Hinnatud Venemaa asjatundja, professor Sergei Medvedjev pidas hiljuti Tallinnas Lennart Meri konverentsil ettekande, mida võiks nimetada isegi liiga realistlikuks.

Medvedjev raputas kindlalt Lääne kergeusklikkust, kus loodetakse, et Euroopas algab peagi taas „sõjajärgne ajastu”. Tema sõnul pole sellist aega silmapiiril näha, isegi kui Ukrainas saavutatakse relvarahu ja ametlik rahukokkulepe, vahendab Ilta-Sanomat.

Medvedjevi ettekanne Tallinna paneelis oli märgitud Chatham rules järgseks (enda teada jätmiseks), kuid selle põhipunktid pani ta kirja oma avalikus Facebooki postituses. Samuti kinnitas Medvedjev väljaandele Ilta-Sanomat kohapeal, et tema teese võib ajaleheartiklis tsiteerida.

Medvedjevi sõnul on Venemaa võitmas ja Lääs kaotamas sõda Ukrainas.

Nii et te tahate öelda, et Venemaa on juba kindlalt võitmas Ukraina sõda?

Ei, ma ei tee seda. Pean silmas seda, et Venemaa ei kaota sugugi ega kaota ka Ukraina, aga tegelikult kaotab Lääs.

Ukraina sõja jätkudes halveneb kogu rahvusvaheline olukord in Putin’s way (Putini meele järgi). Ukraina pole selles sõjas ainus sihtmärk. Sõda Ukrainas võib olla külmunud, kuid samal ajal läheb kogu maailm allamäge, ütles Medvedjev.

Nii on kujunemas paljuräägitud uus maailmakord, kus riigid võitlevad vastastikuse mõjutamise eest ja see võitlus ei toimu vägivallata.

Medvedjev töötas 1990. aastate lõpus külalisteadurina Soome välispoliitika instituudis. Praegu töötab ta Praha Karli ülikoolis dotsendina. 2022. aastal nimetas Venemaa ta „välisagendiks”, tõenäoliselt tema kriitiliste hinnangute tõttu Vladimir Putinile.

Medvedjevi sõnul on Venemaa muutunud Putini ajal naabritele eksistentsiaalseks ohuks ehk kogu Euroopa eksistentsi ohustavaks teguriks. Sõjast on saanud Venemaa „uus norm”.

Võrdlen olukorda Lähis-Idaga, kus on kestnud 80-aastane sõjaperiood, millel pole lõppu näha. Ei ole rahu, vaid „protsess”. Isegi kui Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitaks mingisugune relvarahu, tehakse seda vaevaliselt kuu aja kaupa ja seejärel rikutakse seda kohe pärast kokkulepet, sõnab ta.

Medvedjevi sõnul on Venemaa jõudnud püsiva sõja ajastusse. Riigi majandus, eliit ja ideoloogiline aparaat on keskendunud sõjale.

See on nagu raske rong, mida ei saa vilet lastes peatada, see lihtsalt sõidab, olenemata sellest, kes seda juhib. Ja reisijatel on hea meel aknast välja vaadata. Kütust on ka ohtralt, nagu Sorokini viimases romaanis – vedurit köetakse inimkehadega.

Asi pole selles, et Vene armee on viimase aasta jooksul vallutanud vaid ühe protsendi Ukraina territooriumist 400 000 inimese hinnaga ja kaotab kuni 100 sõdurit iga vallutatud maa ruutkilomeetri kohta. Venemaal on piisavalt inimesi, see on loodusvara, nagu ka Teise maailmasõja ajal, praegu pannakse miljon, vajadusel pannakse veel miljon ja kaks miljonit – raha, pettuse, sunni, repressioonidega, kuigi praegu jätkub selleks ka raha, räägib Medvedjev.

