Eestisse õppima läinud soome tüdruk kadus müstilisel kombel 20 aastat tagasi, vanemad pole teda siiani leidnud

Soome tüdruku Sanna vanemad Eila ja Into on juba 20 aastat ajanud oma tütre Sanna jälgi. Viimati nägid nad tütart 2000. aasta augustis, kui 23-aastane Sanna oli käinud Ameerikas ja tulnud Soome vanemaid vaatama.

Sanna õppis Tartu ülikoolis 3. kursusel arstiteadust ja uus semester oli algamas. Vanemad saatsid tütre Helsingi Länsisatamasse, kus Sanna läks Tallinna laeva peale. Meeleolu oli harras, sest järgmisena loodeti teineteist näha alles mitme kuu pärast, vahendab MTV.

Vanemad ei teadnud siis veel, et mõned kuud venivad mitmekümneks aastaks. Ema Eila on mõelnud, kas midagi jäi tütre juures märkamata. 1977. aastal sündinud Sanna kasvas üles Vantaal Myyrmäki linnaosas koos kahe vanema õe ja väiksema vennaga. Pere elas suures kolmekorruselises ridaelamus. Hambatehnikuna töötaval isal oli oma ettevõte. Ema müüs ehitusfirmas kortereid.

Vanemad olid pühendunud tööle. Lastel oli kodu lähedal palju huvitegevust ja sõpru. Ema kirjeldab noorimat tütart kui tundlikku ja vaikset last. Tütar tegeles spordiga ja talle meeldis joonistada ning oli huvitatud muusikast.

Tütar mängis klaverit, orelit ja hiljem ka tšellot ning akordioni. Muusika oli tütre jaoks kõige olulisem.

1990ndatel aastatel tabas peret valus kaotus, kui 25-aastane tütar suri vähkkasvaja tagajärjel. Lisaks olid vanemate töökohad ohus. Soomes valitses majanduslangus lama. Lisaks hingelistele üleelamistele muretseti peres raha pärast, niisamuti nagu tuhandetes teistes soome peredes sel ajal.

15-aastane Sanna harjutas hoolsalt orelimängu. Ta eriti midagi ei rääkinud, vaid üritas kurbust leevendada orelimänguga. Pärast õe surma hakkas Sanna uurima Piiblit ning leidis tuge usust. Ta sai sisse Sibeliuse gümnaasiumi ja tutvus õpetaja kaudu Elu Sõna kogudusega, millel olid kokkusaamised Helsingis Pasilas.

Ülejäänud pereliikmed olid ema Eila väitel juhu-usklikud. Ema üritas tütre usu teemat uurida, aga sai vaid ebamääraseid vastuseid. Eila enda ema oli õigeusklik ja isa luterlane. Ta oli salliv eri uskude suhtes. Pärast vanema tütre surma tundis ta end petetuna ja ei tahtnud usu peale mõelda.

Kuni gümnaasiumi lõpuni arvas Sanna, et temast saab elukutseline muusik, aga läks teisiti. Pärast pereliikme surma hakkas Sanna rohkem huvi tundma meditsiini vastu. Ta kaalus eri variante oma õega. Sanna tegi ülikooli eksamid 1996. aastal ja võttis siis kaks aastat puhkust. Algul elas ta kodus, aga kolis siis perele kuuluvasse korterisse Kruunuhakas. Sanna tegi erinevaid töid ja kandideeris arstiteaduskonda. Konkurss oli suur.

Sanna aga ei jätnud jonni ja läks õppima arstiteadust Tartu ülikooli. Sisseastumiseksamid olid 1998. aasta suve hakul. Mitmeid keeli õppinud Sanna arutas, kas sooritab eksamid vene või inglise keeles. Suve lõpul tuli ülikoolist rõõmustav kiri. Tütar kolis rõõmsalt Tartusse ja oli õnnelik, et ta ülikooli vastu võeti.

Tartu ülikoolis on õppinud paljud soomlased. Sanna toakaaslane oli Kuopiost pärit neiu. Nad elasid üürikorteris ülikooli õppehoonete läheduses.

Sanna kirjutas koju usinalt e-kirju. 90ndate aastate lõpus polnud tudengitel veel oma arvuteid ja privaatset internetiühendust. Ta kirjutas kirju kooli arvutist.

Eriti lähedane suhe oli Sannal viis aastat vanema õe Anuga. Õde oli mõned aastad varem abiellunud ja kolinud perega elama Inglismaale. Õed suhtlesid tihedalt ja võrdlesid eri maade kultuure.

Sanna kirjutas, kuidas ajab eksamiteks taga raamatuid, teeb toitu ja juhtub muid naljakaid asju tudengielus. Ta ei paistnud igatsevat tagasi Soome, kui kodused pannkoogid ja makaroniroog välja arvata.

