Lisaks sõjale Venemaaga kimbutab Ukrainat veel koledam asi ja see on rahvaarvu kiire langus seoses inimeste lahkumise ja madala sündivusega.
Sõda on Ukrainas tapnud kümneid tuhandeid tsiviilisikuid ja sõdureid. Veel vähemalt 5 miljonit inimest on riigist põgenenud ja elavad väljaspool Ukrainat ning viiendik riigist – veel 5 miljonit inimest – on Venemaa okupatsiooni all, vahendab Washington Post.
Ja surmade arv on Ukraina justiitsministri sõnul ligi kolm korda suurem sündide arvust.
Need kadunud ukrainlased – need, kes on põgenenud, surnud, okupeeritud – on jätnud tänasesse Ukrainasse haigutava augu, mis mõjutab suuresti seda, milline riik konflikti lõppedes järele jääb. Rahvaarvu vähenemine võib avaldada suurt mõju riigi majanduslikule tervisele, poliitilisele stabiilsusele, etnilisele koosseisule ja võimele tulevikus sõdu pidada.
Demograafilise languse tagasipööramine on kriitiline ja „võrdne meie võiduga sõjas, õiglase ja stabiilse rahu saavutamisega, EL-i ja NATO liikmestaatusega ning riigi ülesehitamisega”, ütles opositsiooni parlamendisaadik Mõkola Kniažitski.
Ametnike sõnul on Ukraina rahvaarv koos Venemaa okupatsiooni all olevate aladega veidi alla 36 miljoni inimese, mis oli sõja puhkemise ajal umbes 41 miljonilt. Need arvud on siiski hinnangulised ja võivad olla palju väiksemad.
Kui demograafilised suundumused jätkuvad, eeldatakse, et Ukraina rahvaarv on sajandi keskpaigaks ligikaudu 25 miljonit ja 2100. aastal vaid 15 miljonit.
Sündimuse suurendamiseks ja sidemete säilitamiseks väljaspool riiki olevate inimestega on valitsus võtnud kasutusele terve rea algatusi – alates välismaal viibijate integratsioonikeskustest, et hoida neid kursis töövõimalustega kodumaal, lõpetades sõdurite ja nende perede tasuta viljakusraviga.
„Ülesanne on tagasi tuua need pered, tagasi tuua need lapsed ja ka motiveerida ukrainlasi saama võimalikult palju lapsi, et Ukraina saaks pärast meie võitu oma rahumeelses tulevikus õitseda,” ütles peaminister Denõs Šmõhal eelmise aasta märtsis Ukraina televisioonis.
„Igas Ukraina peres peaks olema vähemalt kolm last,” lisas ta.
Ukraina ei ole oma rahvastikuhädade ega nendest tulenevate ohtudega üksi. Kõik arenenud maailma riigid kogevad demograafilist langust. Ida-Euroopas on toimunud üks järsemaid langusi madala sündimuse, varajase suremuse ja suure väljarände tõttu, kusjuures väheneb kiiresti Venemaa rahvaarv.
Kuid juba enne sõda olid Ukraina demograafilised numbrid maailma halvimate hulgas. Riigi ajalooliselt madala sündimuse tõttu on 20–30-aastaseid mehi praegu suhteliselt vähe.
Ukraina ametnikud loodavad pärast sõja lõppemist meelitada riigist lahkunuid tagasi pöörduma, eriti kuna suur osa neist on noored, haritud spetsialistid ja viljakas eas naised.
Dana Pavlõtško kuulub sellesse demograafilisse sihtrühma. 37-aastane Oxfordi ülikooli magistrikraadi omandanud naine elab koos oma abikaasa Romani ja nende kolme lapsega Saksamaal, kuid ei kavatse Ukrainasse alaliselt elama naasta.
„Meie lapsed ei koli kindlasti tagasi Ukrainasse, sest me ei kavatse neid Saksa koolisüsteemist välja juurida Ukraina koolisüsteemi jaoks ega [nende] elusid täielikult muuta,” ütles Pavlõtško.
