Venemaa ballistiliste rakettide uuendamine on võimaldanud neil lennu ajal suunda muuta ja tabada sihtmärke sellise täpsusega, mis lõhestab Ukraina kaheks.

Moskva väed on varustanud oma Iskander-raketid optiliste ja radaripõhiste sihtmissüsteemidega, mis võimaldavad relvadel sihtmärgi poole sööstes teha viimase hetke korrektiive, vahendab Telegraph.

Ukraina presidendi nõuniku Serhi Beskrestnovi sõnul on neid meetrise täpsusega sihtmissüsteeme kasutatud hiljutistes rünnakutes Kiievi sildadele.

Rünnakud on rivist välja viinud transpordiühendused linna vasaku ja parema kalda vahel ning on osa sellest, mida Ukraina ametnikud kirjeldavad kui Venemaa tärkavat püüdlust lõigata Ukraina pooleks.

Selle nädala alguses väitis Volodõmõr Zelenski: „Venemaa üritab Ukrainat piki Dnipro jõge kaheks jagada ning muuta elu inimeste, meie linnade ja külade jaoks võimalikult raskeks.”

Üks Ukraina ametnik ütles väljaandele Financial Times, et Moskva plaan näeb ette ka elektrienergia lääne-ida suunalise jaotamise häirimist, mis võib jätta miljonid inimesed elektrita.

Dnipro jõgi voolab läbi Kiievi südame, suundudes seejärel lõunasse – see on üks Ukraina tähtsamaid veeteid ja transpordikoridore.

Venemaa üritas enne seda mitmeid nädalaid reaktiivmootoriga droonide abil rivist välja viia pealinna kaheksat peamist silda, püüdes sellega võimalikult palju häirida pealinna transpordiühendusi.

Seejärel hakati ballistiliste rakettidega ründama suurimaid ülesõidukohti; muu hulgas tabasid eelmise nädalavahetuse ühel ööl neli raketti Pivnitšnõi (Põhja-) silda.

Rakettide optilised ja radaripõhised sihtmissüsteemid – mis on tõenäoliselt uus arendus – skaneerivad maastikku radariga vaid sekundeid enne lõhkepea detoneerumist, võimaldades rakettidel seeläbi Ukraina elektroonilise sõjapidamise kaitsevahenditest mööda minna.

Berliinis asuva Hertie kooli sõjalise strateegia ja tehnoloogia professori Mauro Gilli sõnul võiksid need lahendada mõned kõige olulisemad taktikalised väljakutsed, millega Venemaa on sõja algusest peale silmitsi seisnud.

„Ballistiliste rakettide puhul on asi selles, et neil esineb teatud määral ebatäpsust, kuna nende lennutrajektoor on paraboolne,” ütles ta väljaandele Telegraph.

„See tähendab, et lennutrajektoori juhib pardaarvuti ning kui rakett jõuab etteantud kõrgusele, seab see raketi vastavasse asendisse. Kuid viimane etapp on tavaliselt puhtalt gravitatsiooni mõju all. Nüüd on see muutunud,” märkis ta.

Professor Gilli sõnul ei õnnestunud rünnakutega Kiievi tugevaid sildu hävitada ja on väga ebatõenäoline, et see ka juhtub.

Siiski on need häirinud ülekäiguradasid, halvanud ühistransporti ja põhjustanud tundidepikkuseid liiklusummikuid, samas kui energiainfrastruktuuri rünnakud on jätnud suure osa linnast ilma elektri, kütte ja veeta.

Paljud elanikud on otsustanud sildu ületada jalgsi, kiiresti kõndides, kartes drooni- või raketirünnaku ohvriks langemist.

Pivdennõi sillal nägi Telegraph kümneid elanikke, kes trotsisid külma vihma ja paksu udu, et ületada jõe keskosa paremkaldalt valdavalt elamutega kaetud vasakkaldale. Nad tõmbasid tuule eest küüru, mantlid tihedalt seljas ja näod külma eest kaitstud.

23-aastane Vlad rääkis, et kui tema metrooliin Venemaa rünnaku tõttu suleti, pikenes tema töölesõit ühistranspordiga Kiievi vasakkaldalt paremkaldale – ühes suunas – enam kui kahe ja poole tunnini.

