Kremli türann väitis, et Soome kuulub tema mõjusfääri, ja nõudis ebavõrdset maadevahetust. Kui see tagasi lükati, korraldas ta valelipu operatsiooni ja tungis seejärel sisse, lootes riigi kahe nädalaga vallutada. Lääne demokraatiad lubasid tuge, kuid ei suutnud seda täita. Vähem kui viis aastat hiljem oli ohver sunnitud loovutama kümnendiku oma territooriumist Venemaale ja lubama igavest neutraalsust. See ei olnud Ukraina saatus sel kümnendil, vaid Soome saatus 1940. aastatel. Nüüd on see üks edukamaid ja jõukamaid Euroopa riike.

Soome on praegu taas tähelepanu keskpunktis. Selle juht osales eelmisel kuul Valges Majas toimunud kohtumisel Donald Trumpi, Volodõmõr Zelenski ja kuue teise Euroopa juhi vahel. Kui Trump pöördus Alexander Stubbi poole, ütles Soome president, üks Ukraina kindlameelsemaid ja rahulikumaid toetajaid: „Me leidsime lahenduse 1944. aastal ja ma olen kindel, et suudame leida lahenduse 2025. aastal, et lõpetada Venemaa agressioonisõda ning leida ja saavutada püsiv ja õiglane rahu.” Ja hiljutises intervjuus Helsingis väljaandele Economist ütles ta 1944. aasta otsuse kohta, mida paljud pidasid lüüasaamiseks, et „me tunneme endiselt, et võitsime, sest säilitasime oma iseseisvuse”.

Kui Stalin esimest korda 1939.–1940. aasta Talvesõjas ründas, oli Soome olnud iseseisev vaid 21 aastat, olles suurema osa 19. sajandist veetnud Vene impeeriumi osana ja 600 aastat enne seda Rootsi osana. See oli osa salajasest Molotovi-Ribbentropi paktist, mis jagas Kesk- ja Ida-Euroopa Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Soome määrati viimasele.

Erinevalt endise Vene impeeriumi teistest osadest ja paljudest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ei kaotanud Soome – tänapäeval alla 6 miljoni elanikuga riik, millel on 1300 km pikkune piir Venemaaga – kunagi oma iseseisvust ega demokraatiat. See sai võimalikuks mitte tänu Lääne toetusele, vaid rahva visadusele, eliidi aususele ja ühe mehe karmile realismile, kes juhtis sõja-aastatel selle armeed – Carl Gustaf Mannerheimile, endise Vene keisriarmee kindralile, kes oli sama resoluutne nii sõjas kui valusa rahu aktsepteerimises.

1940.aasta märtsis, pärast „16 nädalat kestnud verist lahingut, kus polnud puhkust ei päeval ega öösel”, pöördus Mannerheim oma sõdurite poole: „Meie armee seisab ikka veel alistamata vaenlase ees, kes on vaatamata kohutavatele kaotustele arvuliselt kasvanud.” Lääne toetuse tagasihoidlik ulatus ning vaenlase, „kelle elufilosoofia ja moraalsed väärtused erinevad meie omadest”, tohutu suurus ja jõhkrus tähendasid, et kuigi Stalinil ei õnnestunud oma maksimalistlikke eesmärke saavutada, pidi Soome loobuma maast, kuid mitte oma riigist.

„Me peame olema valmis kaitsma oma vähenenud isamaad sama otsusekindluse ja sama tulega, millega me kaitsesime oma jagamatut isamaad,” ütles Mannerheim. Kogu Soome Karjala elanikkond – üle 400 000 inimese – evakueeriti pärast Talvesõja ja sellele järgnenud Jätkusõja lõppu, mille käigus Soome mõnda aega venelasi tagasi tõrjus.

Soome kogemust on Ukraina sõja algusest peale nimetatud nii vältimise kui ka ehk järgimise eeskujuna. Mannerheimi kõnet levitati president Volodõmõr Zelenski kantseleis sõja esimestel kuudel, kuid see jäeti kõrvale.

1944.aastal Soomele peale surutud rahu polnud sugugi õiglane. Kuid see oleks võinud olla hullemgi. Soome loovutas 10% oma territooriumist, sealhulgas Karjala ja poole Laadoga järvest. Kärbiti Soome armeed ja ka NATO-ga liitumise võimalusi. Soome oli sunnitud andma Venemaale mereväebaasi Porkkalas, Soome lahe poolsaarel, mis asus pealinnast vaid 30 km kaugusel. Ja kuna Soome oli ühendanud jõud Hitleriga, oli ta sunnitud maksma reparatsioone Nõukogude Liidule, kes oli teda viis aastat varem rünnanud.

Ülejäänud maailma jaoks tähendas see lüüasaamist. Ent president Stubbi jaoks, kelle isa sündis Nõukogude Liidu poolt annekteeritud territooriumil ja kelle suvemaja seisab Porkkalas, mis on alates 1950. aastatest taas Soome käes, paistab see teistmoodi.

Ilma Lääne ega kellegi teise julgeolekugarantiideta teostas Soome seda iseseisvust mitte Venemaa-vastaseks muutudes – mis oleks peaaegu kindlasti kaasa toonud uue sissetungi –, vaid ehitades üles ühe Euroopa edukaima riigi. „Inimesed ei oodanud ideaalseid tingimusi. Nad töötasid sellega, mis neil oli,” selgitab välispoliitika ekspert Risto Penttilä.

Poliitikas ja meedias vältis Soome hoolikalt kõike, mis võis Moskvat vihastada. Enamiku väljastpoolt tulijate jaoks oli see, mida hakati nimetama „soometumiseks”, orjalik lepitusvorm. Stubbi ja enamiku tema kaasmaalaste jaoks oli see „realpolitik’i määratlus ajal, mil meil polnud valikut”. See võimaldas Soomel jääda oma põhiväärtuste juurde: universaalne haridus, sotsiaalhoolekanne ja õigusriik.

Kaua enne NATO-ga liitumist 2023. aastal oli Soome välja töötanud „totaalkaitse” süsteemi, mis tugineb kohustuslikule ajateenistusele ja eraettevõtete vabatahtlikule osalemisele. Selle kohustusliku ajateenistuse põhine armee moodustab peaaegu miljoni väljaõppinud kodaniku reservväe. 1990. aastatel ütles peaminister Esko Aho, et miski sellest poleks võimalik ilma õiglustundeta. „Soome suutis luua riigikaitse mitte ainult Venemaa ohu tõttu, vaid ka seetõttu, et tal oli midagi kaitsmist väärt.”

Stubbi sõnul on Ukraina praegu paremas olukorras kui Soome 1944. aastal – „laastatud, porine ja vaene riik”, millel puudus peaaegu igasugune välistugi. Ukrainal on liitlased, kes töötavad julgeolekugarantiide nimel ja aitavad majanduslikult. Tema sõnul saab Ukraina kas minevikku kinni jääda ja välismaailma ebaõigluse üle kurta või „ta saab tükid kokku korjata, uuesti üles ehitada ja oma tulevikku uskuda”; kaotada korruptsioon, edendada vabadust ja sotsiaalset õiglust ning tappa küünilisus. See on ees seisev valik.