Sotsiaalmeediasse on pandud video selle kohta, kuidas Pariis, mis kunagi oli armastuse linn, on muutunud tundmatuseni ja näeb välja nagu kolmanda maailma kloaak.

Väljaanne Daily Mail on avaldanud analüüsi, kuidas Prantsusmaa on kodusõja lävel. Riiki hästi tundev Jonathan Miller kirjutab: Kui ma eile Lõuna-Prantsusmaal oma kodu lähedal asuval linnaväljakul kalakaupmehe järjekorras seisin, lõikas ta oma terava noaga osavate liigutustega merikogre pea maha.

„Teie, prantslased, olete alati olnud üsna head pea maharaiumises,” ütlesin ma, osutades postkontori ees olevale kohale, kus varem seisis linna giljotiin. Keegi ei naernud. „Nad peaksid giljotiini tagasi tooma,” ütles kalakaupmees. „Me vajame seda rohkem kui kunagi varem.” Ta ei teinud nalja ja teised kliendid noogutasid reipalt.

Nagu mina, olid nad suure osa nädalavahetusest jälginud uudiseid vägivallast, mis puhkes Pariisis laupäeva õhtul, enne kui see levis peaaegu üle kogu riigi. Rahutused algasid pärast seda, kui Paris Saint-Germain purustas Meistrite Liiga finaalis Inter Milani 5:0. Enne mängu lõppu ründasid rahvahulgad politseid ja süütasid Champs-Élysées’l tulekahjusid, kusjuures 264 autot põletati maha.

Üks noormees, kes auto alla jäi, suri varsti pärast seda. Mässajad, sealhulgas mõned, kes lehvitasid Alžeeria ja Palestiina lippe, ründasid moefirma Chaneli butiiki. Politsei arreteeris vähemalt 600 inimest.

Rahutused levisid kiiresti Pariisist väljapoole. Normandias viidi ilutulestiku poolt raskelt vigastada saanud politseinik kunstlikku koomasse. Edela-Prantsusmaal Daxis pussitati surnuks 17-aastane noormees.

USA välisministeerium hoiatab nüüd terrorirünnakute eest, mis on suunatud turismisihtkohtadele, transpordisõlmedele ja avalikele kohtadele.

Prantsusmaa riikliku julgeoleku hoiatussüsteem Vigipirate on praegu kõrgeimal tasemel ehk Urgence Attentat.
Tõlgituna tähendab see, et rünnakuid peetakse peatseks ja hinnanguliselt 10 miljonit Briti turisti, kes peaksid sel suvel siia puhkama tulema, peaksid olema valvel.

Maapiirkonnas, kus ma elan, on meie kohalikele politseinikele, kes olid tavaliselt relvastamata, antud käsk püstoleid kanda. Kuid ärevustunne on sellest palju sügavam.

Vähemalt 80 protsendil minu piirkonna täiskasvanutest on relvaluba, mida kasutatakse enamasti jahipidamiseks. Prantsusmaal tervikuna on hinnanguliselt 12,7 miljonit tulirelva erakätes, nii legaalseid kui ka ebaseaduslikke.
Paljud kohalike relvaklubidega liitujad tunnistavad eraviisiliselt, et nad teevad seda juhuks, kui juhtub halvim ja nende relvi on enesekaitseks vaja.

Mis toimub Suurbritannias? Pisikuritegevus on vohav. Metroos maksmine näib olevat muutunud vabatahtlikuks. Aeg-ajalt esineb rahutusi. Kuid see sarnaneb vähe sellega, mis toimub Prantsusmaal.

Tõde on see, et Prantsusmaa on kahetasandiline riik. Seal on võluv, tsiviliseeritud rahvas, mis on olnud minu kodu enam kui 25 aastat, maa, kus on suurepärane maastik ja jahutatud rosé. Kuid selle sees on mädanenud teine ​​Prantsusmaa ja ähvardab nüüd selle alla neelata – süngete kõrghoonete düstoopia, kust tulevad välja töötud, nihilistlikud noored, et iga ettekäändega rüüstata ja terroriseerida.

