„Struktuurselt elab Venemaa võib-olla läbi oma viimaseid surmakorinaid, enne kui jõuab punkti, kus võib tuled kustutada,” ütleb välisminister Elina Valtonen meie idanaabri olukorra kohta.
Välisministril on kaalukas sõnum selle kohta, kuidas Venemaaga kindlasti ei tohiks käituda. Teema on aktuaalne, kuna Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Ukraina peavad praegu sõja lõpetamiseks läbirääkimisi kõrgel tasemel. Ka Euroopal on siin oma roll täita, vahendab Iltalehti.
„Kahjuks ei aita Venemaale järeleandmiste tegemise poliitika mitte kuidagi. Venemaa oskab enda kasuks välja pigistada kõik võimaliku – ja juba homme küsib ta juurde,” rõhutab Valtonen.
Lõppkokkuvõttes juhib USA poolelt läbirääkimisi president Donald Trump, kelle tegevus on Euroopas tekitanud küsimusi ja hämmeldust. Trump sõlmis Vladimir Putiniga kokkuleppe Venemaa diislikütuse tarnimiseks Ameerika Ühendriikidesse ning on olnud tõrges sanktsioonide kehtestamise suhtes. Samuti on USA teinud ettepaneku jätkata Venemaa gaasi tarnimist Euroopasse.
Välisminister Valtonen hoidub Trumpi tegevust otseselt hukka mõistmast, kuid märgib, et too läheneb läbirääkimistele teistsugusest vaatenurgast.
„Euroopa huvid ei kuulu tema viie peamise prioriteedi hulka. Tegelikult on just meie, eurooplaste, ülesanne hoolitseda oma julgeoleku eest,” nendib Valtonen.
„Kui eesmärgiks on rahu Ukrainas, võib see Atlandi ookeani teisel kaldal paista hoopis teistsugune kui meie vaatenurgast siin.” Ta võib olla altim tegema teatud järeleandmisi – järeleandmisi, mis meie hinnangul võivad pikas perspektiivis õõnestada mitte ainult Ukraina julgeolekut, vaid kogu Euroopa julgeolekukorda.
Valtoneni sõnul püüab Putin jätta avalikkusele mulje, et on siiralt valmis läbirääkimisteks. Ta räägib seda, mida Ameerika Ühendriigid kuulda tahavad, kuid ajab samal ajal kulisside taga hoopis teistsugust asja, selgitab minister.
„See peegeldab omamoodi nõukogudeaegset lähenemist: näidatakse üles valmisolekut läbirääkimisteks, kuid tegelikult ei olda valmis tegema vähimaidki järeleandmisi,” sõnab ta.
Ka Soomel on läbirääkimistel olnud roll. Möödunud nädalavahetusel osales president Alexander Stubb Oslos kõrgetasemelistel kõnelustel, millest võtsid osa Norra, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid.
Samal ajal käivad Euroopas arutelud rahuläbirääkimiste esindaja valimise üle. Rahvusvaheliste meediaväljaannete teatel on spekulatsioonides läbi käinud ka president Stubbi nimi.
Küsimuse peale selgitab Valtonen, et Soome võib olla valmis võtma läbirääkimistel enda kanda kaalukama rolli. Vahendaja roll Soomele siiski ei sobi.
„Loomulikult ei saa me tegutseda vahendajatena – esiteks seetõttu, et toetame Ukrainat. Peale selle on meil tulemusega otsene seos: oleme ju Venemaa naaberriik,” märgib ta.
Välisminister selgitab, et läbirääkimistel kaitseb Soome Euroopa Liidu ja NATO huve, lähtudes oma riiklikust vaatenurgast.
Valtoneni sõnul on see, millega Ukraina rahuläbirääkimistel nõustub, lõppkokkuvõttes ukrainlaste endi otsustada. Ta rõhutab siiski, et Euroopa julgeolekukorra osas ei tohiks teha mingeid järeleandmisi. Minister märgib, et see kord tugineb nii ÜRO põhikirjale kui ka 1975. aasta Helsingi lõppaktile – dokumendile, millele kirjutas teiste seas alla ka Nõukogude Liit.
