2023.aasta varasuvel, kui Ukraina armee alustas kauaoodatud „kevadpealetungi”, sai ühe üliolulise operatsiooni koodnimetus nime mitte mõne kuulsa Ukraina tegelase või koha, vaid Briti poliitiku järgi.

Telg „Wallace” viitas tollasele kaitseministrile Ben Wallace’ile, kes oli sõja algusaegadel mänginud juhtivat rolli Ukrainale vajalike relvade hankimisel. Tema toetus tõi ühe Ukraina sõjaväeallika sõnul kaasa hellitava hüüdnime „mees, kes päästis Kiievi”, vahendab Times.

Kuigi Suurbritannia vankumatu toetus oma Ida-Euroopa liitlasele pole olnud saladus, on tema osaluse ja mõju ulatus – viimasel hetkel Kiievisse jõudmine, abi lahinguplaanide koostamisel ja venelaste kohta eluliste luureandmete kogumine – jäänud suures osas varjatuks. Siiani.

Ukrainlased viitavad suletud uste taga Suurbritannia sõjaväejuhtidele kui „ajudele” Putini-vastases koalitsioonis, mis koosnevad Ameerikast, Ühendkuningriigist ja kümnetest teistest sarnaselt mõtlevatest riikidest. Ühendkuningriigi roll sõjas on olnud suurem kui paljud vaatlejad arvata oskavad.

Times paljastab, et ameeriklased andsid Ukrainale relvade „koore” ja täpsed sihtmärgiandmed nende tõhusaks kasutamiseks, samas kui Briti sõjaväejuhid hoidsid operatsiooni Scorpius raames Washingtoni ja Kiievi keerulisi suhteid koos.

Veidi enam kui aasta pärast suure sõja algust näitas president Bideni administratsioon Ukraina liitlastega ikka veel veatut ühisrinnet. Kuid kulisside taga olid pinged kasvanud ja 2023. aasta suve alguseks olid need jõudnud punktini, kus nad ähvardasid kontrolli alt väljuda.

Ukraina oli alustanud oma hilinenud pealetungi – sõja võtmehetk, mil Ukraina, olles oma algusaegadel üllatanud maailma sellega, et tõrjus Venemaad Kiievi väravatest välja, nägi võimalust Donbassi piirkond tagasi vallutada ja muuta jahvatava lahinguvälja dünaamikat. Kuid see ei läinud hästi.

Just sel hetkel teenisid Briti admiral Tony Radakin, riigikooli haridusega Oldhami kutt ja tema kaks „põhileitnanti”, kindralleitnant Roly Walker ja kindralleitnant Charlie Stickland nii ukrainlaste kui ka ameeriklaste austuse.

Lugu sellest pöördelisest hetkest ja Suurbritannia rollist algas aga umbes kuus kuud varem.

2022.aasta 23. detsembril helistas Radakin oma USA kolleegile kindral Mark Milley’le, staabiülemate ühendkomitee esimehele. Sõja algusest oli möödas peaaegu aasta ja selleks hetkeks tundsid Radakin, võluv optimist, ja Milley, kes oli tormakas ja kartmatu, teineteist hästi.

Ukrainlased olid selgeks teinud, et eelseisval 2023. aasta kevadel tahavad nad asuda pealetungile Venemaa vastu, mida hakati avalikkuses innukalt ootama kui „kevadpealetungi”. Nii ameeriklased kui ka britid kahtlesid aga Ukraina valmisolekus.

„Oli ilmne, et nad kavatsevad seda teha,” ütles üks teeniv Briti sõjaväelane, kes oli kursis sel ajal toimunud aruteludega. Nii sai loogikaks: „Kui nad kavatsevad seda teha, siis tehkem see võimalikult tugevaks.”

Detsembris toimunud kõne ajal ütles Milley Radakinile, et ameeriklased otsustasid rünnakut toetada ja panna sellesse kogu oma jõud.

Jaanuariks, kui umbes 50 riiki kogunes Saksamaal Ramsteinis, et arutada Ukraina sõjalisi vajadusi, teatas USA kaitseminister Lloyd Austin, et USA ja teised NATO riigid saadavad Ukrainasse tohutu laiaulatusliku raskerelvapaketi.

