Soome vastvalitud presidendi endise USA-pruudi pani tema uus amet naerma

1990ndate alguses pidi noor Alexander Stubb jõudma Miamisse. Ta oli lubanud oma kolmele USA-sse külla tulnud Soome sõbrale lennujaama järele minna. Probleem oli selles, et Lõuna-Carolinast Furmani ülikoolist oli Floridasse pikk tee ja seal polnud ka ööbimiskohta.

Nii mäletab seda asja talle abi pakkunud Kerstin Armstrong (neiupõlvenimega Reinhold). Armstrong on pärit Miamist ja tema lennujaama lähedal elav pere lubas Stubbi ja tema sõpru võõrustada, vahendab Ilta-Sanomat.

Kunstjõulupuu seisis sel ajal veel elutoas. Üks külla tulnud sõber otsustas, et plastpuu vajab ühel või teisel põhjusel vett ja puu sattus basseini. Põhjuseks võis olla hommikune pohmell.

Pärast sõprade lahkumist sõitsid Armstrong ja Stubb koos tagasi ülikooli. Sõit oli pikk. Selle aja jooksul süttis säde.

Nüüd ajab Miami reisi meenutamine Armstrongi naerma.

Praegu elab ta perega Atlantas. Nad töötavad koos abikaasaga pastoritena koguduses, mille nad ühiselt asutasid.

Armstrong kuulis Soome ajakirjanikult, et tema ülikooliaegne armastus saab Soome Vabariigi 13. presidendiks. See oli nii üllatav, et ta algul ei uskunud, et see on tõsi. Uudiste lugemine kinnitas aga infot.

Olen tõesti üllatunud. Aga see on täiesti loogiline, et kui isamaa kutsub, siis tuleb vastata. See ajas mind naerma. Temast saab fantastiline president, ütles Armstrong.

Ma ei olnud nii üllatunud, kui kuulsin, et temast sai peaminister, sest ta rääkis juba ülikooli ajal, et see on tema eesmärk. Ma ei kahelnud selles üldse. Ta oli nii töökas ja distsiplineeritud, räägib Armstrong.

Stubb ja Armstrong käisid ülikooli ajal kolm aastat.

Tänu Stubbi aktiivsele ja ekstravertsele loomusele oli ta ülikoolis ülimalt tuntud ja armastatud. Kõik armastasid, keegi ei vihanud teda. Kui ta kellelegi ei meeldinud, oli see kindlasti armukadeduse tõttu, sõnab Armstrong.

Furmanis elatud aastate jooksul õppis Stubb muuhulgas politoloogiat, rahvusvahelist poliitikat ja majandust ning omandas bakalaureusekraadi 1993. aastal. Sarnaselt Stubbile huvitas ka Armstrongi poliitika ja filosoofia ning nad kuulusid samasse uudishimulike ja mõtlevate tudengite sõpruskonda.

Stubb meenutab seda aega oma 2017. aastal ilmunud eluloos.

„Ülikoolis oli mul ka esimene pikaaegne tüdruksõber Kerstin Reinhold. Sel ajal defineerisin pikaajalist suhet, mis kestis üle aasta. Kerstin oli minust aasta noorem filosoofiline kristlane ja kuulus meie filosoofiarühma. Koos Kerstiniga külastasin ka lõunaosariikide kirikuid.

Isegi armastusel on omad piirid, nii et palveringides ma ei käinud, küll aga osalesin lugemisringides, kus mõtiskleti Uue Testamendi sügavaima olemuse üle ja vaadati filosoofilisi filme. Vahel lugesime Bertrand Russelli raamatut „Miks ma ei ole kristlane” ja vastukaaluks C.S.Lewise raamatut „Miks ma olen kristlane”.
See oli intellektuaalne harjutus, aga ka hinge otsimine. Õhkkond ei olnud rõhuv. Sõprusringkonnas oli ühelt poolt tüdruksõbra kaudu religioosne seltskond, teiselt poolt liberaalid ja ateistid.”

Armstrong ütleb, et kuuleb samuti esimest korda, et teda mainitakse Stubbi eluloos. Kas tõesti?

Ta mäletab, et viimati suhtles ta Stubbiga väga kaua aega tagasi, kui ta pärast ülikooliaastaid talle Vietnamist postkaardi kirjutas ja Stubb vastas kirjaga.

Kogu suhteperioodi kogunes kirju sadu lehekülgi – eriti ajast, mil Armstrong mõnda aega Inglismaal õppis. Nendes jagasid nad oma mõtteid elust ja selle tähendusest, olemasolust ja moraalist.

Armstrong ei olnud ise innukas sportlane, kuid ta mäletab, et ta julgustas Stubbi tema võistlustel. Stubb oli tol ajal kirglik golfimängija ja tema tüdruksõber etendas mõnikord „caddyt”. Jooksuvõistluste entusiasm sai alguse juba ülikooliajal ning Armstrong mäletab Stubbi valusid, näiteks jooksmisest irdunud varbaküüsi.

Stubb unistas enne ülikooli profikarjäärist golfis. Stubbi endine professor Brent Nelsen rääkis varem, kuidas üleminek professionaalselt golfilt teadustööle ja poliitikale toimus kiiresti ning tuli „šokina” isegi Stubbile endale. Endine elukaaslane mäletab ka seda, et Stubb oli juba tollal poliitikas kirglik. Ta mäletab, et tulevane president rääkis NATOst ja selle tähtsusest juba üliõpilasaastatel.

Tol ajal kuulus Stubbi hobide hulka ka ülikooli poliitikaklubi, omamoodi mängu-ÜRO. Klubis valisid õpilased riigid, mille ühiskonda nad süvitsi tundma õppisid. Armstrong tutvus klubis Soomega ja sattus Inglismaal veedetud kuude jooksul isegi väikeriiki reisima.

Alex õpetas mind soome keeles vanduma. Aga ma ei korda seda intervjuus, mitte mingil juhul! räägib naine.

Lõpuks lahutasid Armstrongi ja Stubbi ideed religioonist.

Ta oli minu ülikooliaegne ainus armastus, räägib Armstrong.

Aga ma teadsin, et tahan abielluda kellegagi, kes jagab minu usku. Kuigi tema uudishimu selle vastu oli siiras, ei näinud ma, et see tulevikus muutuks, lisab ta.

Stubb ja Armstrong olid lahkumineku põhjustes selgelt ühel meelel. See oli raske, kuid nad läksid sõbralikult lahku.

Nii meenutab Stubb seda aega oma eluloos:

„Olin Kerstiniga koos ligi kolm aastat. Olime lähedased. Kasvasime inimestena kokku. Lõpuks taandus suhe lihtsale valikule. Kerstin pidi valima Jeesuse ja minu vahel. Jeesus võitis. Me läksime lahku sõpradena. Kerstin abiellus hiljem preestriga.”

Kommentaarid
(Külastatud 1,271 korda, 1 külastust täna)