Pavlõtško ütles, et tema välismaal elavate ukrainlannast tuttavate seas ütlevad vaid pooled, et naasevad.
„Ma kohtan palju inimesi, kes tõesti tahavad tagasi minna,” ütles ta telefoni teel. „Kuid soov tagasi minna ja tagasimineku reaalsus on väga erinevad. Sest tagasimineku reaalsus on see, kas tööd on? Kas lastele on koolid? Kas tervishoid on? Kas valitseb stabiilsus, arvestades poliitilist segadust, mis saab olema, võimalike valimistega ja mis saab pärast seda?”
Samamoodi näitas Kiievi majandusstrateegia keskuse eelmisel nädalal avaldatud uuring, et „vähem kui pooled Ukraina põgenikest” teatasid, et nad naasevad koju.
Oma naise ja 4-aastase pojaga Lääne-Euroopas elav tarkvaraarendaja Borõs, kes palus probleemi tundlikkuse tõttu kasutada ainult oma eesnime, ütles, et naasmiseks on tal vaja „tugevat absoluutset garantiid, et Venemaa meid ei ründa”.
„Enne sõda ei kavatsenud ma kuhugi rännata,” ütles ta. „Kui Putin läheb ja valitsus vahetub, pole see garantii, sest mitte Putin ei tapa ukrainlasi füüsiliselt,” ütles ta. „See Vene-Ukraina suhete lugu on sajandeid pikk.”
Ukraina valitsus loodab neid arvamusi muuta või vähemalt säilitada selle diasporaaga tugevad sidemed, mis kanduvad edasi nende lastele. Oktoobris lõi Ukraina parlament uue ministeeriumi, mis on pühendatud ainult demograafiale ja suhetele diasporaaga.
Ukraina ametnikud teatasid sel aastal eraldi keskuste loomisest riikides, kus elab suur hulk pagulasi, et aidata ukrainlastel integreeruda kogukondadesse, kus nad elavad – pakkudes näiteks keeletunde – või kolida soovi korral tagasi Ukrainasse, et leida töö ja elukoht.
„Kui me räägime migrantidest, kes lahkusid pärast täiemahulist sissetungi, siis ilmselgelt tahaksime 100 protsenti tagasi saada. Aga me ei saa tagasi 100 protsenti,” ütles sotsiaalpoliitika aseminister Darja Maršak. „Kuid me sihime ja püüame tagasi saada maksimaalse arvu.”
Martšak ütles, et Ukraina tööturul on tohutu defitsiit, kuid töövõimalused ei ole laialt teada. „Meie ülesanne on tagada, et tööd vajavad inimesed riigis ja välismaal teaksid olemasolevatest võimalustest, valdkondades, kus need võimalused on olemas.”
Aastal 2001 sündis Ukrainas keskmiselt 1,1 last naise kohta – see on tunduvalt madalam kui nn asendusmäär 2,1 ja oli sel ajal maailma madalaim. Järgnevatel aastatel numbrid küll paranesid, kuid siis tuli sõda.
„Sündimus on langenud alla 1,0,” kirjutas ÜRO Ukraina rahvastikufond juulis asutuse veebisaidil.
„See osa elanikkonnast, kes peaks saama lapsi ja kellel võib olla pere, on oluliselt vähenenud,” ütles Kiievi ema ja lapse viljakuse kliiniku reproduktiivspetsialist Vitali Radko. Tema sõnul elab väljaspool Ukrainat suur hulk viljakas eas naisi ja mehed on surnud või sõjas või on haavatud või lahkunud.
„Peale selle ülejäänud osa, mõned on stressis, mõned majandusseisakus, vaesuses. Ja kõik ei taha, ei saa ega ole valmis praegu peret looma,” rääkis ta.
