Deserteerumine näljutab Ukraina armeed hädasti vajalikust tööjõust ja sandistab lahinguplaanid Venemaa-sõjas otsustaval ajal, mis võib seada Kiievi tulevastel relvarahukõnelustel selgelt ebasoodsasse olukorda.
Sõdurite, advokaatide ja Ukraina ametnike sõnul on kümned tuhanded Ukraina sõdurid, kes on väsinud, kurnatud ja puuduses lahkunud lahingu- ja rindepositsioonidelt. Sõjaväeülemate ja sõdurite sõnul on terved üksused oma positsioonid hüljanud, jättes kaitseliinid haavatavaks ja kiirendades territoriaalseid kaotusi, vahendab ABC News.
Mõned võtavad ravipuhkuse ega naase kunagi, neid kummitavad sõjatraumad ja demoraliseerivad sünged võiduväljavaated. Teised vaidlevad komandöridega ja keelduvad korraldusi täitmast, mõnikord lahingu ajal.
„See probleem on kriitiline,” ütles Kiievis tegutsev sõjaväeanalüütik Oleksandr Kovalenko. „See on kolmas sõja-aasta ja see probleem ainult süveneb.”
Ehkki Moskval on samuti olnud deserteerumisi, on loata lahkumisega lõpetavad ukrainlased paljastanud sügavad probleemid, mis häirivad nende sõjaväge ja seda, kuidas Kiievis sõda juhitakse, alates vigasest mobilisatsioonist kuni rindeüksuste ülevenitamiseni ja õõnestamiseni. See toimub ajal, kui USA kutsub Ukrainat üles mobiliseerima rohkem sõdureid ja lubama 18-aastasi sõtta värvata.
Associated Press (AP) rääkis kahe desertööri, kolme advokaadi ning tosina Ukraina ametniku ja sõjaväeülemaga. Ametnikud ja komandörid palusid anonüümsust, et avaldada salastatud teavet, samas kui üks desertöör kartis süüdistuse esitamist.
„On selge, et nüüd, ausalt öeldes, oleme oma inimestest juba maksimumi välja pigistanud,” ütles 72. brigaadi ohvitser, kes märkis, et deserteerumine oli üks peamisi põhjusi, miks Ukraina kaotas oktoobris Vuhledari linna.
Riigi peaprokuratuuri teatel on pärast Venemaa sissetungi 2022. aasta veebruaris Ukraina deserteerumisseaduste alusel süüdistatud enam kui 100 000 sõdurit.
Peaaegu pooled neist on deserteerunud ainuüksi viimase aasta jooksul pärast seda, kui Kiievis algatas agressiivse ja vastuolulise mobilisatsiooni, mis valitsusametnike ja sõjaväeülemate hinnangul on suures osas läbi kukkunud.
See on igas mõttes vapustavalt suur arv, sest enne mobilisatsiooniretke algust osales lahingutes hinnanguliselt 300 000 Ukraina sõdurit. Ja desertööride tegelik arv võib olla palju suurem. Üks sõjalisi küsimusi tundev rahvasaadik hindas, et see võib ulatuda 200 000-ni.
Paljud desertöörid ei naase pärast ravipuhkuse saamist. Pidevast sõjast väsinud, on nad psühholoogiliselt ja emotsionaalselt läbi. Nad tunnevad süüd, et nad ei suuda võitlustahet esile kutsuda, on vihased selle üle, kuidas sõjategevust juhitakse, ja pettumust, et see näib võitmatu.
„Suurest probleemist vaikimine kahjustab ainult meie riiki,” ütles Serhi Hnezdilov, üks väheseid sõdureid, kes on rääkinud avalikult oma otsusest deserteeruda. Talle esitati süüdistus vahetult pärast seda, kui AP teda septembris intervjueeris.
Teine desertöör ütles, et lahkus jalaväeüksusest esialgu loaga, kuna vajas operatsiooni. Puhkuse lõppedes ei suutnud ta enam naasta.
Ta näeb siiani õudusunenägusid kaaslastest, kelle tapmist ta pealt nägi.
„Parim viis selle selgitamiseks on kujutada ette, et oled sissetuleva tule all ja nende (Vene) poolelt läheneb teie poole 50 mürsku, samas kui meie poolelt on vaid üks. Siis näed, kuidas su sõbrad tükkideks rebitakse, ja saad aru, et iga hetk võib see ka sinuga juhtuda,” rääkis ta.
Vahepeal kutid (Ukraina sõdurid) 10 kilomeetrit eemal annavad teile raadios korralduse: „Minge, pange end valmis. Kõik saab korda,” ütles ta.
Hnezdilov lahkus, et arstidelt abi otsida. Enne operatsioonile minekut teatas ta, et lahkub. Ta ütles, et pärast viit aastat sõjaväeteenistust ei näe ta riigi juhtkonna varasematele lubadustele vastupidiselt lootust kunagi demobiliseeruda.
