Euroopal on raske kollektiivselt kokku saada 25 000 sõdurit, et osaleda Ukraina heidutusjõududes, kuna armeed on alamehitatud ja alarahastatud, räägivad allikad.

Briti väljaandele Times anti haruldane ülevaade Euroopa kaitseministrite ja sõjaväejuhtide vahelistest vestlustest, kui nad arutasid plaane „tahte koalitsiooni” loomiseks.

Briti kaitseväe staabiülem admiral Tony Radakin olevat küsinud oma kolleegidelt kontinendil, kas nad suudaksid rahukokkuleppe korral riiki saata 64 000-mehelise väe.

Ta ütles käesoleva kuu algul toimunud kohtumisel, et Suurbritannia on valmis saatma kuni 10 000 sõdurit.

Kuid järgnevatel kohtumistel ütlesid kaitseministrid üle kogu Euroopa, et neil pole võimalust selle arvuni jõuda ja et isegi 25 000 oleks raske ühine jõupingutus, ütles Brüsselis peetud arutelude allikas.

Times avaldas eelmisel nädalal, et Suurbritannia ja Prantsusmaa saadavad nüüd suurema tõenäosusega Lääne-Ukrainasse väljaõppevägesid, mitte rahvusvahelisi maavägesid, et kaitsta võtmetähtsusega linnu ja elutähtsat taristut.

Selle asemel keskendutakse Ukraina julgeolekukohustuste täitmisel Kiievi sõjaväe taastamisele ja relvastamisele, kaitstes seda õhus ja merel.

Arvatakse, et kaitseministrid väljendasid 10. aprillil „tahte koalitsiooni” kohtumisel muret Suurbritannia ambitsiooni 64 000-liikmelise väe pärast. Seejärel jätkusid arutelud Brüsselis väiksema kaitseministrite rühmaga pärast koalitsioonikohtumist, kus liitlased olid avameelsemad.

Lähedased liitlased tegid oma kahtlused selgeks Briti kaitseminister John Healeyle ja juhtisid tähelepanu sellele, et sellise suurusega vägede jaoks oleks kahe aasta jooksul vaja kokku 256 000 sõdurit kohapeal, arvestades rotatsiooni.

Leedu kaitseminister Dovile Sakaliene olevat öelnud oma kolleegidele: „Venemaal on 800 000 [sõdurit]. Lubage mul öelda teile seda, kui me ei suuda koguda isegi 64 000, siis see mitte ei tundu nõrk – see on nõrk.”

Tema kommentaare kirjeldati kui „väga teravat ja inspireerivat”.

Arutelud paljastavad, kui sõltuvad on Suurbritannia ja Euroopa USA-st, kui on vaja Venemaale tõsist heidutust pakkuda.

Üks osaleja olevat juhtinud tähelepanu sellele, et eriüksuslasi on sellise ülesande täitmiseks lihtsam suunata, kuna selleks ei ole vaja kodus parlamendi heakskiitu.

Väidetavalt tundsid Eesti ja Soome muret, et mis tahes lähetamine „lahjendab” nende endi piirikaitset, ning Poola, Hispaania ja Itaalia tegid allika sõnul selgeks, et nad ei saada ühtegi sõdurit.

„Ilma suure rahvaarvuga riikide [vägede] saatmiseta on see ummiktee,” lisas allikas. Prantsusmaa on öelnud, et saadab umbes samapalju kui Ühendkuningriik, 5000–10 000 sõdurit.

Teine Ühendkuningriigis peetavate arutelude allikas ütles, et ka Soome ja Saksamaa olid üldiselt maavägede saatmise vastu, kuigi Berliin ei ole sellist sammu täielikult välistanud.

Allikas ütles: „Kui võtate need laualt maha, kust tuleb armee? Kui teisi pole kohal, jääksime haavatavaks.”

Allikas tõi välja, et Briti armee, mis pidevalt kahaneb, kannatab ka suurtükiväe puuduse ja probleemide all „võimaldajatega”, nagu tarneveokid ja muu varustus, mida nad tavaliselt Ameerikast saaksid.

Arvatakse, et Euroopa riikide vastumeelsus saata maavägesid Ukrainat kaitsma on viinud mõttevahetuseni selle üle, milline näeks vägi välja rahulepingu sõlmimise korral. Samuti tuntakse muret selle pärast, millised oleksid kaasamise reeglid, kui Venemaa ründaks.

Kõige tõenäolisemate plaanide kohaselt saadetakse Lääne-Ukrainasse Briti ja Prantsuse sõjaväekoolitajad, kes täidavad kohustust saata sõdurid riiki. Kuid nad ei asuks rindejoone lähedal, ei valvaks võtmeobjekte ega oleks seal, et kaitsta Ukraina vägesid.

Briti kaitseministeeriumi pressiesindaja ütles: „Tahte koalitsioonis jätkub operatiivplaneerimine nii maal, merel kui ka õhus ning Ukraina relvajõudude taaselustamiseks. Vahepeal jätkame rahupüüdluste toetamist, suurendades samal ajal sõjalist toetust Ukrainale, kuna Putini ebaseaduslik sissetung jätkub.”