Peagi pärast sõja puhkemist hakkasid Ukraina suurim ema ja lapse viljakuskliinik ja teised asutused sõjaväelastele ja nende peredele pakkuma suuri allahindlusi või tasuta teenust, sealhulgas sperma külmutamist.
Meestele, kes moodustavad suurema osa Ukraina sõjaväest, pakub see võimalust lapsi saada, isegi kui nad saavad haavata või hukkuvad, ütles Radko.
Eelmisel aastal võttis Ukraina parlament vastu seaduse, mis näeb ette valitsuse toetuse selliste protseduuride läbiviimiseks ja sõjaväelastel on võimalik spermat säilitada kolm aastat pärast nende surma. Ema ja lapse kliinikusse tuleb igal kuul umbes 200 Ukraina sõjaväelast. Seni on teenust kasutanud umbes 3000 sõjaväelast.
Otsus kliinikusse tulla on ilmselgelt raske – mehed ja naised seisavad silmitsi võimalusega surra või üksi peret kasvatada, ütles Radko. Siiski nad tulevad.
„Sõda oli 95 protsenti meie otsusest sellist protseduuri proovida,” ütles sõdur Jevhen, kes palus privaatsuse huvides kasutada ainult oma eesnime. Tema naisel on praegu viies raseduskuu.
„Olen peres ainus laps,” ütles ta. „Kui ma kuskil ära suren, katkeks mu perekonnaliin ja vanemate elu mõte kaoks. Oleks nagu polekski kellelegi elada. Ja ma mõtlesin, et isegi kui see juhtub, et ma pean oma riigi eest oma elu andma, tahaksin maha jätta killukese endast, et see elaks.”
Nii meeleheitlik kui ka vajadus demograafilise olukorra parandamiseks on, erineb Ukraina lähenemine järsult Venemaa omast, kes kogeb omaenda drastilist rahvastiku vähenemist. Kreml kutsub naisi üles loobuma haridusest ja karjäärist, et seada esikohale laste kasvatamine, samas tembeldades feministe, LGBTQ+ aktiviste ja teisi „destruktiivse ideoloogia” levitajateks.
Seevastu Ukraina „austab iga inimese isiklikku õigust valida, kuidas oma elu elada”, ütles aseminister Martšak. „Me ei taha, et naine, kes erinevatel põhjustel ei taha lapsi saada, tunneks end süüdi või ebamugavalt.”
Pärast sõda tuleb Ukrainal muutuda väiksemaks, paremini haritud riigiks, kus rõhk on tehnoloogial, kaitsetööstusel ja põllumajandusel, ütles Kiievi majanduskooli juht Timofi Mõlovanov.
See on saavutatav, ütles ta. Kuid Ukraina peab importima ka suurel hulgal välistööjõudu ja rändest saab uus majanduspoliitika. Vastasel juhul on tegemist vananeva ja kahaneva elanikkonnaga, kus eakaid on palju rohkem kui noori.
Kuid teiste rühmade sisseränne võib tekitada hõõrdumisi, ütles ta. Ukraina 2001. aasta rahvaloendus näitas, et elanikkond koosneb enam kui 95 protsendist valgetest, slaavi rühmadest – peamiselt ukrainlastest ja venelastest – ning vähe on muutunud.
„Nüüd toimub arutelu Ukrainas,” ütles Mõlovanov. „Mis on Ukraina identiteet?”
Hiljutisel Kiievi konverentsil, mis oli pühendatud Ukraina demograafilisele strateegiale aastani 2040, olid arutelud tulised, mõned väitsid, et Ukraina peab säilitama oma kultuurilise ja etnilise ülesehituse.
Mõlovanov ütles, et Venemaalt tulev oht tähendab just vastupidist: Ukrainal on vaja vastu võtta palju välismaalt pärit töötajaid.
„Me elame naabri kõrval, kes tahab meid ära kaotada. Vajame sõjaväge, kui tahame eksisteerida – see tähendab palju inimesi,” ütles ta.