Lisaks andsid kolm sõja-aastat Putinile kaks ootamatut (õigemini, mitte nii oodatud) kingitust. Esimene on Venemaa, kes astus sellesse sõtta nagu käsi kindasse, võttis selle vastu, neelas, normaliseeris ja varustab kahuriliha, kuulekuse, kaasosaluse (kamuflaaživõrkude kudumisest laste talguteni) ja peamise ressursi: ükskõiksuse. Teine kingitus on globaalne maailm, mis on osutunud Venemaa jaoks palju paindlikumaks ja koostöövalmimaks, ehitades mehhanisme alternatiivseks globaliseerumiseks, mis läheb Läänest mööda. Need on Põhja-Korea sõdurid ja mürsud, Iraani droonid, Hiina kiibid, India naftaostjad, Ladina-Ameerika ja Aafrika Putini armastajad, lõputud viisid sanktsioonidest mööda hiilimiseks ja Läänest endale kriitiliste tehnoloogiate hankimiseks, mis võimaldavad Putinil lõputult sõdida ja venelastel probleemideta elada. Sisuliselt on see tõdemus tõsiasjast, et maailm ei kuulu enam Läänele – ei majanduslikult, rahaliselt, ei tehnoloogiliselt ega sõjaliselt. Nüüd istume Tallinnas ligikaudu miljardi inimese esindajatega, kellel on tinglikult ühised vaated ja huvid, kuid väljaspool selle hotelli seinu on veel 7 miljardit inimest, kellel on erinevad vaated Venemaa, Ukraina, Putini, sõja ja Lääne rolli kohta.

Ukrainas on Putin juba saavutanud mõned oma strateegilised eesmärgid.

Ta nõrgestab Läänt, näidates, kui otsustusvõimetu ja ebatõhus see on. Ta aitab kaasa Lääne lagunemisele, surudes kiilud olemasolevatesse pragudesse, alustades Trumpi toetamisest ja kõigi võimalike süsteemivastaste jõudude toetamisest, olgu need siis vasakäärmuslikud või paremäärmuslikud.

Ukraina on selles ülemaailmses vastasseisus vaid üks platvorm. Edu seal on oluline (Putinile), kuid mitte kriitiliselt oluline, märgib ta.

Medvedjevi sõnul on Lääs Venemaale peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist vähehaaval kaotanud.

Lääs tõlgendas toona valesti, et Venemaa on lakanud olemast impeerium ja muutunud normaalseks riigiks. See omakorda tõi kaasa lugematute hoiatusmärkide ees silma kinni pigistamise – alates Boriss Jeltsini otsusest tulistada 1993. aasta sügisel tankidega oma riigi parlamenti.

Medvedjevi sõnul on Lääne halvatus Moskva ees tingitud sellest, et Lääs kardab tegelikult Venemaa lüüasaamist ja selle võimalikke tagajärgi.

On ainult üks asi, mida Lääs kardab isegi rohkem kui Kiievi langemist – see on Moskva lüüasaamine. Venemaa on too big to fail (liiga suur, et ebaõnnestuda). See on Lääne halvatuse ja strateegilise perspektiivi puudumise põhjus.

Euroopas on endiselt üldine lootus, et muutused Venemaal toimuvad siis, kui Putin ühel või teisel moel taandub. Medvedjev hoiatab, et see on ohtlik soovmõtlemine. Seega ei tasu loota „Putini-järgsele ajastule”.

Fakt on see, et me ei tea ja ma ise ei tea, kuidas peaksime Venemaa probleemiga tegelema, sõnab ta.

Sest probleem pole Putinis. Probleem ei ole Ukraina sõjas. Probleem on Venemaas endas ja me peame seda tunnistama, märgib ta.

Medvedjev võrdleb Venemaa probleemi Saksamaa omaaegse probleemiga, mille tagajärjeks olid muuhulgas kaks maailmasõda, uus maailmakord ja vähemalt 100 miljoni inimese surm, sealhulgas holokaust.

Maailm on Venemaa probleemiga silmitsi seisnud juba üle saja aasta. See on impeerium, mis ei suuda ise oma piire määratleda. Impeeriumi kaks osalist kokkuvarisemist 1917. ja 1991. aastal mõlkis selle servad, kuid ei hävitanud selle struktuure, impeeriumi vaimu ega koloniaalset iseloomu.

Medvedjevi hinnangul oleks Läänel teoreetiline võimalus Venemaad alistada samamoodi, nagu alistati Saksamaa aastal 1945. Poliitilist tahet aga ei ole ja Lääs ei julge isegi ette kujutada maailma ilma tänase Venemaata.

Seetõttu on ilmne, et maailm peab ka edaspidi selle tohutu mürgise sooga koos elama. Jääb vaid loota, et lagunemata impeerium sulab tasapisi ise üles nii, et leiab mõne eluvormi, mis on välismaailma suhtes sõbralikum.