekamad toetajad – teatasid mõlemad avalikult, et ei saada Ukrainasse sõdureid. See on tingitud Euroopa riikide kasvavast murest Trumpi administratsiooni NATO-le pühendumise pärast. Lõppude lõpuks ei saa Ukrainas paiknevaid sõdureid kasutada kodumaa kaitsmiseks. Kuna valitsused näevad vaeva, et valmistuda tulevikuks, kus Washington ei paku enam kaitset Euroopale, on Venemaale kõige lähemal asuvate inimeste valikud kõige karmimad.

Lõpuks puudub poliitiline tahe. Eurooplased üldiselt toetavad Ukrainat rohkem kui ameeriklased, kuigi arvamused lahknevad kogu kontinendil oluliselt. Prantsusmaal toetaks 67 protsenti vastanutest Prantsuse vägede saatmist Ukrainasse pärast rahulepingut, samas kui väike hulk sakslasi (49 protsenti) toetaks sel hetkel Bundeswehri rahuvalvajate lähetamist. Vaid 43 protsenti brittidest toetaks aga vägede saatmist isegi pärast võimalikku relvarahu.

Euroopa juhtide kinnituste vahel Kiievi toetamise ja nende tegeliku panuse vahel on suur lõhe. Samuti on lõhe nende avalduste ja selle vahel, mida nende elanikkond on valmis taluma. Tõepoolest, sõdurite saatmise üle on vähe ausaid arutelusid, sest juhid ei taha tunnistada, et Prantsusmaa, Briti või Saksa väed saadetakse Ukrainasse kui „tripwire” (takistustraadi) jõud, mille eesmärk on heidutada Venemaad, tõmmates need riigid võimalikku tulevasse sõtta.

Starmer, Macron ja nende kolleegid tahavad selgelt anda märku tugevusest ja toetusest Ukrainale, soovitades, et Euroopa suudab Ameerika kingadesse astuda. Pidevalt väravaposte nihutades – vähendades võimalikku sõdurite saatmist ja tehes Venemaale enamasti tühje ähvardusi – on EL-i juhid hoopis andnud märku oma nõrkusest.
Parem oleks loobuda poseerimisest – ja plaanidest anda Ukrainale NATO-laadsed julgeolekugarantiid, mis vajaksid USA toetust.

Selle asemel peaks tahte koalitsioon keskenduma valdkondadele, kus ta saab midagi muuta: toetama Kiievit oma sõjajärgse sõjaväe ehitamisel, tugevdama Euroopa kaitsetööstuse baasi ja kavandama sõjajärgset ülesehitustööd. Seni on need alad mänginud enamasti teist viiulit hukule määratud sõdurite saatmise ees. Kuid need on sama olulised ja – mis veelgi olulisem – teostatavad.