Soome kaitseministeerium suhtub tõrksalt LUT ülikooli ehk Lappeenranta-Lahti tehnikaülikooli ja Soome Vesinikuoru ühingu ettepanekusse ühendada idapiiril omavahel radarseire ja tuulikud. LUT ülikooli väljatöötatud lahendus asetaks tuulikute peale nn passiivse radari tehnoloogia, mis toetaks Soome kaitseväe praegust süsteemi.

Siiani on sageli räägitud, et suuremahulise tuuleenergia rajamine idapiiri äärde on võimatu, sest turbiinilabade pöörlemine segab kaitseväe järelevalvet, vahendab Iltalehti.

Kaitseametkondades lähtutakse sellest, et infrastruktuur peaks alati kuuluma valitsusele. Tuulepargid on tavaliselt rahvusvahelises omanduses. Me ei saaks jälgida, kes seal käivad, näiteks hooldustegevuse sildi all. Selline lahendus paljastaks ka meie seirevõrgu. See seaks meie operatiivtegevusele päris suuri väljakutseid, ütleb kaitseministeeriumi kinnisvara- ja keskkonnaüksuse läbirääkimiste ametnik ja meeskonnajuht Anu Sallinen.

Sallinen rõhutab, et ministeeriumile ega kaitseväele pole projekti kohta ühtegi ettepanekut esitatud, mistõttu ta sellest rohkem ei tea ja ettepanekut otseselt ei kommenteeri. Samuti on tema sõnul kaitseametkondadel alati hea meel, kui tehakse ettepanekuid Ida-Soome taristu parandamiseks.

Mõistan seda huvi ja kaitseametkondadel pole vajadust Ida-Soome majandusarengut takistada. Samuti oleme pühendunud teostatavate koordineerimisprojektide edasiviimisele, lisab ta.

LUT teadusdirektor ja professor Petteri Laaksonen ütleb Vesinikuoru ühingu kodulehel, et ülikoolis väljatöötatud lahenduses ei edasta tuulikutesse paigutatud andurid ise raadiolaineid, vaid ainult tuvastavad ja võtavad vastu oma keskkonnast tulevaid raadiosignaale.

Laaksoneni sõnul on neid seadmeid raske tuvastada, sest need ise ei edasta midagi. Süsteemidele laekuv info võiks aga täiendada kaitseväe radaritega saadud olustikupilti.

Projekti vedav Veisikuoru ühing teeb ettepaneku rajada Ida-Soome tuuleparkide kett kogu idapiiri ulatuses, mis koosneks mitmest tuhandest elektrijaamast. Tuuleparke rajataks kogu idapiiri äärde, Kymenlaaksost Ida-Lapimaani.

Ühing plaanib järgmise nädala teisipäeval avaldada tegevuskava nimega ResilEast, mis sisaldab tuuleparkide keti ideed. Lisaks tuuleelektriahelale on programmis välja pakutud ka ülekandevõrkude ja teede ning kaljuvarjendite rajamine. Ühingu hinnangul ühendab programm Ida-Soome energiamajanduse ja riigikaitse vajadused täiesti uudsel moel.

Vesinikuoru ühingu teatel on ResilEast programmi lisaks Laaksonenile välja töötanud muu hulgas vesinikumajanduse ettevõtja Jari Sistonen U-Cont Oy-st ja erukindral Arto Räty, kes on endine kaitseministeeriumi kantseleiülem ja praegu töötab mitmes kaitsefirmas.

Soome Vesinikuoru ühing märgib, et tema missiooniks on edendada taastuvenergiat ja vesinikumajandust Ida- ja Kagu-Soomes. Selle liikmete hulka kuuluvad ettevõtted ja teised piirkonnas tegutsevad organisatsioonid.

Anu Sallinen ütleb, et Ida-Soome tuuleelektri rajamisega seotud probleemid toodi välja näiteks eelmisel suvel avaldatud ulatuslikus raportis. Selle pani kokku töö- ja majandusministeeriumi ning kaitseministeeriumi moodustatud töörühm, kuhu Sallinen ise kuulus.