„See näitab meie pikaajalist pühendumust Ukraina toetamisele Venemaa provotseerimata agressiooni vastu,” ütles Austin pressikonverentsil. Seda peeti selgeks signaaliks sõja eskaleerumisest.

Seejärel teatas Valge Maja, et USA saadab Ukrainasse 31 tanki M1 Abrams, et aidata neil Vene vägesid tagasi tõrjuda, muutes varasemat tõrksust Kiievi ründesoomukitega varustamisel.

Suurbritanniast sai omalt poolt esimene lääneriik, kes varustas Ukraina eduvõimaluste suurendamiseks kaugmaa tiibrakettidega Storm Shadow, ütles Wallace. Ühendkuningriigi sõdurid saadeti salaja Ukraina lennukeid rakettidega varustama ja sõduritele neid kasutama õpetama. See polnud esimene kord, kui Briti sõdureid Ukrainasse saadeti: paarkümmend Briti regulaarsõdurit oli juba saadetud Kiievisse, et sealsetele sõjaväelastele õpetada kasutama NLAW-d, Briti tarnitud tankitõrjeraketti, mis saadeti kohale 2022. aasta veebruaris, kui sissetung oli alles algamas.

Kuigi Briti sõdurid olid Ukrainas alates 2015. aastast, olid nad 2022. aasta veebruaris sunnitud lahkuma, kuna kardeti, et Venemaa võib igal ajal rünnakut alustada.

Saabuv vasturünnak pidi olema sõjas pöördeline hetk. Koalitsioonis valitses optimism, et lahing jääb Ukraina jaoks viimaseks ja president Putin on sunnitud rahu sõlmima.

Mõnd nädalad enne selle algust kohtus strateegilise väejuhatuse juht ja endine kaitseluure ülem kindral Jim Hockenhull Ukraina sõjaväe luurejuhi Kõrõlo Budanoviga. Nad arutasid, kuidas nad saaksid vastulöögi eesmärkide saavutamiseks koostööd teha – Hockenhullil olid tema käsutuses väga tundlikud sõjalised vahendid.

Nad olid esmakordselt kohtunud umbes 2019. aastal. 1986. aastal luurekorpusesse saadetud Hockenhull, kes nooremohvitserina oma algusaastatel keskendus Venemaale, oli juba aastaid enne täiemahulise sõja algust mõistnud vajadust hakata ukrainlastega suhteid looma. Ta oli olnud Berliinis, kui müür 1989. aastal langes. Ta nägi konflikti tulekut juba 2021. aasta suvel, kui teised kaitseministeeriumi töötajad teda ei uskunud.

„Ta nägi vajadust teha kõik, mida me suudame, et valmistada neid ette tulevaseks,” ütles üks sõjaväeallikas, lisades, et Hockenhull aitas Wallace’ile kaasa selle tagamisel, et ukrainlastel olid enne sissetungi olemas raketid NLAW.

Kuna Walker ja Stickland said planeerimisel abiks olla, tõi varjus tegutsev Hockenhull lauale venelaste kohta teabe. „Nad vajasid piisavalt teavet, et olla tõhusad oma tegevuses. Nad vajasid edu numbriliselt parema vastase vastu,” ütles allikas.

Kuid ukrainlastel oli probleem. Kõik USA-st, Ühendkuningriigist ja teistest riikidest pärit komplektid pidid plaani järgi jõudma kohale märtsi lõpuks. Aga märtsi lõpust sai aprilli lõpp ja siis mai lõpp.

„Ukraina ootas, kuni neil on kogu komplekt, meie ütlesime, et peate lihtsalt minema, Venemaa pole tugev. Peate neile väljakutse esitama, teil on komplekti piisavalt,” ütles Ühendkuningriigi sõjaväeallikas.

Selleks hetkeks olid neil vastupealetungiks antud relvad samad, mis olid saadaval kogu Briti armeel.

Mida aeg edasi, seda enam aga kasutasid venelased võimalust ja kindlustasid end.

