Ukraina mees räägib, kuidas Soome on jõudnud palju venemeelseid ukrainlasi, kes võivad töötada Venemaa heaks

„Vähemalt 14 tundi, maksimaalselt 24 tundi. Vahet pole, mis suunas lähed,” räägib ukraina mees Saša oma kogemustest Venemaa-Soome piiripunktis.

„Kohe, kui nad näevad, et oleme ukrainlased, suunatakse auto kõrvale. Kõigepealt tuleb esimese tõkkepuu juures autos mitu tundi oodata. Seal pole isegi tualetti, nii et kui vaja häda teha, tuleb metsa minna.”

Asjad viiakse ära tollivormistuseks. Koerad vaatavad auto üle ja kui sellel on Ukraina numbrimärgid, võidakse see läbi valgustada. Reisijad saadetakse ülekuulamiseks turvateenistusse FSB. Mõnikord on tulnud tunde oodata lukustatud ruumis, vahendab Helsingin Sanomat.

„Iga kord, kui ma seal olen, siis mõtlen, et ma ei lähe enam kunagi tagasi.”

Saša jutustab vähe räägitud nähtusest: kuidas okupeeritud aladelt põgenenud ukrainlased sõidavad läbi okupatsiooniriigi Soomest kodupiirkonda – ja tulevad tavaliselt tagasi. Saša on nii mitu korda kodukandis käinud.

Nüüd on reisimine seiskunud ja põhjuseks ei olnud Soome otsus idapiir sulgeda.

Saša ei ole intervjueeritava pärisnimi. Intervjueeritava isik on Helsingin Sanomatele teada. Tema jutu õigsust on kontrollitud nii palju kui võimalik.

Intervjueeritava ja tema lähedaste kaitsmiseks pole tema räägitud jutu üksikasju avaldatud.

„Seal võib inimene lihtsalt ära kaduda. Mu nõbu peeti kaheks nädalaks kinni ainult sellepärast, et ta oli Facebookis oma arvamust avaldanud. Seal peksti teda. Keegi ei räägi seal oma tõelisi mõtteid peale oma vanemate või õdede-vendade. Igaüks võib kaevata,” kirjeldab Saša tegelikkust okupeeritud territooriumil.

Sama kehtib ka Soome piiril.

„Venelased küsivad ülekuulamisel, kas toetate sõjalist erioperatsiooni. Vastus on, et ma toetan seda.”

Saša on pärit väiksest kohast. Venelased okupeerisid piirkonna kohe sõja alguses paari päevaga.

„Esimene kord, kui nägime Vene tanke mööda sõitmas, oli šokk.”

Paar nädalat hiljem piirasid Vene väed asula igast suunast sisse ja käisid tänav-tänava ja maja haaval Ukraina sõdureid ja relvi otsimas.

„Kõigepealt otsiti mehi, kes on võidelnud Ukraina poolel. Mehed pidid lahti riietuma, et näha, kas neil on patriootlikke tätoveeringuid.”

Saša näitab väikest paberit, millel on kirjas „sõrmejälg”. See tähendab sõrmejälgede võtmist. Sedeli väljastas Manhuši kontrollpunkt ja see on oluline reisidokument.

Sõrmejälgede võtmine on osa sõelast, mille käigus uuritakse ka arvamusi ning enda või sugulaste seoseid Ukraina vägedega.

Okupatsiooni alguses elas Saša mõnda aega kodus. Seejärel otsustas ta proovida lahkuda läbi Krimmi ja Venemaa.

Saša oli Soomes töölepingu sõlminud juba enne Vene sissetungi, kuid okupatsioon oli tema lahkumist edasi lükanud.

Krimmi piiril Tsonharis toimus kontroll, mida tuli oodata peaaegu päev. Kontrolliti ka Kertši väina sillale minejaid. Saša sai siiski läbi, kuni Soomeni välja. Teda võis aidata see, et tema Ukraina passis olid varasemad Venemaa templid.

Kui Saša oli pool aastat Soomes töötanud, otsustas ta koduseid sugulasi külastada.

„Mul polnud õrna aimugi, mida oodata.”

Ta tegi oma kaks esimest reisi läbi Krimmi. Pärast seda avanes otsesem marsruut läbi Mariupoli. Ühele suunale kulus vähemalt paar päeva, enamus erinevateks kontrollideks.

Kuigi Venemaa ütleb, et on okupeeritud alad annekteerinud, on nende ja tegeliku Venemaa vahel koos kõigi formaalsustega siiski piir. FSB otsib seal relvi ja spioone, räägib Saša.

Hõivatud alal on ka sisesed kontrollpunktid. Saša sõnul asub halvim Mariupoli lähistel. Kontrollpunkti mehitavad Donetski oblasti „võimud” ja sinna pääsemiseks võib olla vaja altkäemaksu maksta.

Sasa räägib, et valmistub reisiks alati hoolikalt. Ta mõtleb, kuidas erinevates olukordades käituda.

