Kui Juha Kreusile helistab keegi, kes kaalub vabatahtlikuks võitlejaks Ukrainasse minekut, ei ole tema ülesanne veenda teda ümber mõtlema.

Tema eesmärk on, et lahkuja saaks aru, mida ta teeb, vahendab Yle.

Sõja olemus on kaks asja: tappa ja surra. Ja kui sa lähed sõtta, siis on väga tõenäoline, et sa sured seal, sõnab ta.

Isegi kui jääte ellu, jätab sõja koledus teisse püsiva jälje.

Sõjast tuleb tagasi teine ​​inimene. Mõistus sureb, sõda muudab ajukeemiat täielikult, lisab Kreus.

Kreus on ühingu Sodan kokeneet tegevjuht. 2023. aasta augustis asutatud organisatsiooni missioon on pakkuda toetust Ukrainas võidelnutele ja nende lähedastele.

Tuge on vaja rindel olles, kuid teine ​​olukord tuleb siis, kui võitleja on juba koju naasnud ja sõjarežiim vahetub igapäevase argielu vastu.

Alguses pole inimesel mingeid sümptomeid, sest sõda käib mõtetes edasi. Siis tuleb hetk, mil ta lõdvestub ja väljub lahingurežiimist. Sealt saavad alguse probleemid, märgib ta.

Kreusil on traumaga vahetu kogemus. 1993. aastal osales ta vabatahtlikult Guatemala kodusõjas ja tema posttraumaatiline stressihäire koos paanikahoogudega pole siiani täielikult taandunud.

Kokku on pärast Venemaa agressioonisõja algust Ukrainasse läinud umbes 150 vabatahtlikku soomlast.

Kreusi sõnul on enamik Soomest lahkunud võitlejaid vanuses 25–30 aastat. Noorim oli alla 20-aastane, vanim üle viiekümne.

Mõned on tagasi Soome naasnud, mõned on surnud, mõned on endiselt Ukrainas. Eelmisel, 2024. aastal oli välisministeeriumi hinnangul seal 20–30 soomlast.

Kaitseväe seisukoht Ukrainas või mujal välismaal sõdida soovijatele on selge: seda ei soovitata ega toetata.

Me ei soovita kellelgi minna kuhugi välismaale teise riigi ridadesse võitlema, vastatakse kaitseväest Yle-le e-posti teel.

Kaitsevägi toob välja, et välisvõitleja taust võib inimesele teatud olukordades olla isegi miinuseks.

See on igaühe enda otsustada, aga me ei soovita ega toeta seda mingil moel. Teise riigi ridades osalemine võib mõjutada tema enda sõjaaja ametikohta Soomes – ka negatiivselt, teatab kaitseväe peastaabi kommunikatsiooniosakond.

Eelmine, 2024. aasta Ukrainas oli soomlaste jaoks sõjas verine. Ühe aasta jooksul teatati vähemalt neljast soomlasest, kes hukkusid. Välisministeeriumi andmetel on sõja ajal langenud kokku kümmekond soomlast.

Kõige värskem kurb uudis kõlas just aasta lõpus: Ida-Ukraina lahingutes langes 2022. aasta kevadel Ukrainasse läinud vabatahtlik võitleja Aleksi Lysander, kes oli ka Kreusi sõber.

Ma ei tea raskemat telefonikõnet kui helistada emale, et laps on surnud, ütleb Kreus.

Kümned soomlased ei suhtle Ukrainas ainult omavahel. Eriti palju välisvõitlejaid on Kreusi sõnul tulnud Colombiast.

Minu andmetel on seal ukrainlaste järel teisel kohal kolumblased. Seetõttu langes neid palju eelmisel aastal, märgib ta.

Langenute osakaalu jaotumist seletab ka haridus ning sealtkaudu see, millised ülesanded kellelgi eesliinil on. Jalaväe sõdurid on sõna otseses mõttes kahuriliha.

Kuna kaevikutes on pidev Vene suurtükituli, on seal muidugi kõige rohkem hukkunuid, märgib Kreus.

Ida-Ukrainas on maastiku ja infrastruktuuri hävitamine muutnud sõjapidamise veelgi ohtlikumaks.

Ida pool on kogu Ukraina ala suur stepp. Isegi seal olnud puude varjualused on õhku lastud, neid pole enam. Nii ka hoonetega. Seega pole seal enam sama kaitset, mis varem, sõnab ta.

Lähipäevil sõidab Kreus Soomest Ukrainasse. Ta elab osaliselt Kiievis ja on elanud ka Ukrainas sõjaväebaasides. Turvalisuse kaalutlustel ei kommenteeri Kreus kuidagi enda võimalikku seotust Ukraina lahingutega.

Esimene prioriteet on sõdurite vaimne võimekus, sõnab ta.

Näiteks on Kreus sõitnud isegi sadu kilomeetreid Kiievist Kramatorskisse, et mõne lahingutes osalenuga juttu ajada.

Kõne tuli ühelt mehelt Kramatorski lähedalt, see tähendab, et ta oli Ida-Ukraina lahingupiirkonnas. Sõitsin Kiievist terve päeva sinna juttu ajama, sõnab ta.

Kreusi sõnul on lahinguväsimus ja ebakindlus sõja kestuse osas juba praegu näha. Osa soomlasi on Ukrainas olnud alates 2022. aastast.

Eriti kui kaotusi on palju, mõjutab see muidugi vaimset vastupidavust, märgib ta.

Mida oskab Kreus öelda sõja eeldatava kestuse kohta?

Tähtaega pole ja keegi seda ei tea. Tõenäoliselt ei kesta see kolmkümmend aastat. Aga ka see, kas see kestab kuus kuud, aasta või kaks aastat, suurendab loomulikult ebakindlust, lausub ta.