Sotsiaalmeedias lööb laineid Eesti idapiiril Vene ohu vastu loodud Kaitseliidu ratsaüksus, mille liikmed kannavad NATO varustust ja kiivreid.

Rühm ratsutamishuvilisi kaitseliitlasi Lõuna-Eestis on moodustanud esimese riigikaitseks loodud ratsaväeüksuse pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal.

Uus üksus tõestab, et mõnes olukorras ja maastikul osutuvad neli jalga paremaks kui neli ratast, vahendab „Pealtnägija”. Nüüd käidi 2019. aastal asutatud üksust lähemalt uudistamas.

Läbi ajaloo, alates Tšingis-khaani Kuldhordist kuni Krimmi sõja kergebrigaadideni on ratsavägi olnud kasutusel. Kuigi seda on sageli peetud edevaks ja vähem tõhusaks kui jalavägi või suurtükivägi.

Suurenenud tulejõud ja mehhaniseerimine Esimeses maailmasõjas lõpetas suures osas klassikalise ratsaväe tegevuse lahingus, kuigi Teises maailmasõjas kasutati endiselt palju hobuseid transpordiks, eriti idarindel.

Eesti Vabadussõjas 1918–1920 mängis oma osa ratsavägi, eriti kindrali ja hilisema riigimehe Johan Laidoneri loodud rügemendiga.

Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo ütles: „Kui vaadata Suure Munamäe lahingut või tõenäoliselt Eesti üht edukaimat Vabadussõja operatsiooni – Mariemburgi operatsiooni, mis lõikas Läti punased Venemaast ära, siis ratsavägi, Eesti ratsavägi mängis neis kõigis väga olulist rolli.”

Üle 100 aasta edasi ja Lõuna-Eesti ratsaüksus on esimene omataoline riigikaitseks loodud üksus pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal. 2019. aasta augustis moodustas üksuse rühm Kaitseliiduga seotud ratsutamishuvilisi. Nüüd on see osa Võru kaitseringkonna kagupoolsest iseseisvast kompaniist.

Üksuse ülem Villu Vasilkovski selgitas lähemalt. „Esimese ratsapatrulli pidasime Läti ja Eesti piiril 2020. aasta aprillis. Kuni selle ajani olin hobusega sõitnud vaid kaks korda, siis oli aeg patrulli minna. Aga sain kenasti hakkama, jäin sadulasse. Ja sealt see hobuseteekond minu jaoks alguse saigi,” selgitas ta.

Koos Vasilkovskiga on üksuse liikumapanev jõud elupõline hobusekasvataja Joosep Tikk. Rühma kuulub nüüd kümmekond liiget ja ligikaudu sama palju hobuseid, nii isiklikus omandis kui ka laenatud.

Keskmiselt treenib üksus kord kuus. Käitakse piirivalves, otsitakse kadunud inimesi, viiakse läbi laskeharjutusi, tehakse väliharjutusi metsas ja pikki marsse hobuse seljas.

Üks liige, Tartus töötav tarkvaraspetsialist Merit Loog, ütles, et nii ratsanikud kui ka nende neljajalgsed kaaslased võtavad trenni tõsiselt – sama meelt oli ka Alatskivist pärit hobusekasvataja Ellen Koidu.

Lisaks füüsilisele treeningule on oluline, et loomad, kes on loomulikult kergesti ehmatavad, harjuksid müra ja visuaalidega, sealhulgas tulistamisega.

Kuigi hobune võib tunduda vähem töökindel kui masinad, on neil siiski eeliseid, väidavad pooldajad.

Nad ei tugine fossiilkütustele ega ole haavatavad tänapäevase tehnoloogilise sõja vahenditega nagu seda on droonid või nutimoon.

Mitte asjata ei kuulu ratsutamine paljudes riikides eriüksuste väljaõppe hulka, sealhulgas USA-s, kus hobustel on pikk traditsioon.

Kaasajal, näiteks Afganistanis kasutasid luurajad sageli hobuseid, kui maapealsetel sõidukitel oli puudujääk, need olid ebausaldusväärsed või tõmbasid liiga palju tähelepanu – seda enam lennukite puhul.

Nii pakuvad hobused võimalust liikuda vaikselt mööda Eestimaa metsaradasid, kohti, kuhu võõrad võivad kergesti eksida.

Ei Rebo ega entusiastid usu, et ratsaväeüksusest saab suur heidutus- või ründav jõud. Kuid eeliseid tasub uurida, lisas Rebo – tegelikult on see üksus katsealus 21. sajandi ratsaväe plusside ja miinuste hindamisel.

Siin on video:

🇪🇪 The first cavalry unit in Estonia was created in the militarized militia on the border with Russia pic.twitter.com/iKT0Rh5vHe

— Leandro Romão 🇵🇹 (@leandroOnX) April 22, 2025