„Kui sõjaväeteenistuse lõpptähtaega ei ole, muutub see vanglaks – selle riigi kaitsmiseks on psühholoogiliselt raske leida põhjusi,” ütles Hnezdilov.
Massiline deserteerumine on muutnud lahinguplaanid liivaks, mis libiseb sõjaväeülemate sõrmede vahelt läbi.
AP sai teada juhtumitest, kus kaitseliinid olid tõsiselt ohustatud, kuna terved üksused ei täitnud käske ja hülgasid oma positsioonid.
„Poliitilise tahte puudumise ja vägede, eriti jalaväe halva juhtimise tõttu ei liigu me kindlasti selles suunas, et suudame kaitsta territooriume, mida praegu kontrollime,” ütles Hnezdilov.
Rahvasaadiku sõnul registreerisid Ukraina sõjaväelased septembris rindel 4000 sõduri puudujäägi, mis oli peamiselt tingitud hukkunutest, vigastustest ja deserteerumisest. Enamik desertööre olid hiljuti värvatud.
Ühe brigaadi juriidilise teenistuse juht, kes vastutab deserteerumisjuhtumite menetlemise ja nende õiguskaitseorganitele edastamise eest, ütles, et tal on neid olnud palju.
„Põhiline on see, et nad lahkuvad sõjategevuse ajal lahingupositsioonidelt ja nende kaaslased saavad selle tõttu surma. Meil oli mitu olukorda, kui terved üksused põgenesid, olgu need väikesed või suured. Nad paljastasid oma küljed ja vaenlane tuli neile külgedele ja tappis nende relvavennad, sest need, kes seisid positsioonidel, ei teadnud, et kedagi teist läheduses pole,” rääkis ametnik.
Nii kaotati oktoobris mõne nädalaga Vuhledar, mäe otsas asuv linn, mida Ukraina kaitses kaks aastat, ütles viimaste seas tagasi tõmbunud 72. brigaadi ohvitser.
Tema 72. brigaad oli juba nädalatel enne Vuhledari langemist õhukeseks venitatud. Vaid üks rivipataljon ja kaks laskurpataljoni hoidsid lõpuks linna ning sõjaväejuhid hakkasid isegi sealt üksusi välja tõmbama, et külgi toetada, ütles ohvitser. Pataljoni igas kompaniis oleks pidanud olema 120 meest, kuid mõne kompanii numbrid langesid hukkunute, vigastuste ja deserteerumiste tõttu vaid kümnele, ütles ta. Umbes 20% nendest kompaniidest kadunud sõduritest olid positsioonilt lahkunud.
„Protsent on iga kuu plahvatuslikult kasvanud,” lisas ta.
Abi saadeti siis, kui Venemaa sai Ukraina nõrgenenud positsioonist aru ja ründas. Kuid siis lahkusid ka abiväed, ütles ohvitser. Seetõttu, kui üks 72. brigaadi pataljonidest taganes, niideti selle liikmed maha, sest nad ei teadnud, et keegi neid ei kaitse, ütles ta.
Sellegipoolest pole ohvitseril desertööride vastu vimma.
„Praegusel etapil ei mõista ma hukka ühtegi oma pataljoni sõdurit ega teisi. … Sest kõik on lihtsalt väga väsinud,” ütles ta.
Kolme sõjaväelase ja Ukraina riikliku uurimisbüroo pressiesindaja sõnul ei esita prokurörid ja sõjaväelased deserteerunud sõduritele süüdistust ja teevad seda ainult siis, kui neil ei õnnestu neid veenda tagasi pöörduma. Mõned desertöörid naasevad, et siis uuesti lahkuda.
Ukraina kindralstaap teatas, et sõduritele antakse psühholoogilist tuge, kuid sealt ei ei vastatud meili teel saadetud küsimustele lahinguväljal toimuvate deserteerumiste kohta.
Kui sõdurid on süüdistuse saanud, on nende kaitsmine keeruline, ütlesid kaks selliseid juhtumeid uurivat advokaati. Nad keskenduvad oma klientide psühholoogilisele seisundile lahkumisel.
„Inimesed ei suuda olukorraga psühholoogiliselt toime tulla ja neile ei anta psühholoogilist abi,” ütles advokaat Tetjana Ivanova.
Psühholoogilistel põhjustel deserteerumises õigeks mõistetud sõdurid loovad ohtliku pretsedendi, sest „siis on peaaegu kõigil õigus (lahkuda), sest terveid inimesi (jalaväes) pole peaaegu enam järel,” ütles ta.
Temalt on nõu küsinud sõdurid, kes kaaluvad deserteerumist. Mitu neist saadeti Vuhledari lähedale võitlema.
„Nad poleks territooriumi võtnud, nad poleks midagi vallutanud, kuid keegi poleks tagasi tulnud,” ütles ta.
