Helsingi Meilahti haigla õde ja Jõrvi haigla arst on mures, kuna patsiente tuleb taas sisse väga palju. Tegemist on meedikute väitel väga salakavala haigusega, kus inimesed justkui juba paranevad, aga siis tervis järsku halveneb.
Soome intensiivravi arstid ja õed on koroonahaigetega tegelenud nüüd juba 11 kuud. Nad on aru saanud, et COVID-19 võib näida juba taandunud, aga siis patsiendi tervis järsku halveneb, vahendab Helsingin Sanomat.
Intensiivravi arstina 15 aastat töötanud Päivi räägib, et intensiivravi on vaja siis, kui inimesel on mingi tõsisem terviseprobleem. Need on näiteks raske kopsupõletik, kõhunäärme põletik, veremürgitus, mürgistus või operatsioonijärgne periood. Jorvi haiglas on lisaks riiklik põletuse-järgse ravi keskus.
Jorvi haiglas on kokku 12 intensiivravi kohta, aga tavapäraselt on töötajaid vaid 8 patsiendi jaoks. Koroona-ajal on mujalt osakondadest õdesid intensiivi juurde toodud.
Esimene koroonapatsient toodi sisse eelmise, 2020. aasta märtsi keskpaigas. Kokku on Jorvi haigla intensiivis ravitud enam kui 100 koroonapatsienti. Viimaste nädalate ja kuude jooksul on intensiivravi koroonapatsientide hulk olnud 2-8. Seda on väga palju, kuna koroonapatsiendid vajavad eraldi ruumi. Intensiivravi kohti on vaja ka teistele patsientidele, kes pole koroonahaiged. Jorvis on kaks 4-kohalist intensiivravi palatit ja neli 1-kohalist palatit. Vahel on vaja mõlemad suured palatid võtta kasutusele koroonapatsientide jaoks.
Päivi sai koroona detsembri alguses, ta ise ka ei tea, kust. Peiteperiood võib olla nii pikk, et sageli on raske öelda nakatumise täoset aega. Ta oli töö juures end korralikult kaitsnud ja olnud väga ettevaatlik. Kodust väljas on ringi liikunud väga vähe. Toitu on tellitud veebist ja välditud on muid kontakte. Mõnel üksikul korral on ta maski kandes toonud paki postkontorist.
Neljal algkoolieas lapsel polnud haigusnähtusid enne Päivit. Pere koroonatestid olid terve sügise olnud negatiivsed. Naisel tekkis nohu ja ta oli väga väsinud. Seda on raske öelda, millal väsimus algas. Ta oli muidu ka väsinud novembrikuus. Öised vahetused olid rasked.
Meedikud lähevad juba kergete haigusnähtudega testi tegema. See oleks hull asi, kui inimene levitab haigust enda lähedastele ja töö juures. Testi tulemust oodates tööl ei käida. Oli suur üllatus ja šokk, kui testi tulemus oli positiivne.
Naine ravis end kodus ja haigusnähud olid leebed. Umbes nädala oli ta kodus voodis. Jõud oli täiesti kadunud. Ta isoleeris end ülejäänud perest. Nädala veetis ta kodus eraldi toas. Duši all käis korra päevas, kui pere oli väljas. Oma toast saatis pereliikmetele sõnumeid. Teised pereliikmed ei haigestunud.
Pärast kaht nädalat haiguspuhkust tuli varem kokku lepitud puhkus töö juurest. Pärast kaht nädalat haiguspuhkust tundis ta end juba suhteliselt hästi. Pärast algas taastumine. Naisel polnud köha ega hingamisraskusi. Küll oli aga suur nõrkus ja vahepeal oli hirm, et ei jaksa enam hingatagi.
Kuigi haigus võib järgi anda, on sagedased juhtumid, kus toimub järsk pööre halvemuse suunas. Selline asi on esinenud patsientidel. Seetõttu oli küllalt ebameeldiv oodata ja vaadata, mis edasi saab.
Detsembris hakati Soomes ka kodustele koroonapatsientidele võimaldama trombooside ehk veresoonte ummistumiste vastast profülaktilist ravi. Tromboos on selline, et sellest ei pruugi ise arugi saada. Kodus on seda võimatu tuvastada. Ravimitega oli enesetunne parem.
Jaanuaris naases naine tööle. Vaktsiini ta pole veel saanud. Helsingi ja Uusimaa ravipiirkonnas on reegel, et vaktsineerimiseks peab eelmisest nakkushaigusest olema möödas 3-6 kuud. Teised kolleegid said vaktsiini esimeste seas.
See on arsti jaoks esimene kord, kui ta põeb ise haigust, mille patsiente ta ravib. See on küllalt erakordne olukord. Intensiivis on meedikutel veidi erinev arusaam sellest haigusest kui ülejäänud inimestel ja isegi tavalistel arstidel, kes raskemaid haigusjuhte ei näe. COVID-19 haigus võib kulgeda ilma haigusnähtudeta, ja samas võib see võtta elu, seda isegi vaatamata kaasaja meditsiini võimalustele. Haigus võib kahjustada organeid, eriti kopsusid.
Raskelt põetud haigus ja intensiivravi jätavad inimese tervisele püsiva jälje isegi siis, kui jäädakse ellu. Abi pole ka sellest, kui oled noor ja varem täiesti terve. Abi pole ka sellest, kui haigus põetakse kergelt läbi.
Arsti arvates on osa inimesi sellised, kes teevad kõik, et nakkus ei leviks. Siis on teine hulk selliseid, kes ei hooli ega mõista, või arvavad, et neid see ei puuduta. See ongi põhjus, miks nakkus levib.
Paha lugu on see, et nakkust tuleb palju üle Soome piiride. Piiri võiks paremini kontrollida. Kui nakkus levib üle piiri, pole kasu sellest, et inimesed on ettevaatlikud ja järgivad piiranguid.
Naisel on raske vaadata koroona-teemalisi uudiseid. Ta käib palju perega väljas ja tegeleb lastega. Suusatamine aitab paljude vaevade vastu vähemalt lühiajaliselt. Saab viia mõtted mujale ja nautida talve ning loodust. Naisel on nüüd teadaolevalt immuunsus haiguse vastu ja tänu sellele on veidi kergem olla, ei pea niipalju teiste pärast muretsema.
Soome naine Tuija on töötanud 24 aastat Meilahti haiglas õena, neist viimased 10 aastat intensiivis. Alates eelmise aasta märtsikuust on ta tegelenud koroonapatsientidega.
Koroonapatsientide ravi erineb kaitsevarustuse ja patsientide ravi pikkuse poolest. Koroonapatsiendid on intensiivis kaks, isegi kolm nädalat. Töötamine kaitsevahendite ja prillidega on raske. Vahetuste pikkus on 8-13 tundi, kogu see aeg tuleb olla kaitsevarustuses.
Kevadel olid kõik patsiendid koroonapatsiendid. Nüüdki on koroonapatsiente väga palju. Meilahti haigla intensiiravi on kahel korrusel, kui ühendati intensiivravi osakonnad 20 ja M1. Alumise korruse osakond on terve sügise ja talve olnud koroonapatsientide päralt.
Koroonapatsientidel on põhiline probleem kopsudega. Patsiente hoitakse kõhu peal, et hingata oleks kergem. Hingamisaparaadi all olevate ja narkoosis haigete kõhu peale keeramine on küllalt raske ja nõuab tiimitööd.
Algul polnud teada, kuidas koroona patsientidel käitub. Kevadel juhised pidevalt muutusid. Meilahti intensiivravi õed koolitasid välja veel üle 250 haiglaõe, kes tulid teistest osakondadest. Neist oli suur abi.
Tuija sai positiivse koroonatesti tulemuse eelmise aasta 30. mail, see oli koolides kevadpeo aeg. Naine ütles lapsele, et ei saa peole minna, kuna ema on saanud ilmselt koroona.
Esimene vaevus oli peavalu, mis tegi valvsaks, kuna tal tavaliselt pole peavalu. Telefonikõne nakatumise kohta tuli hommikul enne koolipäeva algust.
Naisel on koroona tuvastatud kui kutsehaigus. Ta elab Uusimaal väikses vallas, kus tol ajal oli olnud vaid paarkümmend nakatumist. Ta ei käinud kevadel mujal kui tööl, kodus ja poes. Liikus oma autoga. Nakkuse sai tõenäoliselt töö juurest. Seal puutub ta päevast päeva kokku koroonapositiivsetega.
Naisel polnud COVID-19 raskekujuline. Natuke oli raske hingata, aga ta ei kartnud haiglasse sattumist. Palavikku ega köha polnud üldse.
Naisel olid haiguse ägedas faasis südame rütmihäired ning suur väsimus. Ta polnud kunagi varem elus midagi säärast kogenud. Ta võis poole lause pealt magama jääda. Teisele korrusele minek tundus nagu oleks jooksnud maratoni. Lihasvalu oli hoopis teistsugune kui varem gripi puhul.
Kõige hullem haigusperiood kestis kaks nädalat, pärast seda tundis end normaalsemalt. Temaga juhtus nii, et ta kuulub nn pika COVID-i patsientide hulka. Ta pole siiani päris terve. Tööle sai naasta alles septembris. Kõik vaevused pole veel kadunud.
Pärast esialgset haigestumist on olnud mitu korda selline tunne, et on uuesti haigestunud. Pidevalt on esinenud valud, nagu grippi põdedes. Rinnus põletab. Lisaks kerged südame rütmihäired, uimasus ja väsimus. Hommikul ärgates on enesetunne suhteliselt hea, aga päeva peale enesetunne halveneb. Õhtul on taas parem olla.
Üks viimasena tuvastatud vaevustest on nn aju-udu, mis tähendab, et mõte liigub aeglaselt ja asjad ei jää meelde. Töö juures põhjustab see probleeme. Seetõttu naise töö muutus peale tööle naasmist. Ta teeb rohkem sellist tööd, kus ei puutu patsientidega kokku.
Kuigi haigus oli kerge, on hilisemad vaevused olnud kurnavad. Tööle ei saa haigusnähtudega minna. Pidevate haigusnähtude tõttu on ta pidanud käima üle 10 korra koroonatesti tegemas.
Tuija märgib, et koroonapatsientide puhul on kaks nädalat see piir, kust edasi pöörab asi paremuse või halvemuse suunas. Naisel pole raske koroonapatsientidega töötada, vaimsest pingest on tema jaoks raskem füüsiline koormus seoses kaitsevahendite kasutamisega.
Naine on võtnud ka koroonavaktsiini. Tal ei tuvastatud antikehasid peale haigestumist, kõigil neid ei teki. Praegu on näha, et koroonapatsiente tuleb kogu aeg juurde ja nüüd loodetakse, et ei kordu sama asi, mis oli eelmisel kevadel. Praegu on intensiivis rohkem nooremaid patsiente, raske haigus võib tabada ka tööealisi inimesi.
https://www.hs.fi/kotimaa/art-2000007839029.html
