NATO mängib Soome ja Eestiga ohtlikku mängu, mis võib lõppeda tuumalöögiga nende riikide pihta, selgub väljaandes Helsingin Sanomat avaldatud sõjalise asjatundja John Helini arvamusloost.
Helini kirjutisest tuleb välja, et kui seni on NATO riikide, kaasa arvatud Eesti ja Soome heidustusstrateegia näinud ette pikamaarünnakuid Venemaa tagalasse, siis Ukraina sellega juba tegeleb ja see pole Venemaad heidutanud. See tähendab, et järgmise sammuna võib Venemaa kaaluda tuumalööki, mis ilmselt lööb NATO-l suu kinni, sest Lääs pole valmis alustama Venemaaga maailma hävitavat tuumasõda mõne üksiku riigi pärast. Pärast sellist tuumalööki järgnevad Lääne läbirääkimised Venemaaga, aga Eestile või Soomele on tekitatud pöördumatu kahju.
Helin kirjutab, et Soome lahe lõunakaldal on lähenemine julgeolekupoliitikale olnud traditsiooniliselt üsna otsekohene. Veebruaris teatas Eesti välisminister Margus Tsahkna, et kui Venemaa peaks Balti riike ründama, annaks Eesti löögi sügavale Venemaa territooriumile.
„Me viime läbi väga sügavaid lööke, väga kaugele Venemaa territooriumile,” ütles ta Müncheni julgeolekukonverentsil Briti väljaandele Telegraph.
Selle seisukoha tingisid hiljutised avalikud stsenaariumid, mille kohaselt võib Venemaa rünnata Balti riike varsti pärast Ukraina sõja lõppu. Oma osa võis mängida ka Ukraina hoogustuv kaugmaarelvastusega rünnakute kampaania Venemaa vastu.
Eesti kaitseväe staabiülem Vahur Karus oli seda teemat käsitlenud juba 2023. aasta lõpus. Tema sõnul muutis sõda Ukrainas nii Eesti kui ka kogu NATO ühiseid kaitseplaane.
„Me ei saa lihtsalt oodata, kuni meid sepahaamriga lüüakse,” võttis ta toona olukorra kokku Eesti rahvusringhäälingule (ERR) antud intervjuus.
„Meie kaugmaarelvastusega löögiandmise võimekus on nüüd NATO plaanide lahutamatu osa.”
Soomes on seevastu valitsenud vaoshoituse traditsioon.
See tuleneb osaliselt külma sõja ajast, mil Soome kaitseväel oli põhjust suhtuda ettevaatlikult nii Nõukogude Liitu kui ka selle liitlastesse Soome siseriiklikul tasandil. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli poliitiliselt oluline säilitada Venemaaga häid suhteid.
See vaoshoitus on sügavalt juurdunud sealsesse kultuuri. Tugevat avalikkuse usaldust nautiv institutsioon pole pidanud vajalikuks oma tegevust avalikult põhjendada, seda isegi viimastel aastatel. Vaikimine aitab kaitsta Soome kaitseväe plaane ja hoida organisatsiooni poliitilistest vaidlustest eemal.
Vaatamata sellele vaoshoitusele on Soome aastaid investeerinud kaugmaarelvastusse.
JASSM-raketid Soome hävitajatele F-18 Hornet hangiti Ameerika Ühendriikidest juba 2010. aastate keskel. Paar aastat tagasi teatas kaitseministeerium JASSM-ER-tüüpi rakettide hankimisest uutele hävitajatele F-35.
2010ndatel aastatel hangitud JASSM-rakettide tegevusulatus on ligi 400 kilomeetrit. F-35 hävitajate jaoks hangitud uute versioonide tegevusraadius ületab 900 kilomeetrit.
Pole juhus, et Soome kaitsejõud on tugevdanud oma kaugmaa-löögivõimekust.
Enne NATO-ga liitumist nimetati Soomes kaugmaarakette „läverelvasüsteemiks”. Nende eesmärk oli tõsta Venemaa jaoks sõja alustamise läve, ähvardades Venemaale olulisi sihtmärke sügaval tema enda territooriumil.
Teisisõnu – luua heidutusefekt.
Soome on nüüd kaasatud samasse NATO kaitseplaneerimisse nagu Eestigi. Soome heidutus on osa NATO kaitsvast heidutusest.
Kui Venemaa peaks alustama sõda NATO vastu, võetaks tõenäoliselt kasutusele ka Soome raketid osana alliansi ühisest löögikampaaniast – just sellisest, millest eestlased räägivad.
Soome liitumine NATO-ga laiendab alliansi haaret märksa suuremale alale Loode-Venemaal. Balti riikidest ja Soomest saab selles piirkonnas asuvaid kriitilisi sihtmärke rünnata tunduvalt lähemalt kui Ukrainast.
Selle ähvarduse eesmärk on sõda ära hoida. Eesmärk on teha Venemaale selgeks, et rünnaku hind oleks tohutu.
Selles mõttekäigus on siiski lüngad.
Venemaa presidendi Vladimir Putini administratsioon on näidanud üles vähest muret sõjaliste kaotuste pärast, rääkimata nende ohust.
Ainus asi, mis on Venemaale tõelisi probleeme tekitanud, on Ukraina löögikampaania, mis kägistab selle majandust – löögid, mis on suunatud vaid kaudselt sõjalistele sihtmärkidele nagu naftatööstus, energiataristu ja sillad.
NATO-s on seisukohad selliste löökide suhtes olnud erinevad. Näiteks alliansi 2021. aasta avaliku doktriini kohaselt tuleb olukorras, kus on ebaselge, kas tavaliselt tsiviilotstarbel kasutatav sihtmärk aitab kaasa sõjategevusele, eeldada, et sihtmärk ei ole sõjaline.
Ameerika Ühendriigid on selles doktriini punktis väljendanud eriarvamust.
Kuidas aga naasta rahu juurde, kui sõda peaks puhkema? NATO arutluskäik on umbes selline:
Kui Venemaa heidutusest hoolimata ründab, tekitatakse talle piisavalt kaotusi ja tema edasitung peatatakse. Kui Venemaal pole enam võimekust sõjalisi võite saavutada, on ta lõpuks valmis läbirääkimiste laua taha istuma.
Ukraina näib praegu katsetavat selle teooria paikapidavust. Sellest hoolimata üritab Venemaa sõda sama intensiivsusega jätkata.
Venemaa strateegia sõja võitmiseks näib lihtsam: kurnata vastast poliitiliselt šokitaktika või venima jäänud konflikti abil. Vajaduse korral saab Venemaa rahu peale suruda üheainsa tuumarelva kasutamisega.
Selle loogika aluseks on eeldus, et Lääs eelistab läbirääkimisi tuumasõja riskile.
Seda teooriat pole katsetatud. Vähemalt mitte veel.
