Kuigi Läänes on prognoositud juba aastaid Vene majanduse kohest hukku, tuleb välja, et tegelikult pole Vene majandusel häda midagi.

Mõjukas Briti Venemaa asjatundja Mark Galeotti kirjutab asjast väljaandes Sunday Times šokeeriva pealkirjaga.

Kas Ukraina sõda purustab Venemaa majanduse? Pigem vastupidi! – ütleb pealkiri.

Kuigi Venemaad vaevab kartulikriis, umbes tuhande sõduri igapäevane kaotus Ukrainas ning Ukraina droonirünnakute mõju lendudele ja reisidele, pole Galeotti sõnul venelased veel sõjast kurnatud.

Putin on avaliku arvamuse suhtes kriitiliselt tundlik ja võtab seda oma lahinguvälja taktika, majanduspoliitika ja diplomaatilise strateegia kaalumisel silmanähtavalt arvesse. Miski ei viita sellele, et kaasmaalased nõuavad sõja lõpetamist, kirjutab ta.

Teisisõnu, Ukraina ja tema lääneliitlased ei ole suutnud tõsta sõja hinda agressori jaoks väljakannatamatule tasemele. Paljude venelaste jaoks on tõde hoopis vastupidine.

Galeotti sõnul on Putin õppinud kahest Tšetšeenia sõjast, kus ajateenijate kasutamine tekitas pahameelt ja muutus Kremlile poliitiliseks koormaks.

Sel põhjusel on Putin vältinud Ukraina sõjas ajateenijate sõtta saatmist ja lootnud vabatahtlikele, kellele makstakse suhteliselt heldet palka ja preemiaid.

Galeotti ütleb, et vabatahtlikud saavad lepingule allakirjutamise lisatasu 1,5 miljonit rubla (umbes 17 000 eurot), mis võrdub umbes pooleteise aasta palgaga. Lisaks on sõduritele makstav palk ligikaudu 2,5 korda kõrgem kui venelaste keskmine palk.

Sõjas hukkunud sõduri perekond saab maksimaalselt 15 miljonit rubla hüvitist ja muid hüvesid, näiteks pensioni ja laste ülikooli sissepääsu.

Nad otsustasid loteriid mängida. Võidu korral muutub nende elu täielikult, seisab sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaris vabatahtlike kohta.

Galeotti märgib, et Venemaa on väga ebavõrdne riik. See ebavõrdsus on näha ka eri piirkondade vahel, kuid sõjast on saanud äärmiselt tõhus projekt erinevuste tasandamiseks, sest ebaproportsionaalselt suur osa vabatahtlikest, haavatutest ja hukkunutest on pärit vaeseimatest piirkondadest nagu Tuva, Burjaatia ja Dagestan.

Aardelaekana tuntuks saanud asi on toonud neisse piirkondadesse rikkust nagu hoovus, kirjutab Galeotti.

Kuigi inflatsioon küündib tänavu hinnanguliselt 7,6 protsendini, on venelased Briti eksperdi hinnangul rahaliselt siiski õnnelikud mitmel põhjusel.

Reaalpalgad on sõja ajal tõusnud kiiremini kui eelmisel kümnendil, kirjutab ta. See tähendab, et palgatõus on olnud palju kiirem kui hinnatõus.

Venelastel on tänu sellele rohkem raha kui kunagi varem.

Seda näitavad ka uuringud, kuna enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse olid venelased oma majandusolukorra suhtes pessimistlikud. Nüüd on nad muutunud palju optimistlikumaks.

Sellest kõigest hoolimata jagab Galeotti oma artikli lõpupoole väikest lootusekiirt, märkides, et Putini tegevusvabadus kahaneb.

Putini jaoks on üha raskem ja kulukam meelitada ja värvata uusi vabatahtlikke kurnamissõja jaoks, mis nõuab suuri kaotusi. Hiljuti oli värbamises väike hüpe, kuna venelased uskusid relvarahu võimalikkusse. Galeotti sõnul arvasid paljud vabatahtlikud, et saavad oma preemiad kätte ilma sõdimata.

Galeotti sõnul näitab Venemaa majandus mõningaid pinge märke. Venemaa sõjamajanduse poolt kunstlikult kiirendatud sisemajanduse koguprodukti kasv näib langevat neljalt protsendilt kahele.

„Püüdes hoida inflatsiooni kontrolli all, hoiab [Venemaa] Keskpank baasintressimäära 21 protsendi juures, mis pärsib ettevõtete investeerimisvõimet,” märgib ta.

Galeotti sõnul on Venemaa majandusteadlane tunnistanud, et need arvud ei ole piisavad.

[Need arvud] ei ole normaalse majanduse jaoks halvad, kuid mitte piisavad, et [Putin] saaks sõda jätkata ja samal ajal venelasi õnnelikuna hoida, märgib ta.

Galeotti sõnul ei viita aga miski sellele, et Putin oleks olnud sunnitud iga hinna eest rahu taotlema. Venemaa pealäbirääkija Vladimir Medinski hoiatas hiljuti Istanbulis oma Ukraina kolleege, et Venemaa on valmis sõdima „aasta, kaks, kolm või nii kaua kui vaja”.