Kui ukrainlased juuni alguses lõpuks oma sammu tegid, ilmnes veel üks probleem. Radakin ja tema USA kolleegid väitsid, et Ukraina peaks järgima „kurnamise, venitamise ja löögi” strateegiat. Kurnamise element viitas rünnakutele logistikasõlmede vastu, püüdes piirata Venemaa tarneid, ja venitamise osa viitas liigutustele mitmel teljel, millest ühe nimeks sai „Wallace”. „NLAW, tankid, Storm Shadow, kõik see sai võimalikuks tänu Wallace’ile,” ütles üks ametnik.

Wallace sai samal ajal kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi seest tagasilöögi, kuna oli närvilisus, et Ukrainale üha raskemate relvade andmine võib pingeid Venemaaga suurendada. Kreml oli täristanud tuumamõõgaga ja teatas märtsis, et paigutab Valgevenesse taktikalised tuumarelvad – esimest korda pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist paigutas ta tuumarelvad väljapoole oma piire.

Strateegia löögielemendi jaoks oli vaja teha üks peamine jõupingutus. Briti ja Ameerika sõjaväejuhid soovitasid ukrainlastel koondada massiväed ja tulejõud ühes punktis, kus on parim võimalus läbi murda.

Kuid president Zelenskil olid teised ideed. Ukraina maavägede ülem kindral Oleksandr Sõrski veenis teda proovima selle asemel strateegiat tekitada kaost põhjas ja suruda võimalikult tugevalt kagusse. Selle asemel, et lõunas läbi lüüa (ja Venemaa ja okupeeritud Krimmi vahelise maasilda katkestada), jagasid ukrainlased oma võitlusjõu. Läbilööki ei tulnud kusagilt.

See valmistas ameeriklastele pettumuse, nagu ka asjaolu, et Ukraina väed kohapeal liikusid aeglasemalt kui USA nõudis.

„Ameeriklased olid kannatamatud. Nad jõudsid faasi, kus neil olid sõjamängud ja aeg oli minna,” ütles üks endine kõrgetasemeline kaitseallikas. Ukrainlased ütlesid, et kõik, sealhulgas ameeriklased ja britid olid alahinnanud Venemaa ees seisvaid takistusi ja tänapäevase lahinguvälja fakte. Maa oli täis Vene maamiine ja neid välistada püüdjaid ähvardas oht, et nende pea kohal plahvatab droon.

Ukraina relvajõudude ülem kindral Valeri Zalužnõi, Sõrski boss, kelle kontori seinal oli Radakini foto, püüdis meeleheitlikult moraalikriisi ohjata. Sel eesmärgil selgitas ta Briti sõjaväeülematele, et sõdurid – pigem kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastates kui kahekümnendate alguses – suudavad rindel olla vaid kolm päeva. Esimene on sisseelamise päev. Teisel päeval pressivad nad 200–300 meetrit edasi ja kolmandal päeval tõmbavad tagasi, olles valmis värsketele sõduritele üle andma. See oli aeglane ja tüütu süsteem, arvasid Ukraina lähimad liitlased.

Arusaadavalt imestasid ameeriklased, „mis kurat toimub” ja kutsusid ukrainlasi üles „palju raskema tempoga minema”.

Just sel hetkel saavutasid ukrainlaste ja ameeriklaste suhted põhja.

Milley ja USA armee Euroopa ja Aafrika komandör kindral Christopher Cavoli olid Zalužnõis väga pettunud. Zalužnõi oli omakorda pettunud Ameerika surves.

Kaua planeeritud puhkust katkestades ütles Radakin Wallace’ile, kellega ta tihedat koostööd tegi, et ta peab Ukrainasse minema, et mõlemad pooled kokku tõmmata. Väidetavalt olevat Radakin talle öelnud, et olukord muutus „liiga murettekitavaks”.

Plaan oli, et Radakin istub Zalužnõiga maha, kuulab ukrainlased ära ja proovib Kiievist videokõne kaudu ameeriklastele nende vaatenurka selgitada. Ta astus nõukogudeaegsele öörongile Poolast Kiievisse, et rääkida sellest isiklikult Zalužnõiga, kellest sai hiljem Ukraina kõrgeim diplomaat Suurbritannias ja Zelenski peamine rivaal presidendi kohale.