„Saame ka edaspidi nende põhimõtete järgi elada ja tegutseda,” mäörgib ta.
Petteri Orpo juhitud valitsus – milles Valtonen ministrina töötab – on selgitanud riigivõla ja SKP suhte stabiliseerimise ebaõnnestumist sõjaga Ukrainas ja sellega kaasnenud kriisidega.
Vaatamata käimasolevale sõjale ja mitmesugustele väljakutsetele prognoositakse Soome majandusele siiski tagasihoidlikku kasvu: rahandusministeeriumi hinnangul kasvab majandus tänavu 1,6 protsenti ja järgmisel aastal 1,8 protsenti.
Valtonen märgib, et Soome majandusolukord liigub positiivses suunas, ehkki lähtepunkt oli erakordselt nõrk. Tema hinnangul on riik liikunud õiges suunas nii Juha Sipilä kui ka Orpo valitsuste ametiajal.
„Rinne ja Marini valitsemisajal tüüriti asju täpselt vastupidises suunas. Siin on kindlasti vaja teha väga palju tööd,” lausub ta.
Majandustaustaga välisminister elavneb silmanähtavalt, kui jutt läheb majandusele. Valtoneni hinnangul on küsimus Soome majanduse parandamisest tegelikult eksistentsiaalne. „Siin on palju kaalul. Ütleksin, et eelseisev parlamendikoosseisu ametiaeg saab olema tõeliselt otsustava tähtsusega.”
Valtoneni sõnul on Soome ainus võimalus ellu jääda toetuda just sellele, mis tõstis riigi Euroopa vaeseimate hulgast jõukaks EL-i netomaksjaks. „Selleks on turumajandus,” kinnitab Valtonen.
Valtoneni hinnangul seisneb Soome majanduse põhiprobleem avaliku sektori liigses suuruses – nii selle rollis kulutuste tegemisel kui ka positsioonis omanikuna. Ta juhib tähelepanu sellele, et Soomes kuulub kodumajapidamistele suhteliselt väike osa varadest, samas kui avalikule sektorile kuulub neid väga palju.
Ministri sõnul on omandisuhete puhul liigne lootus pandud riigile ja pensionifondidele. „Praegu sellest ei piisa. See ei ole piisavalt tõhus.”
Valtonen juhib tähelepanu sellele, et uuringute kohaselt on Soome ettevõtete kasvueesmärgid märksa tagasihoidlikumad kui Rootsi ettevõtetel. Tema hinnangul peitub selle probleemi algpõhjus riigis ja institutsionaalsetes investorites.
„Helsingi börsil on Soome riik ülekaalukalt suurim omanik – ja ma rõhutan, et vahe teistega on tohutu. Järgmisteks suurimateks omanikeks on pensioniasutused või pensionikindlustusseltsid,” märgib Valtonen murelikult.
„Kui avalik sektor lepib madala riskiga, stabiilse ja tagasihoidliku tootlusega, pole ime, et Soome ettevõtted ei kasva,” tõdeb ta.
Veel üheks probleemiks peab Valtonen Soome dividendide maksustamise süsteemi. Tema sõnul peaks see olema neutraalne ja soodne ning pakkuma maksusoodustusi kõigile ettevõtetele, sõltumata nende bilansimahust. Praegu kehtivad maksusoodustusega dividendid vaid börsil noteerimata ettevõtetele, kusjuures soodustuse suurus sõltub ettevõtte bilansimahust ehk netovarast.
Valtonen rõhutab, et Soome vajab rohkem eraomandit ning õigusaktid ei tohiks majanduskasvu struktuurselt takistada.
„Riik peaks loobuma osalustest, mis ei ole strateegiliselt olulised, ning jagama sellest saadud tulu inimestele – näiteks „kodanikudividendidena”. See edendaks riigis omamoodi „rahvakapitalismi” ja tagaks, et kõigil – olenemata taustast – oleks vähemalt väike algkapital, mida nad saaksid seejärel kasvatama hakata,” sõnab ta.