Selle asemel valib ta nüüd 40-minutilise jalgsimatka üle silla, öeldes: „Sillal kõndida pole just mugav – on pilvine, sajab vihma ja on külm. Aga mis mul muud üle jääb?”

Samal ajal viskas 24-aastane Andri nalja, et viimase kuu jooksul viiel päeval nädalas üle silla kõndimine on tulnud tema tervisele kasuks. Siiski märkis ta: „Loodan, et transpordiühendus taastatakse enne detsembrit, sest talvel pole siin kõndimine enam võimalik.”

Mõttekoja GLOBSEC teaduri Maksõm Beznosjuki sõnul on Venemaa üha enam rünnanud sildu, kuid katsed jagada Ukraina energiasüsteem Dnipro jõe joonel kaheks osaks said alguse juba eelmise aasta detsembris.

„Kreml taotleb seda, mida insenerid nimetavad „saarestumiseks”. Eesmärk on lõhkuda Ukraina elektrivõrk isoleeritud osadeks, mis peavad toimima iseseisvalt ega saa suunata elektrit toimivatest tootmisüksustest sinna, kus seda vajatakse,” selgitas ta väljaandele Telegraph.

„Rünnakute muster viitab sellele, et Venemaa püüab purustada taristut, mis võimaldab sõjategevuse jätkumist. Eesmärk ei ole mitte ainult tuua sõja jõhkrus Ukraina kodudesse, vaid tabada ka riigi sõjatööstust ja tugisüsteeme,” lausus ta.

See strateegia on avaldanud eriti ränka mõju Kiievi räsitud vasakkaldale ehk linna idaossa, kus mõned elanikud saavad elektrit vaid paar tundi päevas ning sageli puuduvad neil keskküte ja vesi.

23-aastane Serafõm Kolodtšuk, kes töötab Ukraina kultuuriministeeriumis ja naasis jaanuaris kodumaale pärast mitmeaastast välismaal elamist, võrdles elu Kiievis „konna keetmisega”.

„Kui ma oleks naasnud Ukrainasse ja kogenuks kõike korraga – ei vett, ei elektrit, ei kütet, mitte midagi –, siis ma sinna ei oleks jäänud,” ütles ta Telegraphile oma jahedast korterist linna vasakkaldal.

„Aja jooksul harjub sellega, et üht-teist jääb puudu. Kuid selline transpordi ja vee puudumine – sellega ma kohaneda ei suuda,” märkis ta.

Kolodtšuk ütles, et tunneb end õnnelikumana kui enamik tema naabreid, kuna töötab kodust, kuid kirjeldas oma elu kui „väga piiratut”.

„Ma ei osta poest palju, sest külmkapp ei tööta 22 tundi ööpäevas, ma ei käi teatris ega saa sõprade juures ööbida,” rääkis ta.

„Kui vett pole, käin spordisaalis, kuid koju naastes ei saa ma duši alla minna. Pealegi võib siit igal hetkel mõni rakett üle lennata – paar kuud tagasi kukkus raketitükk selle tänava ristmikule, vaid umbes 300 meetri kaugusele,” lausus ta.

35-aastane keeleõpetaja Jana Oller teab, et ees ootab hea päev, kui ta saab hommikul oma ettenähtud kaks tundi elektrit ja jõuab enne veebitööga alustamist kohvi teha.

Kui elekter on ära – mis juhtub enamikul päevadel –, peab ta ärkama kaks tundi enne tundide algust, et joosta lähedalasuvasse sööklasse. Mõnel päeval tuleb tal seal süüa lausa kolm korda päevas.

Lisaks on veel külm, mis on eriti lõikav öösiti, kui ta jookseb vannituppa varju ballistiliste rakettide eest – rakettide eest, mis saabuvad vaid minutilise etteteatamisega.

„See on sürreaalne, sest oleme sellega nii harjunud, et peame seda normaalseks,” ütles ta.

„Aga kui ma istun siin, seljas kolm kampsunit, jalas kaks paari sooje pükse ja kolm paari jõulusokke, ning mul on ikka külm – siis ma ei tea, mida ma jaanuaris teen, kui väljas on 20 kraadi külma,” märkis ta.

„Püüan talvele mitte mõelda,” lisas ta. „Inimesed on mind välismaale kutsunud ja võiksin minna ka oma vanemate juurde, kes elavad külas. Kuid ma lihtsalt armastan seda linna nii väga. Ma ei suuda kusagil mujal elada.”