Euroopa ärkas möödunud reedel järjekordse Donald Trumpi vaenuliku purske peale – seekord sai taas kriitika osaliseks Ukraina sõjaaegne liider Volodõmõr Zelenski. Vaid mõni päev pärast oma diislikütuse-tehingut Kremliga väitis USA president, et Zelenskiga on raskem asju ajada kui Vladimir Putiniga, ning süüdistas Ukraina liidrit naftahindade hüppelises tõusus – jättes seejuures mainimata omaenda sõja mõju Iraanile.
Kontrast Euroopas oli silmatorkav. Kui Zelenski sel reede hommikul Brüsselis Euroopa Ülemkogu peakorteris värvikirevasse tippkohtumise saali sisenes, puhkesid EL-i 27 liidrit aplodeerima; nad tõusid püsti, jagasid sooje kallistusi ja surusid kindlameelselt kätt. Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ütles nii Zelenskile kui ka meediale: „Praegu ei ole aeg Ukrainat toetamisest loobuda,” ning kutsus hoopis üles Venemaale avaldatavat survet suurendama. Zelenski väljendas tänulikkust, märkides rõhutatult, et tal on hea meel tunda tõeliste liidrite tohutut toetust, vahendab Guardian.
Sümboolika oli võimas. Samal ajal, kui USA toetus mureneb, näib Euroopa astuvat samme. Kieli Instituudi Ukraina toetuse jälgimise andmetel on Euroopa – sealhulgas EL-i mittekuuluvad riigid nagu Ühendkuningriik ja Norra – kulutanud Ukraina toetuseks aastatel 2022 kuni 2026. aasta aprillini 236 miljardit eurot, võrreldes USA 115 miljardi euro suuruse panusega.
Samal ajal kui Trump sanktsioone leevendab, lubab Euroopa rohkem. EL on Venemaa vastu kehtestanud 21 sanktsioonivooru ja nõustus eelmisel 2025. aastal Ukrainale 90 miljardi euro suuruse laenu andmisega – see on enneolematu summa EL-i mittekuuluva riigi jaoks. Samal ajal on EL alustanud ühinemisläbirääkimisi Kiieviga ja andnud peavarju 4,4 miljonile Ukraina põgenikule.
Euroopa püsiva toetuse deklaratsioonide taga on Ukraina väljavaated keerulisemad ja vähem julgustavad, kuna riik läheneb oma viiendale talvele pärast Venemaa täieulatusliku sissetungi algust.
Esiteks ei suuda Euroopa asendada USA sõjalist domineerimist sellistes valdkondades nagu luure. See tuli jõhkralt ilmsiks USA SpaceX-i tehnoloogiate katkemise tõttu, mida Ukraina kasutab eesliini droonioperatsioonides ja õhukaitses, et kaitsta tsiviilelanikke Venemaa õhurünnakute eest. Zelenski väitis, et USA piiras tahtlikult Starlinki satelliidi internetiühendust, mida Trumpi administratsiooni kõrgemad tegelased on eitanud.
Ukraina sõltub ka USA-s toodetud Patriot-tüüpi püüduritest, mis on võimelised Venemaa ballistilisi rakette alla tulistama. Tüli süvendas Zelenski sel nädalal, süüdistades Trumpi administratsiooni Euroopa riikide takistamises oma Patriot-tüüpi rakettide Ukrainale edastamisel.
Teiseks ei ole Euroopa rahaline toetus Ukrainale ühtlaselt jaotunud. Saksamaa on suuruselt teine toetaja, olles sõja algusest peale eraldanud 54 miljardit eurot – panus, mis on eriti oluline nüüd, mil Trump on peatanud peaaegu kogu uue USA rahastuse. Kieli Instituudi raportis kirjeldatakse seda summat kui märkimisväärset, kuid mitte erakordset, arvestades Saksamaa majanduse mastaapi. Uurijad märgivad, et neli Põhjamaad on kokku andnud rohkem kui Saksamaa, kuigi nende rahvaarv moodustab vaid kolmandiku Saksamaa omast. Teised EL-i suurriigid, Prantsusmaa ja Itaalia panustavad veel vähem kui Saksamaa.
Kieli Instituudi andmetel on Põhjamaad, Balti riigid ja teised Põhja-Euroopa riigid Ukraina kõige heldemad toetajad, kui panuseid vaadelda suhtarvuna riiklikust koguproduktist. Näiteks Taani kulutab Ukraina toetamiseks summa, mis vastab 4,17%-le tema sisemajanduse koguproduktist (SKP), ja Eesti 3,77%-le; võrdluseks on Saksamaa panus 1,49%, Prantsusmaal 1,1%, Itaalial 1% ja Ühendkuningriigil 0,86%. Kuna Ukraina kaitsekulud kasvavad üha enam ja Venemaa lakkamatud rünnakud nõuavad jätkuvalt ränka lõivu, võivad need heldemad toetajad õigustatult tunda, et Euroopa suurimad majandused – ja teised lääne liitlased – võiksid teha rohkem, et aidata kanda neid pidevalt kasvavaid kulusid.