Minister tunneb samuti muret selle pärast, et Soome leibkonna netovara moodustab vaid umbes poole Rootsi leibkonna omast. Kriitika tuum seisneb selles, et Soomes on varakust suhteliselt vähe – see tähendab, et paljude inimeste puhul piirdub vara suures osas vaid eluasemega. See väljendub soomlaste kalduvuses siduda märkimisväärne osa oma varast eluasemesse, milles nad ise elavad.
„See kujutab endast tohutut struktuurset riski, eriti riigis, kus on väga ebaühtlane geograafiline struktuur,” märgib ta.„On suur vahe, kas olete oma säästud paigutanud ridaelamusse Voikkaas või kinnisvarasse Helsingis või Tamperes.”
Valtoneni hinnangul peitub majanduskasvu võti just riigi rolli vähendamises – mitte riiklike vahendite kasutamises majanduse elavdamiseks langusperioodil.
„Marini valitsus rakendas küll majanduse elavdamise meetmeid. Kuid kui palju sellest tegelikult kasu oli?” küsib Valtonen.
„Nelikümmend miljardit eurot lisakulutusi – millest vähem kui pool on üldse otseselt seotud COVID-iga seotud kuludega. Selle tulemusena on meil nüüd püsivalt suurem intressikoormus, mis ulatub miljarditesse,” jätkab ta.
Valtonen juhib tähelepanu sellele, et kui vaadata avaliku sektori kulutusi võrreldes sisemajanduse koguproduktiga (SKP), on Soome tegelik maksumäär lähemal 60 protsendile.
„Ei ole mõtet võtta riski ja püüda olla maailma kõige sotsialistlikum riik. Oleme sellega viimased paarkümmend aastat katsetanud ja see lihtsalt ei toimi,” lausub ta.
Kui miski praegu turgutamist vajab, siis on see koonderakonna Kokoomus toetusnumbrid. Erakonna toetus on praeguse valitsusperioodi vältel langenud ning Yle värskeimas küsitluses on põlissoomlased neist möödunud.
Seda kommenteerides jääb Elina Valtonen ükskõikseks, märkides, et pole viimased neliteist aastat arvamusküsitluste pärast muretsenud. Seejärel asub ta kiitma Petteri Orpot.
Valtoneni sõnul on kokkuhoiumeetmeid rakendava koalitsioonivalitsuse juhtimine hoopis teistsugune ülesanne kui sellise valitsuse juhtimine, mis lahendab iga poliitilise vaidluse raha jagamisega – just seda tegi tema hinnangul Sanna Marini valitsus.
Välisminister nendib, et Orpo on teinud erakordselt head tööd – midagi sellist pole Soome ajaloos varem nähtud – ning lisab, et suhted Euroopaga on paremas seisus kui kunagi varem. „Kui vaadata praeguse Euroopa Komisjoni programmi, siis võib öelda, et see on justkui Orpo enda sulest tulnud,” ütleb Valtonen.
„Orpo on Euroopa Rahvapartei (EPP) – Euroopa Liidu suurima erakonna – aseesimees ning tal on otseühendus Ursula von der Leyeni ja kogu selle ringkonnaga. Muide, ükski ajaleht pole kirjutanud sellest, kui paljud Soome eestvedamisel tõstatatud teemad on Euroopa Liidus tegelikult vastu võetud – eriti just Euroopa Komisjoni tööprogrammis,” jätkab minister kiitvalt.
Valtoneni hinnangul ei pälvi Orpo oma saavutuste eest piisavalt tunnustust. „Olgu, ta pole küll veel Vogue’i kaanel olnud.”
Kas kavatsete kandideerida?
Kui viimane küsimus on esitatud, märgib Valtonen, et aeg hakkab otsa saama.
Lõpuks nõustub ta siiski vastama, kas siseriiklik poliitika pakub endiselt huvi endisele pankurile ja välisministrile, kes on palju maailmas ringi reisinud – ning kas ta plaanib kandideerida 2027. aasta kevadel toimuvatel parlamendivalimistel.
„Soome on mul alati südames; kui olen välismaale kolinud, olen alati Soome naasnud. Selles pole kahtlustki – kuid minu tulevikuplaanid on veel lahtised,” vastab Valtonen.
Ehk siis te pole veel kindel, kas kandideerite?
„Ma pole veel kindel.”