Telefonis ei tohi olla lisainfot, sest FSB saab selle kindlasti teada. Üksainus vale sõnum, foto või isegi meeldimine võib saada saatuslikuks. Huvipakkuvaid inimesi skännitakse kontaktandmetes.

Ometi tekitab kahtlusi ka täiesti uus või tühi telefon.

Saša sõnul reisitakse Soomest okupeeritud aladele enamasti hädavajalikel põhjustel. Tavaliselt lähevad naised, kes sõidavad haigete või eakate sugulaste juurde.

Sõidetakse nii oma autode, tellitud transpordi kui ühistranspordiga. Peterburist saab sõita rongiga Rostovisse ja sealt edasi bussiga Mariupoli.

Saša kodu asub rindest 40 kilomeetri kaugusel. Tema hinnangul on piirkonda jäänud veidi üle poole elanikest.

Asula on lahingutest pääsenud, kuid sõda käib endiselt. Ukraina raketid lendavad sageli üle ja aeg-ajalt lasevad venelased need alla. Teed on katkised pärast kahte aastat raskeveokite ja tankide sõitmist.

„Tundub, et sõdureid on okupeeritud alal rohkem kui elanikke. Sõidukeid liigub pidevalt edasi-tagasi. Isegi nende veoautod on soomustatud.”

Reisidel on Saša saanud jälgida sõja kulgu. Kevadel oli selgeid märke kindlustamistöödest.

„Rindele sõitis lõputult betooniautosid. Samuti vedasid nad sinna püramiidikujulisi tankitõkkeid ja betoonplaate, mille nad niisutuskanalitest eemaldasid. Meie lähedal mineeriti ka roomiksõidukitega põlde. Suured miinid olid sinna paigutatud paljudesse ridadesse kõrvuti.”

Saša teab juhtumit, kus kombain sõitis miini otsa.

Saša viibis oma kodupiirkonnas ka siis, kui Ukraina vasturünnak algas.

„Plahvatuste hääli oli kuulda eriti öösel. Taevas hõõgus pidevalt punaselt või valgelt. Päeval kostis ainult seda häält, kui meie lähedal tulistas Vene kaugsuurtükivägi. Ukraina suunalt võis Venemaa positsioonile lennata rakett, mille tõttu kahur mõneks tunniks vaikis.”

Ukrainlased tegid aga väga vähe edusamme.

Saša sõnul põhjustasid Ukrainale probleeme Vene lennukid, mis suutsid tegutseda ilma allatulistamise ohuta.

„Tavaliselt lendas iga päev kaks ründelennukit Su-25 rindele ja naasid alati kümme minutit hiljem. Suvel lendas pommitaja mitu korda päevas rinde suunas ja viskas ilmselt liugpommi. Sinna lendasid rühmana ka alligaatorid [lahinguhelikopterid Ka-52] ja tulid tagasi. Ma pole näinud, et lennuk või helikopter ei oleks tagasi tulnud.”

Saša sõnul on paljud käinud kodukandis Soomest ka oma vara hooldamas. Mõnikord on nad üllatunud, kui majja on uued elanikud tekkinud.

„Kui maja või korter on tühi, saavad Vene sõdurid selle üle võtta ja elama asuda. Nad tahavad jääda hajutatult majadesse, sest Ukraina võib HIMARS-iga kasarmuid rünnata.”

Samal ajal võidakse korter kasutuskõlblikest asjadest tühjaks teha. Saša ütleb, et nägi, kuidas asju majadest sõjaväe veoautodele tassiti.

Saša oletab, et Soomest on inimesi Mariupoli sõitnud ka seetõttu, et Venemaa maksab hävinud eluasemete eest hüvitist.

Saša sõnul muudab Venemaa Mariupoli oma näidislinnaks.

„See on täis Kesk-Aasia ehitusmehi, kelle Venemaa on sinna linna üles ehitama toonud. Linna on ehitatud uhiuus eeslinn ja uus suur haigla. Selle kõrvale on rajatud ilus park, kuhu on lõigatud loomakujulised põõsad. Kesklinnas on tehtud palju renoveerimistöid. Peatänava majade fassaadid on remonditud, kuid hoovi astudes näeb akendeta kortereid.”

Saša sõnul on Venemaa ehitanud Melitopoli teid, maju, koole ja haigla. Rekonstrueerimine on üks viis, kuidas Venemaa tahab inimesi enda poolele pöörata. Saša sõnul see tasapisi õnnestub.

„Ma ei uskunud, et see juhtub, aga see tundub nii.”

Saša sõnul on Venemaa propaganda massiline.

„Igalt poolt on agitatsioon, kui hea on Venemaal elada. Neil on tohutu kogemus propaganda osas Krimmis ja Donbassis. Nüüd nad lihtsalt rakendavad meetodeid, mis kõige paremini töötavad.”

Melitopoli kesklinnas avati hiljuti obelisk, mille tipus on vene kahepäine kotkas. Septembris avati linnas muuseum, mis tutvustab piirkonna „ajalugu Venemaa osana”.

Koolid on muudetud venekeelseteks.