Kümme aastat tagasi kirjutasin raamatu pealkirjaga „Prantsusmaa: rahvas närvivapustuse äärel”. Tol ajal kritiseeriti seda kui paanikat külvavat teost. Aga kokkuvarisemine on toimunud.

Nüüd kardan, et puhkeb kodusõda ja kui politsei ja poliitikud ei suuda probleemi kontrolli all hoida, näeme pikaajalist vägivalda ulatuses, mis paneb selle nädala õudused tunduma tühistena.

On liialdus öelda, et täiemahuline kodusõda on juba alanud, kuid pole kahtlustki, et hõõguvat ülestõusu õhutab liit äärmusvasakpoolsetest võitlejatest ja äärmusislamistidest. Vägivalla eest vastutavate isikute sotsiaalne profiil on ühtne, märkis kalli päevalehe Le Figaro reporter esmaspäeval, kui esimesed toimepanijad kohtusse ilmusid. Ta ei täpsustanud seda, aga tal polnudki vaja seda teha. Kõik teavad, et mässajad on valdavalt Põhja-Aafrika päritolu noored mehed.

Kuid need ei ole migrandid, kes on teel La Manche’i väina rannikule, et minna Suurbritanniasse. Nad on Alžeeriast ja Marokost pärit immigrantide lapselapsed, kes saabusid Prantsusmaale enam kui 60 aastat tagasi.

Nende pered tulid Prantsusmaale võimalusi otsima. Nende järglased hävitavad seda.

Parempoolne poliitik Eric Zemmour võttis kriisi kokku sõnadega, mis peaksid panema mõtlema: „Laupäevasel vägivallal pole jalgpalliga mingit pistmist. Seda ei saa võrrelda Inglise jalgpallihuligaansusega.”

„See on tsivilisatsioonilise partisanisõja esimene sümptom. Me vajame ulatuslikku remigratsioonipoliitikat, et taastada rahu Prantsusmaal,” märkis ta.

Prantsusmaal on kurjategijate kohta rassilise kuuluvuse andmete kogumine põhiseadusega vastuolus, kuid minu politseisõpradel siin pole kahtlustki, kellega nad vastamisi seisavad, ja teil on vaja vaid videoklippe vaadata, et ise veenduda.

„Need intsidendid on väga tõsised ja vastuvõetamatud. Me jälitame, me karistame, me oleme halastamatud,” ütles president Emmanuel Macron pühapäeval rangelt.

See oli muidugi jama. Esimestele süüdistatavatele määrati haletsusväärsed 500 euro suurused trahvid – terav kontrast ränkade vanglakaristustega, mis eelmisel suvel määrati Briti mässajatele ja neile, kes neid sotsiaalmeedias tagant õhutasid.

Iisraeli minister Amichai Chikli, keda ärritas Macroni lubadus tunnustada Palestiina riiki, postitas sotsiaalmeedias sõnumi: „Emmanuel Macron, tundub, et olete juba Pariisi keskele Palestiina riigi loonud. Braavo.” See laks näkku pidi olema veelgi valusam kui see, mille Macron sai oma naiselt Brigitte’ilt eelmisel kuul presidendilennukis.

„Miks prantslased armastavad anarhiat?” küsis Londonis sõber, kui ta rahutusi televiisorist vaatas.

Minu vastus? Nad ei armasta. Nad vihkavad seda. Seetõttu saab seadus ja kord otsustavaks küsimuseks 2027. aasta presidendivalimistel, mis toimuvad nüüd 22 kuu pärast, kuigi kampaania on juba alanud.

Prantsuse valijad on pidevatest vägivaldsetest rahutustest tüdinud. 2023. aastal põletati ühe nädala jooksul maha üle 5000 auto. Isegi kui on „vaikne”, süüdatakse päevas üle 100 auto. Pole ime, et 2027. aasta peamine kandidaat on Rahvusrinde partei juht Marine Le Pen, kes lubab karmilt võidelda.

