Järgmisel volikogu tööperioodil kaalub Helsingi linn elektriautode eelistamist ja sisepõlemismootoriga autodega sõitmise piiranguid.
Järgmine teisipäev pole veel nii kaugel. Siis saab linnakeskkonnaamet kätte mahuka materjali ja ettepaneku kolmeks lisaaruandeks, vahendab Helsingin Sanomat.
Aga ühe järelduse saab juba ettevalmistava materjali põhjal teha: liiklusest saab Helsingi suurim heiteallikas sel aastal, kui aprillis lõpeb söe põletamine Salmisaari elektrijaamas.
Ühiselt otsustatud eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui liikluse heitkogused ei vähene.
Energiafirma Heleni lahendused vähendavad oluliselt Helsingi kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kuid neist ei piisa.
Samuti ei saa Helsingis liikluse heitkoguseid piirata riigi või Helsingi piirkonna omavalitsuste koostööga.
Ummikutasusid ei toetata ja Helsingi sissesõiduteedel ei taheta sõidukiirusi alandada.
Pigem on riigi valitsus suurendanud heitkoguseid, vähendades fossiilkütuste maksustamist ja leevendades taastuvkütuste lisamise kohustust.
„Mingil moel peame jõudma linnavolikogu seatud kliimaeesmärkideni. Seetõttu oleme kaalunud vahendeid, mida linn saab ise otsustada,” ütleb linnakeskkonna osakonna juht Ville Lehmuskoski.
Kui Helsingi ise soovib aktiivselt liikluse heitmeid vähendada, on linnal vaid mõned vahendid, millel on reaalne mõju. Tõhusaim neist on keskkonnatsooni rajamine, mis võiks kiirendada autopargi elektrifitseerimist.
Mitmes Euroopa linnas on heitkoguseid vähendatud keskkonnatsooni määramisega, mille piires on sisepõlemismootoriga autode sõitmine piiratud. Keskkonnavööndile saab määratleda erinevaid tingimusi ja muuta vööndi geograafilist piiritlemist järk-järgult.
Sisepõlemismootorite piirangute tõhusust võib illustreerida hinnanguga, mille kohaselt võib sisepõlemismootorite keelustamine kogu Helsingi tänavavõrgus vähendada väljalasketorust väljuvaid kliimaemissioone ligikaudu 80 000 tonni võrra aastas.
Sadamatesse või riigimaanteedele viivad tänavad kalkulatsioonis ei sisaldu. Ülevaade on keskendunud Helsingis tekkivatele heitmetele, mitte autode elutsükli jooksul tekkivatele heitmetele.
Võimalik geograafiline piiritlemine võiks ulatuda Helsingi linnani, millel on juba kaks keskkonnatsooni. Üks neist piirab üle 12-meetriste kombineeritud sõidukite liikumist tänavatel.
Teine piirab Helsingi piirkonna keskkonnateenistuste bussiliikluse ja prügiautode kliimaemissioone.
Pooled Helsingis elavatest vastajatest suhtuvad positiivselt või väga positiivselt bensiini- ja diiselautode kasutamise piiramisse oma tänavatel.
Mida kaugemale linnast edasi minna, seda vähem arvestatakse keskkonnavööndiga.
Samuti on viibinud poliitilise laenguga asja menetlemine Linnakeskkonna ametis. Ettevalmistav materjal sai suures osas valmis juba eelmise, 2024. aasta suve hakul.
Lähtuvalt lähtematerjalist tuleks keskkonnavööndi moodustamine ja võimalikud piirangud otsustada ja sellest aegsasti teada anda, et elanikel oleks võimalus muudatustele reageerida.
Keskmine autoomanik Soomes vahetab oma autot umbes iga kuue aasta tagant.
Lehmuskoski sõnul on tulemas edasised uuringud ning alles nende põhjal tehakse rakendusotsused.
Kui linn soovib kiirendada täiselektriautode kasutuselevõttu, tuleb investeerida laadimisinfrastruktuuri. Samuti uuritakse vanade autode võimalikke lammutustasusid. Neid käsitletakse eraldi otsustusküsimustena.
„Otsuste tegemise aluseks on vaja linnamajanduslike, sotsiaalmajanduslike ja ettevõtlusmajanduslike mõjude hinnanguid,” loetleb Lehmuskoski.
Sotsiaalmajanduslik hinnang viitab väga reaalsele liiklusvaesusele, millega tuleb arvestada. Helsingis elavad madala sissetulekuga autojuhid, kellel pole võimalust elektriautole üle minna ja kes vajavad autot töösõitudeks.
Muidugi saab liiklusvaesuse vastu võidelda näiteks bensiiniautode kasutamise erandilubade andmisega.
Paljud linnad ja omavalitsused on loonud oma süsinikuneutraalsuse programmid. Ka Espoo ja Vantaa peaksid olema 2030. aastaks süsinikuneutraalsed.
„Iga linn saab selles asjas oma osa anda. Peame Helsingis oma vastutust kandma. Kui pealinn lahendusi ei tee, siis kuidas need teised teevad,” märgib Lehmuskoski.