Pärast seda, kui Vladimir Putini maskides eriüksused 2014. aasta talvel Krimmi vallutasid, püüdis Langleys asuv CIA Euroopa ja Euraasia operatsioonide juht hoiatada oma ülemusi järgneva eest.

„Püüdsin anda häirekella, et Donbassis külvatakse praegu Kolmanda maailmasõja seemneid ja me peame sellega midagi ette võtma,” ütles Ralph Goff, kuuekordne endine CIA osakonnaülem, kes veetis kolm aastakümmet Ameerika välisluureagentuuris. „Kuid oli ka teisi prioriteete.”

Tänavuse, 2025.aasta märtsis valmistus nüüd kuuekümnendates eluaastates Goff asuma CIA salaoperatsioonide juhi kohale, et agentuuri reformida ja muuta see vähem riskikartlikuks.

Seda seni, kuni president Trumpi administratsioon plaanist teada sai ja sellele lõpu tegi. „Arvan, et presidendi lähedased mõtlesid: „Kes see tüüp on, kelleks ta end arvab?”, läksid ja vaatasid ning nägid, et ma ei kuulu nende inimeste hulka, ja nad ütlesid: „Ei, me ei kiida seda heaks,” ütles ta väljaandele Times antud intervjuus Pariisist.

„Poliitika mängis seal kindlasti rolli, aga mis teha. Nad saavad valida, keda tahavad,” ütles ta ja lisas, et otsus võis olla tingitud tema vaadetest Ukrainale.

Kui Goff sai kõne ja teatas, et tema ametisse nimetamine on blokeeritud, oli Trump juba määranud FBI-d juhtima poliitilised lojalistid Kash Pateli ja Dan Bongino ning riikliku luure direktoriks Tulsi Gabbardi, kes on varem kaitsnud president Putinit.

Goff on olnud aga häälekas Ukraina toetaja. Pärast agentuurist pensionile jäämist 2023. aasta oktoobris on ta seal mitu korda käinud.

Tagantjärele mõeldes usub viit keelt, sealhulgas vene keelt valdav Goff, et 2022. aasta veebruaris alanud suure sõja võinuks peatada juba varakult, kui USA ja tema liitlased oleksid andnud Ukrainale algusest peale vajalikud relvad.

Tema arvates oli selle asemel sihilik strateegia anda Ukrainale sõjaks vajalikud relvad, kuid mitte piisavalt Putini armee võitmiseks, kuna kardeti, et Venemaa liider kasutab kaotusele lähenedes tuumarelvi.

„Oleks me tol ajal ukrainlased korraliku relvastusega varustanud, oleksid nad võib-olla suutnud venelased riigist välja ajada. Seda ei juhtunud. See pani aluse sellele pikemale, pikaleveninud hakklihamasina sõjale, mille tunnistajaks täna oleme,” sõnas Goff.

Ta ütles, et president Biden ja tema liitlased lubasid Putinil dikteerida konflikti tingimusi ning olid närvis Ukrainale vajaliku varustuse saatmise pärast õigel ajal, kuna kardeti, et ta kasutab tuumarelva.

Goff lisas: „[Nad] lasid end häirida Vladimir Putinist ja tema tuumamõõga põristamisest. Nii et nad andsid ukrainlastele selle relvastuse, kuid nad ei andnud neile kunagi võitmiseks piisavalt. Nad andsid neile ainult nii palju, et veritseda.”

Seda seisukohta jagavad mitmed inimesed Ühendkuningriigi valitsuses, kuid keegi ei julge seda avalikult välja öelda.

Goff juhtis tähelepanu sellele, et Putinil oli pandeemia ajal „tõeline surmahirm Covidi ees” ja „minu arvates ei kavatse inimesed, kes on oma tervise pärast mures, kõrgete panustega tuumapokkerit mängida”.

Nüüd, uue administratsiooniga, arvab ta, et Trumpi strateegia võib olla kõne sujuvamaks muutmine ja Putini meelitamine, et teda Hiinast eemale tõmmata. Samal ajal arvab Putin, et endise luureohvitserina suudab ta Trumpiga manipuleerida, kuigi Goff ennustab, et ta eksib rängalt.

„Putin mängib lõpuks uue administratsiooniga üle ja näitab neile, kus on probleem ja probleem on Moskvas, mitte Kiievis,” selgitas ta.

Kui kokkuleppele niipea ei jõuta, ütles Goff, et üks Ukraina ametnik oli talle öelnud, et suve lõpuks on kogu rindejoon sisuliselt 20-50 km laiune „surmatsoon”, „kus te ei saa liikuda, sest õhus on palju droone ja maas on nii palju roboteid ning andureid ja miine”. Ta hoiatas: „See on uskumatult surmav keskkond.”

1970ndate aastate lõpus ja 1980ndate aastate alguses oli vene keeleteadlane Goff USA armees signaalluureohvitser, kes paiknes Ida-Saksamaa piiril enne Berliini müüri langemist, kuulates pealt Nõukogude vägesid.