Juba esimesel kursusel 1998. aasta sügisel tutvus Sanna Tartus ameeriklastest baptistide perega, kuhu kuulusid ema, isa ja neli last. Sanna õpetas lastele muusikat ja teenis nõnda taskuraha. Ta oli selle perega niimoodi tutvunud.

Pärast seda andis Sanna teada, et on selle pere juures lapsehoidjaks ja palus vanematel helistada pere telefonile, kuna üürikorteris polnud telefoni.

Baptism on levinud usk eriti Põhja-Ameerikas, aga tegevus on ka Venemaal ja Ida-Euroopas. Usule on omane ristimine vees ja Piibli pidamine kõige tähtsamaks. Vanemate jaoks oli uskliku tütre suhe samasuguse ilmavaatega inimestega igati asjakohane.

Pärast esimest kooliaastat ühendas Sanna oma keele- ja muusikaoskuse ning mängis orelit Peterburi lähedal Taksovas. 2000. aasta suvel aga muutus baptistide pere side Sannaga lähedasemaks. Sanna veetis suve USA-s Pennsylvania osariigis New Castle’is asuvas talus. See oli baptistide pereema kodukoht.

Sanna saatis perele USA-st mitmeid kirju. Linnatüdruk puutus kokku lehmade ja maatöödega. Pärast suve USA-s oligi viimane kohtumine vanematega ja hüvastijätt Helsingi Länsisatamas.

Enne jõule küsisid vanemad tütre plaanide kohta ja said üllatava vastuse. Tütar ei olnudki naasmas jõuludeks Soome, vaid sõitis USA-sse pastoripere tallu. Sanna väitis, et pere maksab lennusõidu ja kõik muud kulud.

Nüüd tekkisid Sanna emal kahtlused ja ta sai isegi pahaseks. Ta kirjutas tütrele, et tasuta asju pole olemas. Ta palus teha selgeks, millega on tegu. Sanna kirjutas vastu, et sai teha oma kooliasjad ära teistest kiiremini, mistõttu kavatses jääda kevadsemestriks USA-sse. Ta töötas maatalus. Lisaks pakuti tööd kohalikus noortekeskuses.

Tütar kirjutas emale saadetud e-kirjas, et on USA-s omal vabal tahtel. Ta kirjutas emale, et pole millegagi seotud ja võib kohe tagasi sõita, kui tahab.

Sanna uus aasta algas USA-s. 2001. aasta kevadel said ema ja isa tütrelt mitmeid e-kirju. Tütre kirjadest sai ema aru, et elu New Castle’is polnud päris selline nagu algul paistis. Talus oli tööd rohkem kui tütar oli ette kujutanud. Ühtlasi kasutasid kohalikud noored väga halba keelt. 2001. aasta kevadel jäid Sanna kontaktid vanematega vähemaks. 2001. aasta 27. mail said vanemad Sannalt viimase e-kirja, mis tekitas küsimusi. Sõnumi saatja aadress polnud Sanna oma. Aadress oli nime järgi soome naise oma, aga hilisemas politseiuurimises sellenimelist naist ei leitud.

Sõnum erines Sanna varasematest pikkadest ja üksikasjalikest kirjadest. Tundus, et noor naine oli midagi läbi elanud. Sõnum oli järgmine: „Oleksin pidanud olema varem ühenduses, aga ei pääsenud netti. Oleme elus. Santtu.”

Vanemad ei saanud tütrega ühendust terve kevade ja suve jooksul. Nad võtsid ühendust Sanna toakaaslasega Tartus, hoidsid silma peal e-postil ja ootasid telefonikõnet. Vanemad helistasid ka baptistide perele Tartus ja küsisid Sanna kohta. Vastus oli lakooniline: tütart pole nende juures.

Alles 2001. aasta lõpus saadi aimu, mis oli juhtunud. Vantaa politseile tehti kadumise kohta teade 27. detsembril 2001. aastal. Selleks ajaks oli Sanna olnud USA-s juba aasta aega ja ta pidi pikendama viisat, et seal edasi olla.

Politsei sai piiriületuse andmete põhjal teada, et Sanna käis viisat uuendamas Kanadas 2002. aasta algul. Ta oli sõitnud pealinnast Torontost tagasi USA-sse ja käinud New Yorgi osariigi lääneosas Buffalos. Vanemad said sellest teada alles pool aastat hiljem 2002. aasta juulikuus. Buffalo politsei andmetel oli Sanna leitud, aga mingeid kontakte vanemad ei saanud. Täiskasvanud inimesel on õigus kaduda, kui ta seda soovib.

Järgmisel aastal käisid vanemad Tartus ja külastasid sealset baptistide kogudust. Kohalikud tundsid Sanna piltide järgi ära. Tütar oli jäänud meelde kui musikaalselt andekas ja elurõõmus noor naine.

Aastal 2004 polnud Sannast olnud midagi kuulda juba kolm aastat. Vanemad palusid, et Eesti politsei küsitleks uuesti baptistide peret Sanna kadumise kohta. Vanemad pöördusid lisaks baptistide koguduste poole, aga tulemusteta.

