Läänemerel Saaremaa juures arenesid 1975. aastal sündmused, kus nõukogude sõjalennukid pommitasid oma sõjalaeva. Juhtunut hoiti saladuses viimase võimaluseni.
Oli laupäeva, 8. novembri õhtu 1975. aastal, äsja oli Riias pidulikult tähistatud oktoobrirevolutsiooni 58. aastapäeva. Kella 2 ajal ööl vastu pühapäeva, 9. novembrit lahkus nõukogude fregatt Storoževoi vaikselt kai äärest ja suundus Riia lahte. Laeva radarid olid välja lülitatud ja raadiot ei kasutatud, et lahkumist poleks võimalik märgata, vahendab Yle.
Laev oli osalenud revolutsiooni aastapäeva tähistamisel. Inimesed pääsesid laevale uudistama ja pool meeskonnast läks mandrile puhkama. Laupäeva õhtul aga toimus laeval mäss. Kapten oli suletud alumisele tekile.
Laeval võttis võimu üle komissar Valeri Sablin. Ta koputas kapteni uksele ja ütles, et alumusel tekil juuakse valvekorra ajal. Kapten läks vaatama ja Sablin sulges kapteni ühte ruumi, räägib Sablini toonane kolleeg, madrus Aleksandr Šein värskes Briti telekanali Channel 4 dokumentaalfilmis.
Lisaks Sablinile ja Šeinile osalesid mässus veel 8 ohvitseri ja allohvitseri ning laeval olnud madrused. 8 ohvitseri mässuga kaasa ei läinud ja nad pandi luku taha. Storoževoi sõitis pimeduses Läänemerele.
Sõnum laeva kaaperdamise kohta jõudis nõukogude Läänemere laevastiku juhtkonnani aeglaselt. Üks mees lahkus laevalt, kui see oli veel Riias ankrus, aga tal kulus mitu tundi, et jõuda kohalikku sõjaväe staapi ning veenda teisi, et ta pole purjus. Teda aga ei usutud.
Alles siis kui Storoževoi pealt edastati raadio teel hädasignaal saadi aru, et midagi on valesti. Kogu nõukogude laevastiku juhtkond äratati üles. Storoževoid saadeti otsima nii laevad kui lennukid. Storoževoi oli aga juba mitmetunnise laevatee kaugusel.
Laevastiku juhtkond saatis laevale teate, neil paluti naasta ja lubati amnestiat. Kardeti, et laevaga tahetakse sõita Rootsi. Mereväe ja riigi juhtkond seda lubada ei saanud. Storoževoi oli uus allveelaevade avastamiseks ja tõrjumiseks mõeldud laev, mille relvasüsteeme ei saanud vaenlase kätte anda.
NLiidu juht, kompartei peasekretär Leonid Brežnev andis korralduse laev peatada ja uputada, kui vaja. Riias kohalikus mereväe staabis valitses paanika. Storoževoid asus taga ajama kümmekond teist sõjalaeva, lisaks terve eskaader lennukeid. Laev oli juba kaugel Läänemerel, kui see hommikul kell 6 ajal avastati. Kaaperdatud laeva juhtimise üle võtnud Sablin polnud nõus peatuma.
Laeva käisid pommitamas Tupolev Tu-16 pommitajad, millele anti ülesanne laev hävitada. Laevastiku piloodid aga ei allunud korraldustele ning väitsid, et laev on radari ekraanilt kadunud.
Siis saadeti laeva hävitama õhujõudude hävitajad-pommitajad Jakovlev Jak-28. Neil aga polnud kogemust merel asuvate sihtmärkide tabamisega. Üks pomm tabas üht nõukogude kaubalaeva, teine aga taga ajavat sõjalaeva, fregatti Komsomolets Litva. Laev sai tõsiselt kannatada ning 30 meremeest hukkusid või said vigastada.
Varsti sai ka Storoževoi pommiga tabamuse, ning hakkas meres ringiratast tiirlema. Meremehed said aru, et elu on ohus ning vabastasid laeval kapten Anatoli Potulnõi. Viimane tormas kaptenisillale, tulistas Sablinit jalga ja andis korralduse laeva pommitamine lõpetada. Pärast seda laskusid laevale eriväelased ning mäss oli sellega läbi.
Komissar Valeri Sablini tegelik eesmärk polnud laevaga Läände põgeneda, vaid sõita põhja poole, Soome lahe kaudu Leningradi, praegusesse Peterburgi. Sablin oli ideeline kommunist, kelle jaoks olid tähtsad marksismi-leninismi ideaalid ning ta vihkas korrumpeerunud, bürokraatlikku ja ebavõrdset süsteemi, milleks oli muutunud Brežnevi-aegne nõukogude liit.
