Uus oht: NATO jääb Venemaale alla kübervõimekuse ja tehisaru vallas

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon peaks tähistama võitu. Allianss peab Washingtonis oma 75. aastapäeva tippkohtumist, pärast väga edukat kümnendit Jens Stoltenbergi juhtimisel nimetab ta uue peasekretäri ning Rootsi ja Soome on asumas oma kohale NATO eesliini riikidena Venemaa loodetiival.

Aga asjad pole sugugi roosilised. Eelkõige on võimalik endise presidendi Donald Trumpi – heatahtlikult öeldes NATO skeptiku – naasmine Valgesse Majja. President Joe Bideni kehv tase valimisdebatil on tekitanud suurt muret ülejäänud 31 liikmesriigis. Ja siis on sõda Ukrainas, mis venib kolmandasse verisse aastasse ilma nähtavate edusammudeta kummagi poole võidu või isegi sisukate läbirääkimiste poole, kirjutab NATO endine sõjaväeüles James Stavridis väljaandes Bloomberg.

Tippkohtumise puhul võetakse enesestmõistetavana, et Ukraina on alliansi prioriteet nr 1. Millised on teised selle võimsa demokraatliku bloki peamised probleemid? Ja kui hästi on uus juhtkond ette valmistatud, et tulla toime väljakutsetega, mis on väljaspool sõda Venemaaga?

Alustame uue peasekretäri, ametist lahkuva Hollandi peaministri Mark Ruttega. Ligi 20 aastat tsentristliku Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei eestvedaja Rutte töötas neli ametiaega Hollandi peaministrina ning on Euroopa poliitikas kogenud.

Ta sai 2010. aastal esimest korda Hollandi valitsusjuhiks, Stavrides oli siis NATO sõjaväeülem. Teda rabas koheselt Rutte suhteline noorus ja energia – ta oli 40ndate eluaastate alguses – ning järgmise kolme aasta jooksul leidis ta, et hollandlased on lahingutegevuses väga pädevad. Nad kandsid Afganistanis märkimisväärseid ohvreid, teiste seas hukkus Stavridise lähedase sõbra, nende relvajõude juhtinud kindrali poeg.

Rutte on vähest toetust vajav poliitik, kes sõidab uhkelt jalgrattaga kontorisse, elab Haagis väikeses korteris ja annab keskkoolis valitsuse kursust. Ta on hästi organiseeritud, andmepõhine, ta meeldib valijatele ja ta tahab alati sündmuste üle kontrolli omada.

Kõik need on head märgid tema võimest tulla toime NATO kõige olulisemate väljakutsetega peale Ukraina: küberjulgeolek ja tehisintellekt. Sõjapidamine on meie silme ees kuju muutev – trend, mis tema minimaalselt nelja-aastase ametiaja jooksul ainult kiireneb.

Kuigi NATO on avaldanud tugevaid poliitilisi avaldusi sidusate, kogu alliansi hõlmavate kübervõimete vajaduse kohta, puudub kollektiivkaitse praktilises mõttes. USA küberväejuhatusele või Ühendkuningriigi valitsuse kommunikatsiooni peakorterile, tipptasemel organisatsioonidele, mis on valmis pidama nii ründavat kui ka kaitsvat kübersõda, pole samaväärset.

Alliansi lipulaev on Tallinnas asuv küberkaitse tippkeskus, mis on sisuliselt paberimajanduse ja poliitika keskus. Erinevad NATO koolid ja akadeemiad pakuvad samuti mõningast baasväljaõpet ja doktriini arendamist. Üldised jõupingutused on aga alarahastatud ja seda takistab liikmesriikide soovimatus oma võimeid täielikult jagada – suures osas kõrgekvaliteediliste tööriistade lekkimise turvaprobleemide tõttu.

Kui eelmisel aastal Leedus Vilniuses toimunud NATO tippkohtumisel toetati dünaamilisemat lähenemist ja alliansi virtuaalse küberintsidentide toetamise võime loomist, siis Ukraina sõda neelab lihtsalt tohutult ressursse ja tähelepanu. Ometi on need kaks kriisi tegelikult üks ja seesama.

Venemaa valitsus ja selle häkkeritest partnerid tugevdavad oma pahatahtlikku küberrinnet, rünnates pidevalt Ukrainat, Balti riike ja paljusid Ida-Euroopa riike. President Vladimir Putin teab, et tema riik ei suuda NATO-t pelgalt sõjalise jõuga ületada – alliansi liikmete kollektiivse kaitse eelarve on ligikaudu 10 korda suurem kui Venemaa Föderatsioonil – ja tõenäoliselt alustab ta otse alliansi vastu küberrünnakuid. Tõenäoliselt on ta seni hoidunud, sest soovib hoida oma tugevaimat ründevõimet, et kasutada seda Lääne vastu, kui konflikt ägeneb. Kuid ärge eksige: tal on tohutu võime küberruumis kahju teha.

Käsikäes kübersõjaga on loomulikult ka tehisintellekti ähvardav oht. Tehisintellektist saab Putini hübriidsõjas uus võimas tööriist. Näiteks on Moskvas elav Ameerika desinformatsiooni ekspert (ja endine Florida õiguskaitseametnik) kasutanud tehisintellekti kümnete veebisaitide loomiseks, et õõnestada liidu ühtekuuluvust ja Ukraina toetust. Siis on Moskva kurikuulsad „Vene naiste” süvavõltsitud videod, mille eesmärk on õhutada Hiina sotsiaalmeedias läänevastaseid meeleolusid.

Aja jooksul saab tehisintellektist võimas lahinguvälja tööriist – alates avataride loomisest, mis aitavad väejuhte taktika ja strateegia osas nõustada, kuni relvasüsteemideni, mis ühendavad mehitamata seire- ja ründeplatvorme maal, merel ja õhus. Õppivad masinad parandavad oluliselt ka sõjapidamise „tagumist kontorit”, eriti hoolduses ja logistikas, mis on tõhusa sõjalise jõudluse tõelised võtmed. NATO ei liigu piisavalt kiiresti, et Venemaast ees püsida – Venemaa õpib kiiresti reaalses konfliktis, samal ajal kui NATO piirdub katsetuste ja hüpoteesidega.

Kui Stavrides oli NATO komandör, oli tal privileeg istutada Tallinnas kübervaldkonna tippkeskuse ette puu – see on selle rajatise traditsioon. Ta mäletab, et mõtles tol ajal, et parem on, kui kübervõimekust kasvatatakse palju kiiremini kui need puud kasvavad. Seni on NATO võidujooksu kaotamas.

Kommentaarid
(Külastatud 323 korda, 1 külastust täna)