Riigi lõunaosas asuva Hersoni linna vabastamine novembris oli Ukraina seni suurim võit sõjas. Nüüd võitu linnas enam ei tähistata.
„Siin pole ohutut kohta, küll aga käib pidev loterii, milles tuleb osaleda, tahad või mitte,” ütleb Hersonis asuva hotelli Richelieu juhataja Jevhen Jemtsov väljaandele Helsingin Sanomat.
„Nad tulistavad kõike kilomeetrise täpsusega, ilma et oleks mingit seost Ukraina armee ohuga neile,” räägib Jemtsov.
Venemaa tulistab suurtükkide, miinipildujate, raketiheitjate, tankide ja droonidega. Ja uudsena külvavad hävingut juhitavad FAB-pommid, mida Venemaa enda kontrollitaval territooriumil lennukitelt alla laseb. Nendega on Venemaa pommitanud eelkõige Hersoni oblasti loodeosas asuvat Berõslavi linna.
Jevhen Jemtsovi juhitud hotell on juba kuid võõrustanud hävinud asulate põgenikke. Varem 280 000 elanikuga linnas on järel vaid 57 000 elanikku.
Linn on just kaks ööd ja päeva tugeva mürsurahe all olnud, kuid nüüd on vaikne. Vaikus on ainult kurjakuulutav, ütlevad mõned linnainimesed.
Venemaa näib tabavat peamiselt tsiviilsihtmärke. Näiteks vähihaiglat on tulistatud viis korda. Vaid kaks päeva varem tulistas Venemaa suurtükkidest otse Hersoni turu keskele. Üks hukkus ja üheksa said vigastada.
Võimude teatel on alates novembrist vabastatud alal Vene rünnakutes hukkunud sadakond tsiviilisikut. Maapiirkonnas on suurem osa hukkunutest astunud venelastest maha jäänud miinidele.
Herson asub Dnipro jõe kaldal, kuid ajakirjanikud ei pääse ligi jõega piirnevatele linnaosadele. Samuti on elanikel jõe äärde minek rangelt keelatud. 500 meetri kaugusel vastaskaldal on venelased.
Hiljuti käis üks noorpaar jõel paadiga sõitmas. Venelased tulistasid neid granaadiheitjast ja noored said vigastada.
55- ja 57-aastased mehed aga püüdsid põgeneda paadiga vastaskaldalt Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Üks hukkus Vene granaaditules, teine pääses kaldale.
Venemaa on jõe mineerinud nii, et seda ei saa veeliikluseks aastaid kasutada. Mõlemad pooled on kaldad mineerinud.
Sel nädalal on Ukraina väed väidetavalt ületanud jõe purustatud Antonivka silla juures ja liikunud vastaskaldal asuvasse suvilate piirkonda.
Herson on ebatõenäoline koht Ukraina vasturünnakuks, sest vägede transportimine üle mineeritud jõe Venemaa kaitsepositsioonide juurde oleks keeruline ülesanne. Ukraina vägede liikumise puhul võib olla tegemist luurega kaldapealsel, kus ei olnud püsivaid Vene positsioone.
Pressiametnik Dmõtro Pletentšuk põikleb vasturünnaku teemal küsimusest kõrvale. „Vasturündemeetmeid on võetud juba pikka aega. See puudutab erinevaid tegevusi operatiiv-taktikalise olukorra parandamiseks ja teatud kohtade hõivamist,” räägib ta.
Pletentšuki sõnul annab Ukraina Hersoni oblastis iga päev „ennetavaid lööke” umbes 20 sihtmärgile. Sihtmärkideks on Vene väed, kindlustused ja tulepositsioonid, relvasüsteemid, kütuse- ja relvalaod.
Tema sõnul on Venemaa toonud vastaskaldale professionaalse armee hästivarustatud üksused. Pletentšuk ütleb, et venelased evakueerivad vastaskalda ukrainlastest elanikkonda sunniviisiliselt, et nende vara saaks üle võtta.
Pressiametniku sõnul antakse Ukraina meestele Venemaa passid, et neid saaks mobiliseerida võitluseks teiste ukrainlaste vastu.
Teisalt räägib Hersoni elanik, kes hoiab pidevalt kontakti oma sugulastega Venemaa kontrolli all olevas piirkonnas, olukorrast veidi teistsugust juttu. Tema sõnul on evakuatsioonid vabatahtlikud.
Ka tema sõnul on Venemaa toonud vastaskaldale palju uusi vägesid, kuid tegemist on vaevu täiskasvanud noortega, keda õpetatakse relva kasutama.
Hersonis liigutakse linnas enamasti kella kümnest hommikul kuni kella kolmeni päeval. Siis hääbub ühistransport ja poed suletakse. Viimased supermarketid suletakse pärast kuut.
Õhtul on Tavria suures supermarketis kümmekond klienti ja sama palju töötajaid. Kõik on olemas, välja arvatud maksvad kliendid.
Pärast marketi sulgemist tulevad selle hoovis vastu Natalja Fjodorova õues oma 7-aastase poja Mõkõta ja 12-aastase tütre Darjaga. Rahulik õhtu on nad välja meelitanud. „Kui on vaiksem, läheme jalutama, et ei peaks niisama kodus istuma,” ütleb Fjodorova ukraina keeles.
