Vene opositsioonipoliitik: Soome pole Venemaa jaoks prioriteet, küll aga Baltimaad

Vahel võib ühe häälega ajalukku minna. Nii juhtus Venemaa opositsioonipoliitiku Ilja Ponomarjoviga.

Kui president Vladimir Putini poolt kummitempliks muudetud riigiduuma hääletas 2014. aasta kevadel äsja Venemaa poolt okupeeritud Krimmi Venemaaga liitmise poolt, oli Ponomarjov ainuke parlamendisaadik, kes Putinile silmanähtavalt vastandus, vahendab Helsingin Sanomat.

Kremlile lojaalse „ametliku opositsioonipartei” esindaja Ponomarjov hääletas sellele vastu.

„Ma ei tahtnud, et riigiduuma otsus võetaks ühehäälselt vastu… ja kui keegi teine ​​polnud valmis tegutsema, oli see minu teha,” ütles Ponomarjov reedel Londonis ajakirjanikega vesteldes.

Tõelise Putini kriitikuna polnud Ponomarjovil Putini Venemaal ilmselgelt tulevikku.

Ponomarjov elab 2016. aastast Ukrainas, kust ta organiseerib vastupanu Putinile ja Putini-järgse Venemaa ülesehitamist. Tal on ka Ukraina kodakondsus.

Vene opositsioon on aga killustunud ja hajutatud. „Ma reisin praegu palju ja panen kokku koalitsiooni,” sõnab ta.

Ponomarjovi pintsakul on nööpnõel, mis näitab uut Venemaa lippu. Lipu põhi ehk punane riba on asendatud valgega.

„Lipp ilma vereta,” lisab ta.

Soometki sageli külastanud Ponomarjovil on selge vaade Soome idapiiri äärde toodud migrantide järjekordadele.

„Tüüpiline Putin,” selgitab ta.

Opositsiooniliidri sõnul pole Putin mitte niivõrd sõjaline diktaator, kuivõrd KGB agent. Seetõttu paelub teda salakaval mõjutus.

„See on täpselt see, mida ta immigrantidega teeb. Ta tahab tekitada ebakõla Soome sees,” ütles Ponomarjov väljaandele Helsingin Sanomat.

Ent kui mures peaks Soome olema võimaliku Venemaa sõjalise rünnaku pärast?

Ponomarjov ei usu, et Soome oleks Putini jaoks selles osas „prioriteediks”.

„Teisest küljest on Balti riigid kõrge riskiga riigid. Leedu on Kaliningradi tõttu võimalik sihtmärk,” märgib ta.

Muust Venemaast eraldatud Kaliningradil on maismaapiir Leedu ja Poolaga.

Ponomarjov ja tema liitlased on kokku pannud Venemaa variparlamendi, kus on sadakond endist Venemaa saadikut eri tasanditelt. Umbes kaks kolmandikku variparlamendi liikmetest elab paguluses.

„Nad on kõikidest parteidest, isegi Putini parteist,” selgitab Ponomarjov.

Variparlament valmistab ette uut Venemaa põhiseadust, mille üle hääletatakse Putini-järgsel Venemaal.

Londonis otsis Ponomarjov Briti poliitikute toetust, kuigi nimesid ta ei avaldanud.

Ponomarjovi arvates peaksid Venemaa-sõbralikud grupeeringud lääneriikide parlamentides hoidma sidet variparlamendiga.

Vastupanu on ka sõjaline. Putini režiimis pettunud Vene vabatahtlikud võitlevad Ukraina poolel. Ponomarjovi sõnul on vägede tugevuseks neli pataljoni.

„Avaldusi tuleb igas kuus tuhat,” sõnab ta.

Tema sõnul on mehed enamasti pärit Venemaalt ja on „tavainimesed”: linnapiirkondade elanikud, tehasetöölised ja poliitiliselt mitteseotud.

Üksustest puuduvad rikkad ja moskvalasi pole peaaegu üldse näha.

Võim Venemaal on aga endiselt Putini käes.

