Eelmisel nädalal ründas Venemaa Ukraina taristut. Soome asjatundja sõnul on infralöögid just selle sõja uudsus, mida Venemaa kasutab, sest rindel pole olukord hea.
Eelmisel nädalal ründas Venemaa nii Kiievi kui Hersoni vee- ja elektrivarustust ning rünnakud taristule pole ka EL-i piirkonnale päris võõrad: Venemaad kahtlustatakse gaasijuhtmete Nord Stream 1 ja 2 plahvatuste põhjustamises, vahendab MTV.
Ajalooliselt on sõjad suunatud meetmetele tsiviilelanikkonna vastu, kuid täppislöögid infrastruktuuri vastu on üsna uus sõjapidamise vorm, ütleb Soome Aleksandri instituudi külalisteadur Ilmari Käihkö.
„Uudne selles sõjas on see, et tehnoloogia võimaldab täppislööke viisil, mis varem polnud võimalik,” selgitab Käihkö. Ühtlasi sõltub ühiskond sellisest infrastruktuurist rohkem kui varem.
Kiiev on ligi 3 miljoni elanikuga kaasaegne metropol ja elektrikatkestuse tagajärjed on sellega kooskõlas.
Ukraina lükkas eile ümber väited Kiievi elanike evakueerimise ettevalmistamise kohta, kuid Käihkö usub, et võimaliku elektrikatkestuse tõttu valmistutakse selleks mingil tasemel.
Elektritaristu ründamine on Venemaa poolt väga loogiline strateegia, kuid loomulikult on sellel kohutavad humanitaarsed tagajärjed, sõnab Käihkö.
Põhjus, miks Venemaa on taristu sihikule võtnud, on Käihkö sõnul see, et olukord rindel ei ole Venemaa seisukohalt kuigi hea.
Käihkö ütleb, et – välja arvatud Bahmuti piirkond – loodab Venemaa rindejoont enamasti stabiliseerida. Samal ajal pikeneb sõda ja suureneb infralöökide tähtsus.
Kui meil sõjaliselt ei õnnestu, anname löögi tsiviilisikute vastu ja üritame ukrainlasi alistuma sundida või vähemalt kaaluma rahulepingu sõlmimist, lisab Käihkö.
Kui infralöögid on suhteliselt uus sõjapidamise viis, siis mis võiks Venemaal veel tagataskus olla?
Käihkö vastab, et ilmselt on Venemaa trumbiks tulevikus tema suurus ja ressursid.
Arvestama peab sellega, et Venemaal on juba ainuüksi oma suuruse tõttu palju rohkem eksimisruumi kui Ukrainal, toob Käihkö välja.
Ka Venemaa on oma vigadest mingil määral õppinud.
Näiteks on poliitiline juhtkond sekkunud sõjapidamisse varasemast vähem ning eelmisel kuul määrati Venemaa agressioonisõja juhiks komandör Sergei Surovikin.
Kas see töötab? Seda ei teata ja Surovikinil on kaelas palju süsteemseid struktuurseid probleeme. Üks mees ei suuda neid kiiresti parandada, märgib Käihkö.