Fjodorova töökoht, lasteaed on suletud. Mees on kaotanud töö. Koolid töötavad distantsõppel. Paljud laste sõbrad on lahkunud.
Krimmiga piirnev Hersoni oblast on erinevates küsitlustes alati olnud Ukraina lõunaosas kõige Ukraina-meelsem. „Nad maksavad Hersoni elanikele kätte selle eest, et nad ei nõustunud nende rihma otsas olema,” räägib Fjodorova venelastest.
Kuigi pommiplahvatused on hirmutavad, oli Fjodoroval siiski hullem olla okupatsiooni pideva surve all. „Ootame sõja lõppu ja lõunakalda tagasisaamist. Kõik lõppeb hästi, muu pole võimalik,” räägib Fjodorova ja naeratab.
Soome ajakirjanikud külastasid enne seda Hersoni pärast vabanemist novembris. Toona lubati ajakirjanikel linna siseneda giidiga bussiga, kuid nad said viis päeva vabalt kohapeal töötada.
Nüüd on kontroll tihe. Piirkondlikku akrediteerimist tuleb oodata neli päeva ja seejärel saata täpne plaan pressiametnikule kinnitamiseks. Veidi varem on New York Timesi meeskond ilma nõutavate lubadeta linnast tagasi saadetud. Soomlastele aga anti luba.
„Meil on pressiametniku luba,” ütleb assistent kontrollpunktis sõdurile, kes relvaga suunda näitab. Sõidetakse sisse kevadisse, kuid pooleldi mahajäetud linna.
Linna keskväljak on tühi. Aasta tagasi märtsis kogunesid Hersoni inimesed sellele väljakule, et astuda vastu Vene okupandile. Novembris koguneti siia vabastamist tähistama. Massikoosolekud on nüüd keelatud. Põhjuseks julgeoleku olukord.
Venemaa põhiseaduse järgi kuulub see linn Ukrainas nüüd Venemaa Föderatsiooni koosseisu.
Tavria eeslinna pargiaalleele on jäetud tulbid. Nende all on näha punane veri. Viis päeva varem tappis Venemaa siin oma suurtükitulega 48-aastase naise ja tema 28-aastase tütre.
„Nad elasid meie majas. Ainult mees jäi ellu. Nüüd ütleb ta, et läheb sõtta. Ta on kõigest ilma jäänud,” räägib Svitlana lähedal asuva kortermaja hoovis.
Selle üheksakorruselise maja eluga tutvusid Soome ajakirjanikud aasta lõpus. Kui elekter oli ära, tuli elanikel õues ühise lõkke ääres süüa teha. Vett saadi lähedalasuva baptistikoguduse veejaotuspunktist ja seda tassiti vanurite jaoks ülemistele korrustele. Vett tuli kanda ka tualettide loputamiseks.
Nüüd on november kauge mälestus. Õues õitsevad tulbid ja seal käiakse aega veetmas. Kurioosumina on säilinud lõkkekoht. Hiljuti tunnistati kehtetuks ka alkoholi keeluseadus.
Elanikud räägivad, et hoiavad oma kodudes endiselt vett varuks. Liftid ikka veel ei tööta.
Peale soomlaste külaskäiku sai maja uuesti pihta. Maja värises ja paar korterit hävis, kuid keegi õnneks viga ei saanud. Filtreerimine on samuti jätkunud. Hersonis otsib politsei taga venelastega koostööd teinud inimesi.
Svitlana sõnul on isa ja poeg nüüd politseiuurimise all, kuna nad hääletasid Venemaa korraldatud „referendumil”. Svitlana on korteriühistu esimees. Tema sõnul on maja 214 elanikust alles vaid 50.
„Inimesed naasevad, aga vähesed. Naaberkorterisse kolis naine oma lapsega,” räägib ta. Enamus Hersoni jäänutest on vanemad inimesed, kes ei taha või ei saa oma kodust lahkuda.
Inimesed elavad humanitaarabist. Õnneks on see saadaval ja nälga ei jää. Hersonis on põhiliselt üle mindud toidu kojutoomisele, sest linnas ei taheta suuri järjekordi tekitada. Aga järjekorras seistakse endiselt. Kortermaja lähedal jagab sooja kanatoitu abiorganisatsioon World Central Kitchen.
Järjekord liigub kiiresti ja agaramad lähevad teist korda sappa.
ÜRO alla sajaeurose sularahaabi saamiseks seisid tohutud rahvamassid ja elektroonilisi järjekordi ei suudetud tööle panna. Nii otsustati abi jagamine täielikult lõpetada ja kümned tuhanded jäid ilma.
Punane Rist jagab okupatsiooni all olnutele kolmkümmend eurot.
World Central Kitcheni toidujärjekorras on palju üle elanud inimesed, kes räägivad, millised takistused võivad olla abi saamisel. „Ma ei saa abi oma 47-aastasele puudega pojale, ta on kohustatud kohale tulema,” kurdab Alla Hrõdneva.
„Minu pass põles koos majaga maha ja nüüd ei saa ma rahalist abi,” ütleb Pavlo Vološinov.
Hersoni inimesed räägivad, et neil on hea meel, et neist hoolitakse. Nüüd on nad olulised kogu Ukrainale.