Neljapäeval esines Venemaa liider oma meediasaates võidukana. Eelmisel nädalal teatati, et Putin kandideerib 2024. aasta presidendivalimistel.

Ponomarjovi sõnul on selge, et Putin ei salli valimistel ehtsaid vastaskandidaate. Võimuvahetus peab toimuma teistmoodi.

Kõige olulisem on tema väitel see, et Lääs ei hülgaks Ukrainat. Me ei tohi Venemaale järele anda, sõnab ta.

Ponomarjov leiab Putini taskus mängivaid kasulikke idioote isegi USA administratsiooni kõrgetel kohtadel.

Eeskuju võiks võtta hoopis endiselt Briti poliitikult Winston Churchillilt. 1938. aasta sügisel kritiseeris Churchill teravalt Müncheni kokkulepet, mis õnnistas Tšehhoslovakkia Sudeedimaa üleandmist Natsi-Saksamaaga.

Varsti pärast seda oli näha, kuidas Euroopa suurriikide leebe järeleandmine ainult suurendas natside vallutushimu.

Praegused Venemaa-vastased sanktsioonid ei tööta väidetavalt samuti piisavalt tõhusalt. Sanktsioonid ei tohiks olla ainult karistused. Selle asemel peaksid nad julgustama venelasi aktiivsetele Putini-vastastele aktsioonidele.

Miks siis venelased Putinit ise ei peata?

Ponomarjovi sõnul on 90 protsenti Venemaa eliidist sõja vastu. „Mitte sellepärast, et nad on head inimesed, vaid sellepärast, et nad igatsevad jätkata vanaviisi,” räägib ta.

Eliidi jaoks tähendab vanaviisi elamine muu hulgas puhkust Miamis ja Prantsuse Rivieras.

Umbes viiendik tavainimestest on rangelt sõja vastu ja teine ​​viiendik on sama rangelt selle poolt, hindab Ponomarjov.

Lõpuks pole enamusel selget seisukohta. See osa elanikkonnast tunneb, et nende arvamus ei loe.

„Inimesed peaksid hakkama endasse uskuma,” leiab ta.

Teisalt võib Putini siseringis olla mitu potentsiaalset reeturit. Ponomarjovi sõnul ei julge aga keegi esimest sammu astuda.

Olukord võib väga kiiresti muutuda. Vaja on vaid seda, et piisavalt inimesi usuks, et Putini režiim on kokku varisemas.

Ponomarjov ei näe, et Putini kukutamine algab sõjaväest. „Ei ole suuremaid argpükse kui Vene armee kindralid,” sõnab ta.

Mässulisi võib leida hoopis Venemaa julgeolekujõududest. Põhiküsimus on selles, kas on soov rakendada meetmeid, mis toovad tulemusi.

Putini võimalik järglane võib olla Venemaa peaminister Mihhail Mišustin. Teine võimalik kandidaat võiks kuuldavasti olla Venemaa julgeolekunõukogu aseesimees Dmitri Medvedjev, kes on varemgi olnud president.

Ukrainas ja Mandri-Euroopas ringi liikudes on Ponomarjov väidetavalt kaitstud ulatuslike turvameetmetega. Ta ei saanud oma turvatöötajaid Suurbritannia-visiidile kaasa võtta.

„Teiste inimeste viisade saamisega oli tehnilisi probleeme. Tulin siia [Londonisse] väga lühikeseks ajaks,” sõnab ta.

Hoolimata ähvardustest ei kõhkle Ponomarjov ajakirjanikega poolavalikus kohas kohtumast. Ta ei kõhkle juua ka Londoni kohtumisel pakutud teed, kuigi mõned on isegi öelnud, et Venemaa opositsioonitegelasel on turvalisem elada Ukrainas kui Suurbritannias või USA-s.

„Rohkem kui kümmekond mu tuttavat on hukkunud mõrva läbi. Olen ise ka ohtu kogenud,” räägib ta.

Siiski tuleb riskidega elada. „Olen otsustanud võidelda, mitte püsida varjus.”

Kommentaarid
(Külastatud 1,532 korda, 1 külastust täna)