Tema jaoks järgnes elu varjus koos CIA-ga, kus Goff viis läbi missioone kogu maailmas, kasutades erinevaid varjunimesid ja võltspasse. Ta tegutses sellistes sõjapiirkondades nagu Iraak ja Afganistan, kus ta sattus suurtükitule, raketitule ja kuulipildujatule alla ning seisis silmitsi enesetapupommide ja improviseeritud lõhkeainete ohuga.

„Te seisate silmitsi kõigi nende erinevate ohtudega ja teie ülesanne on mitte sattuda paanikasse ja neist üle saada. Enamasti jõuate tagasi kontorisse ja olete nagu, ossa, see oli lähedal,” lisas ta.

Pärast 11. septembrit, ülemaailmse terrorismivastase sõja ajal, ütles ta, et agentuur „muutus peaaegu nagu poolsõjaliseks organisatsiooniks”, mille kinnisideeks oli tagada, et luurajad saaksid end kaitsta, selle asemel et tagada, et nad räägiksid keeli ja suhtleksid kohalike kogukondadega, kus nad tegutsevad.

Ta ütles: „Mul olid juhtumiametnikud, kes suutsid tabada liikuvat sihtmärki M4 vintpüssiga 300 meetri kaugusel ja ravida veritsevat rindkere haava esmaabiga ja korraldada õhurünnakut. Nad said teha kõike seda, kuid ükski neist ei rääkinud puštu ega dari ega araabia keelt ja mis neist siis kasu oli? Mul oli vaja ohvitsere, kes saaksid kohalikega kohtuda ja teavet koguda.”

Ta ütles, et terrorismivastane sõda oli „väga surmav sündmus” ja „ilmselgelt otsisid inimesed riskide vähendamist”. Ta ütles: „Teate, see, mille me sellega kaotasime, oli osa kogumist.”

„Mõelge tagasi Briti luure hiilgeaegadele, kus inimesed osalesid suures mängus, Kesk-Aasias, kus need tüübid riietusid nagu pärismaalased ja õppisid keelt ning nad olid nii kaua kaameli seljas väljas, et nägid välja nagu pärismaalased ja olid seal inimeste keskel. Minus on osa, kes soovib, et oleksin saanud neid päevi kogeda,” lisas ta.

Nüüd ütles ta, et spionaaž on „täiesti erinev pallimäng” ja varjunime all reisimine on interneti ja näotuvastuskaamerate tulekuga „raske asi”. „Praegu on tuhat korda raskem tänavatel opereerida kui siis, kui ma ametnik olin.”

Goff ütles, et spiooni elu „ei ole nagu Hollywoodi filmides” ja suur osa tööst on „puhas rügamine”, nagu aruannete täitmine ja raamatupidamine. „Mäletate vana saadet 24 Jack Baueriga? Ma armastan seda saadet, kuid teate, et see pole üldse tõeline. Kui see oleks tõsi, siis esimesed kuus osa oleks ta vaidlemas mõne bürokraadiga oma reisipiletite pärast.”

Goff, kes kirjeldab end kui „pühendunud atlantisti”, läks 2023. aasta oktoobris pensionile, enne kui temalt küsiti, kas ta oleks nõus naasma CIA-sse, et asuda operatsioonide direktori asetäitja rolli.

Kui ta oleks seda teinud, oleks ta juhtinud inimspionaaži ja varjatud tegevusprogramme.

Tema plaan oli agentuuri reformimine.

Ta ütles, et kuni 2017. aastani direktorina töötanud John Brennanil oli agentuurile „kahjulik” lähenemine, mistõttu eeldati, et juhtivatele ametikohtadele jõudnud analüütikud on oma tegevuses sama head.

„On põhjus, miks hävitajate piloodid lendavad hävitajatega ja pommilennukite piloodid pommitajatega. Te ei taha seda muuta. Nii arvan, et meie, operatiivohvitseride puhul kaotasime osa oma prestiižist ja selle tulemusena langes ka agentuuri riskitaluvus,” selgitas ta.

Ta ütles, et riskide vältimine ei olnud riskijuhtimine ja seega „inimesed nagu mina, kes lähevad tänavale hullumeelseid asju tegema, on meil riskijuhtimisest erinev vaade”.

Ta ütles: „Püüame riske minimeerida, kuid tunnistame, et need on olemas. Kui kavatsete luureoperatsioone läbi viia, on alati risk ebaõnnestuda.”

Pärast agentuurist lahkumist on Goff regulaarselt reisinud Ukrainasse, kohtudes riigi valitsuse ja luureametnikega.

Ta püüab veenda Ameerika ettevõtteid Ukrainasse investeerima ja tutvustab ameeriklastele Ukraina tehnoloogiat.

„Ma arvan, et üks põhjusi, miks ma praegu Ukrainasse lähen, on võib-olla see, et tunnen süümepiinu selle pärast, et mul pole õnnestunud oma juhtkonnale edastada sõnumit, et seda ära hoida,” ütles ta.