Aruandest selgus muu hulgas, et kui tuulikud, kuhu on paigaldatud sõjaliseks otstarbeks mõeldud radaritehnoloogia pole riigi omanduses, tekitaks see probleeme rahvusvahelise õiguse vaatenurgast.

Rahvusvahelise õiguse tõlgendus seisneb selles, et sellest saab sõjaline sihtmärk. Seejärel tekib küsimus, kes maksaks näiteks tuuliku eest hüvitist, kui see peaks sel põhjusel saama sõjalise löögi või hübriidmõju sihtmärgiks, märgib ta.

Sallinen toob välja ka teisi probleeme, mida Soome kaitseväe uurimisinstituut paar aastat tagasi tehtud uuringus leidis. Üks neist on see, et tuulikud kõiguvad üsna tugevalt ja see segab radaritehnoloogiat. Teine probleem on elektrikeskkond, mida elektrijaam toodab. See põhjustab radarile suure häirevälja.

Kolmas probleem on seotud sõjatehnika kaitsega. Kui tsiviilettevõttele kuuluv tuulik on ühendatud Soome kaitseväe radarisüsteemiga, pääsevad sellele ligi ka ettevõtte või selle alltöövõtja töötajad.

Eeldame, et süsteemid kujundatakse alati koos kaitseametkondadega. Kahjuks ei saa me ühtegi valmisotsust teha, sest see tähendaks, et keegi teine ​​on seda näinud, lisab Sallinen.

Soomes nõuab uue tuulepargi rajamine alati kaitseväe toetusavaldust. Sallinen ütleb, et sageli kõlanud väide, et 5. maanteest ida poole tuulikuid seetõttu ehitada ei saa, on vähemalt osaliselt alusetu.

Kaitseväe tuuleenergia avaldustest Ida-Soomes räägib ka peastaabi operatiivosakonnas töötav inspektor Jussi Karhila, kes on pikka aega ette valmistanud kaitseväe tuuleenergia otsuseid. Ta toob välja, et kaitsevägi on viimastel aastatel idapiiri lähedal asuvate tuulikute avalduste kohta teinud ligi 1200 positiivset otsust, millest on valmis ehitatud vaid paarkümmend.

Huvitav, miks neid ei ehitata. Nad jäävad kõik idapiirist 0–100 kilomeetri kaugusele, ütleb Karhila.

Sallinen arutleb sama asja üle ja tuletab meelde, et Soome kaitsevägi on kõigest esimene asutus, kust elektrijaama kohta luba taotleda. Pärast seda on veel paljudelt teistelt osapooltelt lube vaja.

Kui kahjulikke mõjusid ei ole, siis annab kaitsevägi rohelise tule, ütleb ta.

Idapiiri tuulikute keti ja sellega kaitseväe radarite ühendamise suhtes on peale kaitseametkondade tõrges ka tuuleenergiat propageeriv kodanikuühendus TV-KY ry.

Üle poole Soome tuuleenergiast kuulub juba välisfirmadele ning tuuleelektriprojektide müümisel piiranguid pole. Seetõttu ei ole võimalik teada, kellele omaks hiljem tuulikud lõpuks saavad, teatab ühendus oma Facebooki lehel.

Ühenduse väitel on tuuleelektriprojektid kommertskaubad ja vahetavad oma elutsükli jooksul omanikku tavaliselt mitu korda. Lisaks ei ole pikkade ja keeruliste omandiahelate tõttu alati võimalik tuvastada tegelikke omanikke ja otsustajaid.

Kuidas saaks kaitseväe varustust ohutult paigutada kohtadesse, kus omandiõigust pole alati võimalik tuvastada? Ja kuidas tagada, et info seadmete asukoha ja kvaliteedi kohta ei satu valedesse kätesse, küsib ühendus.