„Vanematelt küsiti, kas nende lapsed tahavad ukraina keeles õppida. Sellele ei julgenud muidugi keegi vastata. Nüüd õpetatakse koolides, kuidas piirkond on alati olnud Venemaa, kuid Ukraina okupeeris seda. Täiskasvanud saavad ikka aru, et see nii ei olnud, aga lapsed võtavad seda enesestmõistetavana.”

Paljud on läinud vene asutustesse tööle, sest ära peab elama. Okupeeritud territooriumil makstakse paremaid palku ja pensione kui Venemaal.

„Näiteks saab õpetaja 600 eurot ehk rohkem kui Venemaal. Inimesed ei saa sellest aru, aga kujutatakse ette, et kõik Venemaal teenivad niimoodi.”

Saša vanemad saavad pensioni sada eurot ehk rohkem kui Ukrainas.

Mida kauem sõda kestab, seda paremini õnnestub Venemaal Saša arvates inimeste päid pöörata.

„See on juba nagu Venemaa. Seal kehtivad Venemaa seadused, haridus ja tervishoid. Seetõttu arvavad paljud, et see peabki nii olema. Mul on seal sõber, kes ootas kaua Ukraina tulekut. Nüüd ei usu ta sellesse enam.”

Kõige konkreetsem vihje ühiskonna alistamisele on Venemaa passide jagamine.

„Peaaegu kõik on sunnitud võtma Venemaa passi. Ilma selleta ei saa last kooli panna, haiglasse minna, mingit sotsiaalabi ega pensioni saada ega ametlikult töötada,” selgitab Saša.

Passi saamine on lihtne. Iga nädal sõidab ringi auto, kus saab dokumendi vormistada. Kolme päeva pärast on see valmis.

Venemaa aga väljastab ainult nn sisepasse ehk isikutunnistusi, mis ei luba välismaale sõita. Välispassi tuleb taotleda eraldi.

Siin jõuab Saša huvitava küsimuseni.

Tema sõnul ei väljasta Venemaa 18–27-aastastele meestele välispasse, vaid nõuab esmalt kinnitamist sõjakomissariaadist. Komissariaadid seevastu erinevatele vabandustele viidates nõusolekut ei anna.

Uue reegli järgi peavad ka vanemad mehed end pärast Venemaa kodakondsuse saamist värbamiskomisjonis registreerima.

Venemaa määratud kuberner on väitnud, et piirkonna mehed on viieks aastaks sõjaväest vabastatud, kuid Saša seda ei usu.

„Ma arvan, et nad alustavad seal mobilisatsiooni samamoodi nagu Donetskis pärast 2014. aastat.”

Osa okupeeritud alade mehi võitleb juba palgasõduritena teiste ukrainlaste vastu.

„Seda reklaamitakse igal pool. Sõtta minejatele lubatakse üle 2000 euro suurust palka. Lisaks saab erinevaid soodustusi ja laenud kustutatakse. Paljud lähevad.”

Kohalikest võitlejatest on komplekteeritud Sudoplatovi pataljon.

Hiljuti tegi Saša oma viimase reisi kodupiirkonda.

Nüüd on reisimine muutunud tunduvalt raskemaks ja põhjuseks pole isegi Soome piiri sulgemine.

Veel enne seda, 16. oktoobril sulges Venemaa oma piirid Ukraina kodanikele, välja arvatud Šeremetjevo lennujaam Moskvas. Lisaks saab Ukraina passiga ka Valgevenest Venemaale siseneda.

Inimestel, kes on võtnud Venemaa kodakondsuse ja saanud välispassi, pole probleemi. Nad saavad Venemaalt välja Venemaa välispassiga ja siseneda EL-i Ukraina passiga.

Venemaa kodakondsust Sašal võtta ei kavatse. Tema sõnul on aga Venemaa kaudu tulnud Soome ka venemeelseid ukrainlasi. Ta arvab, et osa neist võib töötada Venemaa heaks.

Ta räägib juhtumist, kus tuttav noormees, kes samal sõidul Soome sõitis, rääkis, et FSB palus tal edastada infot Soome kohta. Mees näitas paberit, millele FSB esindaja oli piiril oma kontaktandmed kirjutanud.

„Seejärel avas ta autoakna ja viskas paberi minema.”

Mõned Soomes viibinud inimestest on täielikult okupeeritud kodupiirkonda tagasi pöördunud, ütleb Saša. Need on enamasti vanemad inimesed, kellel on raske uuel maal eluga kohaneda.

Üks vanem mees naasis oma kodulinna okupatsioonitsooni pärast seda, kui tema abikaasa oli Soomes surnud. Ta võttis endaga kaasa oma naise tuha.

Nüüd otsib Saša Soomes uut tööd. Kas ta kavatseb veel kodus käia?

Ta ei oska vastata. Aga koduigatsus on tugev.

„Mulle meeldib Soome, aga kliima mulle ei sobi. Mulle meeldib kuumem. Mulle pakub rõõmu vaadata viinamarjade ja virsikute valmimist. Lähedal on soe meri.”

Konkreetset plaani siiski pole.

Kommentaarid
(Külastatud 12,201 korda, 1 külastust täna)