Sablini eesmärk oli ankurdada Storoževoi Neeva jõe äärde 1917. aasta revolutsiooni sümboli, ristleja Aurora kõrvale. Sealt tahtis ta kutsuda nõukogude rahvast üles uuele revolutsioonile. Eesmärk oli võimult tõrjuda kommunistlikest ideaalidest kaugenenud NLiidu juhtkond ja päästa sellega isamaa.
Sablin edastas laeva raadio kaudu järgmise sõnumi: „Seltsimehed! Me pole reeturid. See on poliitiline tegu. Reeturid on need, kes tahavad meid takistada.”
Sablin oli oma ettevõtmist mitu kuud ette valmistanud. Võitlusvaimu tõstmiseks oli laeval näidatud mässu algul Sergei Eisensteini filmi „Soomuslaev Potjomkin”. Laeva meeskonna ärarääkimine polnud raske, kuna Sablin oli laeval hinnatud, sest kuulas teiste muresid. Laeval oli kehv toit, kitsad tingimused ning vähe puhkusi. Storoževoi oli merel olnud peaaegu aasta otsa.
Lisaks kõigele oli edasi lükatud ajateenijate koju saamine, kuna ees ootas pikk sõit Aafrikasse Angoolasse, kus NLiit oli sekkunud kohalikku kodusõtta.
Nõukogude liidule oleks laeva Läände põgenemine olnud suur löök, aga revolutsioon sotsialismi puhastamise nimel oli veel ohtlikum. Storoževoi mäss vaikiti täielikult maha kuni NLiidu lõpuni. KGB eemaldas viited juhtunu kohta kõikidest Läänemere laevade logidest. Jutt läks aga levima. Riia lahel olnud kalurid nägid, kuidas sõjalaevad üksteist taga ajasid. NLiidu enda kaubalaev oli saanud lennukipommi tabamuse. Riia laevaremonditehasesse toodi kannatada saanud sõjalaev.
Rootsi sõjaväeluure oli avastanud nõukogude erakorralise raadioside, aga arvati, et tegemist on õppusega. Alles eestlasest Rootsi päevalehe Expressen ajakirjanik Alex Milits sai oma allikate kaudu teada, mis oli juhtunud. Mässust kirjutati Expressenis 1976. aasta algul.
USA luureasutus CIA kirjutas 1976. aasta veebruari ülevaates, et Riias oli toimunud mäss. CIA arvas, et tegemist oli moraali langusega ohvitseride hulgas.
USA laevastiku ohvitser Gregory D. Young kirjutas asjast juhtumiuuringus Mutiny on Storozhevoy, A Case Study of Dissent in the Soviet Navy (tõlkes: Mäss Storoževoil. Nõukogude laevastiku vastuhaku juhtumiuuring). See on kirjutatud 1992. aastal ja siis arvati, et tegemist on Läände põgenemise katsega.
Uuema versiooni loost on aga kirja pannud rootslane Wilhelm Agrell, kes on uurinud Rootsi luure tegevust Külma sõja ajal. Läänes ilmus 1970ndatel sellest asjast mitmeid lugusid ja kõigis neist arvati, et tegemist on põgenemise katsega. Kohu tõde Sablini tegelike motiivide kohta selgus alles pärast NLiidu lagunemist 1990ndatel aastatel.
Sablini tegelik motiiv sai NLiidu juhtkonnale teatavaks ilmselt juba laeva kaaperdamise ajal. Sablin ei varjanud seda ka KGB töötajate eest ülekuulamise ajal. Sablin mõisteti Leonid Brežnevi määrusega surma ja ta lasti maha 1976. aasta augustis. Tema abiline Aleksandr Šein istus 8 aastas vanglas.
Kedagi teist süüdi ei mõistetud, aga terve laeva meeskond pillutati laiali üle terve NLiidu, isegi need, kes mässus ei osalenud. Uued teenistuskohad olid paljudel Kaug-Idas. Laeva radist Sergei Likov meenutab Channel 4 dokumentaalis, et kõigi elud löödi sellega sassi. Fregatt Storoževoi viidi samuti Läänemerelt üle Kaug-Itta Vaikse ookeani laevastikku.
See juhtum andis inspiratsiooni USA kirjanikule Tom Clancy’le, kes kirjutas selle loo ainetel raamatu Jaht Punasele Oktoobrile (The Hunt for Red October, 1984). Raamatu põhjal valmis film, kus peaosas oli Sean Connery. Raamatus otsustab nõukogude tuumaallveelaeva komandör Marko Ramius põgeneda USA-sse ja tal see ka õnnestub. Selles loos on viiteid ka Storoževoi juhtumile. Clancy raamatu kirjutamise ajal arvati veel, et tegemist oli Läände põgenemise katsega. Clancy lugu muutus populaarsemaks kui selle tegelik eeskuju. Storoževoist kirjutatud artiklites on viidatud samuti Clancy raamatule.
https://yle.fi/uutiset/3-11575498