Ta on praegu ametikohale kandideerimisest kõrvaldatud pärast seda, kui ta mõisteti süüdi Euroopa Parlamendi vahendite suunamises oma partei töötajate palkade maksmiseks. Kui tema apellatsioonkaebus ebaõnnestub, asendab teda tema asetäitja Jordan Bardella.

Pealkirjad on halastamatud: gängisõjad Marseille’s, sünagoogide ja holokausti memoriaalide rünnakud Pariisis, kaks vanglaametnikku mõrvati varitsuses kiirtee maksepunktis.

Selle teeb veelgi hullemaks sünge areng, mille eesmärk on õõnestada Prantsuse Vabariiki ja kehtestada šariaadiseadus.

Siseministeeriumi salastatud raporti kohaselt, mis lekitati Le Figarole, on Vennaskond ehitanud Prantsusmaal koolide, heategevusorganisatsioonide ja mošeede kaudu ulatusliku ideoloogilise infrastruktuuri – imbudes kodanikuühiskonda religioosse ja haridusliku tegevuse varjus.

Äärmusvasakpoolsed aktivistid kasutavad võõrandumist avalikult ära. Jean-Luc Mélenchon, Allumatu Prantsusmaa juht, kes ehitab üles äärmusvasakpoolsete ja islamismi koalitsiooni, kujutab mässajaid politsei jõhkruse ja valitsuse poliitika ohvritena. See on klassikaline Mélenchoni näide, kes on meister süüdistuse ümberpööramise taktikas, suunates süü mässajatelt riigile. Kuid arvud näitavad, et 74 protsenti prantslastest usub seosesse immigrantide ja kuritegevuse vahel ning 82 protsenti soovib ebaseaduslike elanike väljasaatmist.

Eelmisel kuul läbi viidud küsitlus näitas, et 80 protsenti naistest soovib näha sõdureid tänavatel patrullimas.
Märtsikuu küsitlus näitas, et 69 protsendil inimestest puudub usk valitsuse võimesse riiki kaitsta, 42 protsenti usub, et Prantsusmaa on kodusõja äärel ja 39 protsenti kardab terrorirünnakuid suurtele valitsushoonetele nagu Élysée palee ja Rahvusassamblee.

Keegi ei tunne suuremat vastikustunnet kui politsei, kes riskib oma eluga ja naudib lõputut väärkohtlemist 2000 euro eest kuus. „Kurjategijatel on rohkem õigusi kui meil,” ütles üks mulle, reageerides uudisele, et nädalavahetusel arreteeritud mässajad vabastati juba noomituse saatel.

Teine sandarm oli tagasi pärast lähetust Põhja-Prantsusmaa randadesse, kus ta väidetavalt pidi takistama inimsmugeldajaid oma ülerahvastatud kummipaatide vettelaskmisel, et migrante üle kanali transportida. Ta ütles, et pärast seda, kui mõned tema kolleegid olid täispuhutavaid paate oma kastilõikuriga vigastanud, määrati neile distsiplinaarkaristus – eraomandi hävitamise eest.

„Me arreteerisime migrante varem,” ohkas ta, „aga me lihtsalt panime nad Calais’ kesklinna maha. Järgmisel päeval olid nad rannas. Mis mõte sellel siis oli?”

Linnades valitsev korratus on otseselt seotud kanali kaosega. Mõlemad tähistavad riiki, mis kaotab kontrolli. Aga nagu ma ütlesin, ei ole need uustulnukad, kes autosid põletavad ja rahutusi õhutavad. Seda teevad teise ja kolmanda põlvkonna immigrandid, kelle vanemad tulid tööle, kuid ei suutnud integreeruda. Paar aastakümmet hiljem on nende lapsed täiesti pettunud ja haridusest eraldatud.