See oli ebatavaline sõda, kus Ameerika oli tegutsenud tugeva juhtimisega, kuid eemalt, pakkudes samas erakordset toetust, mis ületas teiste liitlaste oma. Peaaegu algusest peale oli Bidenit küsitletud mure pärast, et Ameerika on Ukrainaga seotud rohkem kui administratsioon lubas, ja et sellest võib saada sõda, mis lõppeb tuumakonfliktiga. „[Need mured] ei vasta tõele,” ütles president 2022. aasta aprillis ajakirjanikele. „See näitab meeleheidet, mida Venemaa nende kohutava läbikukkumise pärast tunneb.” Järgmisel veebruaril ütles Austin NATO pressikonverentsil: „Meid ei tõmmata Putini valitud sõtta.”

Järgmistel kuudel pidid Ameerika juhid alustama kevadrünnaku sõjalist läbimängimist. Ameeriklased läksid Ukrainasse vaid harvadel juhtudel, kuna kartsid, et nad on sõjaga liialt seotud, erinevalt Suurbritannia sõjaväejuhtidest, kellele anti vabadus vajadusel minna. Mõnikord olid nende visiidid nii tundlikud, et nad käisid tsiviilriietes.

Samal ajal kui oli Radakini salajane külastus, helistas kunagine Talibani pommi poolt õhku lastud erivägede juht Walker ise oma Ameerika ja Ukraina sõpradele.

Sel ajal oli ta kaitsestaabi ülema asetäitja ning vastutas sõjalise strateegia ja operatsioonide eest. Kaasaegsed pidasid Walkerit „väga säravaks” ja ta oli ukrainlaste seas väga populaarne. Üks Ukraina sõjaväeallikas ütles, et ta oli Suurbritannia lahinguideede „juht” ja „inspiratsioon” neile, kellega ta kokku puutus. Üks kõrge Ukraina ametnik nimetas endist kaardiväelast „roosates pükstes kindraliks” pärast seda, kui ta tuli ukrainlaste lõbustamiseks Kiievis toimunud koosolekule just selliseid kandes.

Walker oli „uskuja”, ütles endine kõrgem kaitseallikas. „Ta oli absoluutselt üks parimaid. Ta, nagu Wallace, uskus, et suudame Venemaa tagasi lüüa, uskus, et Ukraina võitleb ja peab vastu kauem kui kolm nädalat [sõja alguses]. Radakin oli samasugune.”

Briti diplomaatia tõi mõlemad pooled uuesti kokku ja augusti keskel kohtusid Radakin, Zalužnõi ja Cavoli isiklikult Poola-Ukraina piiril. Viietunnise arutelu käigus kavandasid nad vasturünnaku plaane ja nii talveks kui ka järgmiseks aastaks. See oli märk sellest, et ameeriklased ei kao niipea kuhugi.

Jõulude lähenedes, umbes kuus kuud pärast suvist vastupealetungi olid Kiievi väed Venemaa hästi kindlustatud vastupanu ees vähe edusamme teinud. Sõda mürises edasi.

Aja jooksul lõdvendasid Suurbritannia ja Ameerika oma piiranguid pikamaarelvade nagu Storm Shadow kasutamiseks Venemaal asuvate sihtmärkide vastu. Lääne-Ukrainasse suunduvate relvasaadetiste närvikeskus viidi Lõuna-Saksamaal Stuttgardis asuva Teise maailmasõja aegse hoone tolmust pühitud pööningult üle USA sõjaväegarnisoni Wiesbadenis.

Praeguseks Londonisse lähetatud Zalužnõi ütles, et Wiesbadenist on saanud „meie salarelv” koostöös partneritega operatsioonide planeerimisel ja rindejoone jaoks vajalike ressursside kindlaksmääramisel.

Jätkusid sõjamängud, milles osalesid britid ja ameeriklased, ning tarnevajadused tehti kindlaks ja edastati Londonile, Washingtonile ja teistele Euroopa pealinnadele. Ühendkuningriigi juhid esitasid küsimusi, näiteks, kas rünnakuplaan töötab ja kas teatud rünnakute arvud liidetakse.

Radakin võttis endale laiema rolli kui see, mida traditsiooniliselt täidab kaitseväe staabiülem, juhtides Ühendkuningriigi jõupingutusi Ukrainaga kogu valitsuses.

„Tema oli see, kes hoidis USA-d kõrval ja hoidis Bideni administratsiooni Ukraina poole kaldu,” ütles kolleeg.