Kolmandaks – ja mis kõige kriitilisem – võib Euroopa toetus Ukrainale olla jõudmas oma piirini, kuna Euroopas on algamas valimiste suurtsükkel, mille käigus ennustatakse paremäärmuslaste positsioonide tugevnemist. Riiklikud valimised on ees ootamas Hispaanias, Prantsusmaal, Poolas ja Itaalias – neljas EL-i viiest suurimast liikmesriigist (rahvaarvu järgi). Eurasia Groupi Euroopa suuna tegevdirektor Mujtaba Rahman väitis, et suurim oht Ukraina jaoks ei ole mitte Trumpi seisukohad, vaid pigem oht, et Euroopa toetus võib killustuda. Tema sõnul on oht, et 2027. aastast saab hetk, mil „poliitiline, valimis-, poliitika- ja majanduslik tegelikkus jõuavad Euroopale järele ning takistavad tal Ukraina toetamist jätkata”.
Prantsusmaa valimised võivad osutuda kõige kaalukamateks. Paremäärmuslaste liider ja küsitluste favoriit Marine Le Pen püüab end pärast Prantsusmaa linnades toimunud mitmepäevaseid rahutusi ja rüüstamisi näidata kandidaadina, kes suudab taastada korra ja turvalisuse. Samuti on ta lubanud lõpetada abi andmise Ukrainale kuue kuu jooksul pärast ametisse asumist, põhjendades seda sõnadega: „sest me lihtsalt ei saa seda enam teha”. Väljaandele Financial Times antud intervjuus lubas Le Pen kärpida Prantsusmaa sissemakseid EL-i eelarvesse; see tekitab küsimusi seoses kavandatava 100 miljardi euro suuruse Ukraina fondiga, mis on plaanitud aastate 2028–2034 eelarvetsüklisse. Lisaks Ukraina küsimusele võib tema valimine paisata EL-i sügavasse sisekriisi, mis neelab endasse kogu poliitilise energia ja tähelepanu.
„Euroopa toetus Ukrainale on juba killustumas,” väitis Rahman, juhtides tähelepanu sellele, et 90 miljardi euro suuruse laenu andmises Ukrainale leppisid kokku vaid 24 EL-i riiki (Ungari, Tšehhi ja Slovakkia jäid kõrvale). Kuid Le Peni võit võib jõudude vahekorda muuta, eriti kui Ukrainat vastustavad erakonnad saavutavad edu Hispaanias, Poolas ja Itaalias. „Le Pen on kõige olulisem tegur, mis võib olukorda muuta, sest tema annab paljudele teistele riikidele võimaluse öelda: „Aitab küll, me ei saa enam rahastamist jätkata”,” sõnas Rahman.
See stsenaarium maalib Ukraina jaoks väga sünge ja kurva pildi, ütles ta. „Sest asi ei ole Ukraina tegevuses lahinguväljal – Ukraina on rindejoone hoidmisel teinud tähelepanuväärset tööd. See on oht, millest Euroopa on rääkinud juba väga pikka aega ja mille vältimist on Ukrainale korduvalt lubanud: et Venemaa saavutab strateegilise kannatlikkuse abil läbirääkimistelaua taga selle, mida ta pole suutnud saavutada lahinguväljal. Ja just selle ohuga seisabki Ukraina praegu silmitsi.”
Selle ohu tõrjumiseks püüavad EL-i liidrid tugevdada toetust Ukrainale, leppides kokku uues rahastamiskavas. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kinnitas, et 2027. aastal on Kiievi eelarves 70 miljardi euro suurune puudujääk, kuigi ta loodab, et ka teised Ukraina rahvusvahelised partnerid aitavad selle summa kokku saada.
Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) Euroopa julgeolekuprogrammi kaasdirektor Jana Kobzová märkis, et detsembris toimuv EL-i liidrite tippkohtumine on hetk, mil peaks olema selge arusaam ja mehhanism 70 miljardi euro eraldamiseks Ukrainale enne olulisi valimisi. „Arvan, et Euroopa liidrid mõistavad juba praegu olukorra kiireloomulisust.”
EL-i Venemaa-poliitika on teatud määral kaitstud tänu hiljutisele otsusele jätta sanktsioonid kehtima kolmeks aastaks, see välistab vajaduse teha iga kuue kuu tagant uusi otsuseid, mis võiksid liikmesriikide vahel erimeelsusi tekitada.
Kuid Le Peni võit kuue kuu pärast võib kaasa tuua veelgi suurema probleemi kui Ukraina rahastamine, nendib Kobzová. Kui nende valimiste tulemusena toimub Euroopas suur muutus, mis mõjutab EL-i enda toimimist, võib Ukraina sattuda kõrvalkahjude ohvriks.