Üks mu sõber, Iirimaalt pärit naine, palgati lähedalasuvasse Béziersi ajutiseks õpetajaks inglise keele õpetamiseks, kuigi tal polnud selleks kvalifikatsiooni. Direktor selgitas, et nad on meeleheitel: nende tegelik inglise keele õpetaja oli kaks aastat stressi tõttu töölt eemal olnud. Tema sõnul näitasid tema klassi 40 lapsest ehk kolm õppimise vastu huvi. Ülejäänud veetsid oma päevad mobiiltelefonides videomänge mängides.

„Küsisin direktorilt, mida ma peaksin sellega tegema,” ütles ta. „Ta vastas: „Ärge tehke midagi. See tekitab ainult probleeme.””

Need noored kasvavad üles sotsiaalabist sõltuvates kodudes ega looda kunagi tööd leida. Nende lemmikväljend on nique ta mere, mis on Ameerika „motherfu**er” versioon.

Võib öelda, et nad on lihtsalt noored idioodid – aga neid manipuleerivad inimesed, kes pole idioodid, et õõnestada Prantsuse ühiskonda. On võimatu üle hinnata, kui väga äärmusvasakpoolsed ja nende islamistlikud kaaslased selle riigi juures kõike vihkavad. See oli ilmne kümme aastat tagasi, kui vähemalt 1200 Prantsuse moslemi äärmuslast sõitsid Iraaki ja Süüriasse Islamiriigi eest võitlema. Prantsusmaa getod olid viljakas värbamiskoht ja mitte ainult Pariisi getod.

Näiteks teatati, et 17 meest väikesest lõunapoolsest linnast Lunelist, kus elab 27 500 inimest, liitusid IS-i terroristide armeega, neist vähemalt kuus tapeti.

Üks džihadist ütles 2015. aastal väljaandele Paris Match, et Islamiriigis oli nii palju Prantsusmaalt värvatuid, et „ma ei suutnud neid kõiki isegi üles lugeda”.

New York Times tegi kokkuvõtte toimuvast: „Võõrandumine, mis on osaliselt tingitud tööpuudusest ja diskrimineerimisest räpastes linnaosades; pöördumine pisikuritegude poole, mis viib vanglasse, ning seejärel veelgi rohkem kuritegevust ja veelgi rohkem vanglat; religioosne ärkamine ja radikaliseerumine; ning initsiatiivne teekond moslemiriiki nagu Süüria, Afganistan või Jeemen, et džihaadiks treenida.”

Tollane president Francois Hollande tegi hilinenud ja ebapiisava katse jälgida islamismi tõusu pärast veresauna Charlie Hebdo ajalehe toimetuses Pariisis ning massimõrvu Toulouse’i koolis ja juudi supermarketis Pariisis.

Ta käskis koolidel eraldada rohkem raha „vabariiklike väärtuste” ja ilmalikkuse tundide õpetamiseks. See võis olla Prantsusmaa viimane lootus sotsiaalse lagunemise ärahoidmiseks – ja see läks vett vedama.

Me kogeme uut tüüpi hübriidkaost, kus riik kaotab kontrolli osade üle „jagamatust Prantsusmaast” – see termin on sätestatud Viienda Vabariigi põhiseaduses.

Selles uues maailmas ründavad linnasid noorte hordid süütamise ja rüüstamise pursete saatel. Samal ajal saabub Lõuna-Euroopast tuhandeid migrante ja keegi ei tea isegi, kui palju neid Prantsusmaal on või kes ja kus nad on.
Kõik see on tänastes pealkirjades. Mis edasi saab, on tõenäoliselt hullem.

Siin on video Pariisis toimuvast:

🇫🇷 France, Paris.

Once dubbed “The city of love” now just a third world shithole.

This is the result of an open borders policy. if we don’t take action soon, this is what Britain can expect in the future.

You won’t see this on the media.

We all know why. pic.twitter.com/K78gMxGMFa

— The British Patriot (@TheBritLad) June 1, 2025