Tööd jätkusid. 2024. aasta augustis saatsid ukrainlased väed üle Venemaa edelapiiri Kurski oblastisse, teavitamata sellest Ameerikat või teisi liitlasi. Ukraina sõjaväeallika sõnul kardeti, et kavandatud rünnaku üksikasjad võivad jõuda Moskvasse pärast USA leket 2023. aasta aprillis enne vastupealetungi. Sotsiaalmeedias avalikustati Pentagoni salajased dokumendid, mis tõid esile tohutu laskemoona puuduse Ukraina sõjaväes. Mõlemad pooled leidsid, et usalduse tase on langenud.

Briti kaitseministeeriumisse olid Hockenhulli juhtimisel lähetatud strateegilise juhtimise meeskonnad, et koguda Ukrainast õppetunde, et koostada strateegiline kaitseülevaade.

„Ukraina on maksnud enda kaitsmise eest kohutavat hinda, kuid nad on andnud meile ka infot tänapäevase sõjapidamise kohta,” ütles sõjaväeallikas.

Peastaabi ülemaks ülendatud Walker võttis 2023. aasta kevadel ja suvel saadud õppetunnid kaasa armeesse, mida ta püüab muuta surmavamaks ja väledamaks väeks.

Radakin, kes peaks pärast nelja aastat ametisolekut sügisel ametist lahkuma, on Zelenskiga kohtunud kümmekond korda. Zelenski nimetab teda soojalt „admiraliks”, märkides, et ta pole kindral nagu enamik välismaa pealikke, kellega ta kohtub.

Nende viimane kohtumine oli reedel Kiievis presidendi kantseleis, kui Radakin, tema ühisoperatsioonide juht kindralleitnant Nick Perry ja nende Prantsuse kolleegid tutvustasid oma plaani rahulepingu sõlmimise korral Ukrainas „kindlusvägede loomiseks”.

Suurbritannia ja Prantsusmaa kutsusid neljapäeval Brüsselis kokku kaitseministrite „tahte koalitsiooni”, et arutada plaane 50 riigiga. Ühendkuningriigi kaitseminister John Healey ütles: „Kuigi tänased arutelud on privaatsed, on meie plaanid reaalsed ja olulised. Meie plaanid on hästi välja töötatud.”

Kuna Suurbritannia pühendumus Ukraina kaitsmisele süveneb, on mõned ettevaatlikud selle suhtes, kus tee lõpeb. John Foreman, endine kaitseatašee Moskvas ja Kiievis, on närvis ähvardava tähtajatu sõjalise kohustuse pärast Ukrainale „ebakindla missiooniga”, mis võib kesta üle kümne aasta, samuti selle mõju pärast, mis sellel võib olla NATO-le.

„Peame sellega seoses hoidma silmad selged ja emotsioonid ei saa meid sellesse uinutada. On aeg tõeliseks poliitiliseks selguseks,” ütles Foreman. „Mis on missioon? Kui meil on kohapeal sõdurid, et pakkuda kindlustunnet või heidutust, mis juhtub siis, kui relvarahu katkeb? Mis on oht meie sõduritele ja nende tegevuse reeglitele? Kui sõdurid hakkavad surema, mis juhtub järgmisena? On oht, et me sattume konflikti ja ma ei usu, et see oht on Briti avalikkusega tegelikult kokku lepitud.”

„Lihtne on sõtta minna, raskem on sealt välja tulla,” märkis ta.

Täna reedel Brüsselis toimuval Ukraina kaitsekontaktrühma kohtumisel – enam kui kaks aastat pärast Ramsteinis toimunud kogunemist, kus Austin lubas ulatuslikku toetust – võtavad juhtpositsiooni Healey ja tema Saksa kolleeg Boris Pistorius. USA kaitseminister Pete Hegseth helistab USA-st selle asemel, et reisida Euroopasse, et arutada, kuidas Ukrainat järgmiseks relvastada. Üks Ühendkuningriigi ametnik süüdistas selles „päevakava probleeme”, kuigi tema füüsilist eemalolekut peeti järjekordseks märgiks, et USA astub sammu tagasi – kui Euroopa valmistub sisenema.