Ema kirjutas kirja Buffalo politseijuhile. Ta palus ametivõime läheneda asjale inimlikult ja välja selgitada, mis toimub. Ema palus abi ühelt vanalt sõbralt, kes töötas välisministeeriumis. Kiri läks edasi Soome saatkonda New Yorgis. Ametnikud leidsid seal mõned aadressid. New Yorgi saatkonnast saadeti Sannale mõned tähitud kirjad. Tal paluti saatkonnaga ühendust võtta. Sanna aga neid kirju vastu ei võtnud. Ebamääraste allkirjade järgi olid need kirjad antud kellelegi teisele. Ema ei saanud aru, kuidas see oli võimalik.

Ema väitel avaldati kohalikus soomekeelses lehes kuulutus, milles paluti Sannal võtta ühendust saatkonnaga. Selle peale ei tulnud ühtegi vastust. Vanemad mõtlesid, kas peaks minema ise USA-sse tütart otsima. Reis oleks nõudnud palju aega ja raha. Vanemad ei teadnud isegi seda, millises osariigis võis tütar olla. Vanemad leidsid, et nende teadmised ja rahaline olukord sellist reisi ei võimaldaks. Vanemad lootsid, et küll Sanna ise ühel päeval nendega ühendust võtab.

Korra võttis ema ühendust politseiga, et pärida, kas Sanna on elus. Politseist tuli vastus, et küll vanemad teada saavad, kui tütar on surnud.

Sanna puhul on suurim müsteerium see, miks perega tihedalt kontaktis olnud naine järsku kõik suhted katkestas. Sanna ema arvates võib põhjuseks olla usk. Vanemate arvates on tütar mingil moel vanematest eraldatud. Kui tütar oleks teada andnud, et temaga on kõik korras, siis oleks vanemad seda mõistnud.

2000ndate aastate lõpus käis üks sugulane tööreisil USA-s. Ta sai telefoni otsa baptistipere vanaema, maatalu perenaise. Proua rääkis, et mäletas Sannat aastate tagant. Sanna oli rõõmustanud pere lapsi oma pillimänguga. Proua väitel aga lahkus Sanna maatalust juba 2001. aasta suvel. Ta ei osanud öelda, kellega ja kuhu.

Aastad läksid. 2008. aastal said vanemad teate Soome saatkonnast Ukrainas. Varem New Yorgis töötanud ametnik oli tööl Kiievis. Ametnik andis teada, et Sanna oli käinud oma passi uuendamas Kiievis. Ametnik ei oleks tohtinud seda infot edastada, aga mingil põhjusel ta seda tegi.

Sanna perel polnud Ukraina ega muu Ida-Euroopaga olnud mingeid kontakte. Ema uuris asja ja selgitas välja, et baptistide pereisa oli määratud Ida-Euroopa piirkonna juhiks. Pere oli kolinud Eestist Ungarisse.

Sanna rääkis juba noorena vabalt vene keelt. Ta oli musikaalne ja sai hästi läbi lastega. Ta oli mitmeid oskusi, mida usutöös läheb vaja. Nüüd hakkas ema aru saama, mis toimub. Tütre liikumise kohta aga infot enam pole. Politsei enam tema kadumisega ei tegele.

Käesoleval aastal oleks Sanna 43-aastane. Ema Eila on juba 80-aastane ja loodab, et veel tema eluajal toimub mingi pööre. Ema loodab, et tütar on elus. Samas ta on mõelnud, miks tütar niimoodi tegi. Peres enam ei räägita „Sannast kogu aeg”, nagu ema kirjeldab. Mõned asjad aga tütart meenutavad, näiteks jäid temast maha noodid. Õe pillid on nüüd noorema venna käes.

Sanna juhtumist on käesoleval sügisel juttu ka Dplay kadunud inimesi käsitlevas dokumentaalsarjas. Ema ja isa räägivad kaamera ees oma loo. Pärast seda aga juhtus midagi erakordset. Dokumentaalsarja tegemisel osalenud ajakirjanik leidis Facebookist profiili, mis äratas ema ja isa tähelepanu. Profiili nimi oli ühend kolmest sõnast, mitte pärisnimi. Profiilipilt polnud näopilt. Sellel kontol olid aga näha muud pildid, mis olid tehtud 2016. aastal Budapestis. Piltidel on kaks inimest, aga pole selget näopilti. Ema ja isa on kindlad, et üks neist on Sanna.

Ema saatis Facebooki kontole soomekeelse teate: „Sul on kindlasti kõik hästi ja oled rahul oma eluga. Kas see mull puruneks, kui võtaksid meiega ühendust?”

Ema nägi, et sõnumit oli loetud. Pärast seda kasutajakonto kadus Facebookist.

(Külastatud 13,536 korda, 2 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid