Me oleme harjunud õnnelike lõppudega.

Kuigi Teine maailmasõda oli kohutav, järgnes sellele Lääne-Euroopas vabadus ja demokraatia. Idapoolne Kesk-Euroopa järgis eeskuju pärast 1989. aastat, kui külm sõda lõppes ja Nõukogude Liit kokku varises. Ka Soomel oli vabadus liituda EL-iga, vahendab Helsingin Sanomat.

Headus alistas kurjuse.

Teistsugust draamat, olgu küsimus Hollywoodi filmis või maailmaajaloos, on peaaegu võimatu uskuda.

Aga mis siis, kui seekord on teisiti?

Aga mis siis, kui Venemaa võidab?

Seda tahab juhtiv Saksa sõjateadlane Carlo Masala panna Euroopa mõtlema.

Masala vastab videokõnele lühikeste varrukatega särgis: Saksamaale jõudis suve esimene tõeline kuumalaine ja temperatuur on selgelt üle 30 kraadi. Masala uus raamat „Kui Venemaa võidab – stsenaarium” ilmub soome keeles juulis.

Masala on üks Saksamaa tuntumaid julgeolekupoliitika kommentaatoreid, olgu siis tegemist Venemaa ohu, Lääne sõjalise abiga Ukrainale või sellega, kas kaitseliit saab NATO-t president Donald Trumpi juhtimisel usaldada.

„Venemaa eesmärk on NATO lammutamine ja ta võib seda isegi väga madala riskiga operatsiooniga proovida,” ütleb Masala.

Masala argument on, et Venemaa võib kogu NATO usaldusväärsuse nullida viisil, mis ei tähenda veel, et Venemaa valmistub suureks sõjaks.

NATO usaldusväärsus sõltub sellest, kuidas see reageerib potentsiaalsele Venemaa proovipallile. Venemaa paneb NATO vastupanuvõimet juba praegu proovile sabotaažirünnakutega Euroopa eri paigus.

Masala on rahvusvahelise poliitika professor ja NATO ekspert Münchenis asuvas Saksa relvajõudude kõrgkoolis. Väitlejana esindab ta mõttekoolkonda, millel on võime publikut äratada.

Intervjuus väljaandele Helsingin Sanomat maalib Masala Soome jaoks rätsepatööna valminud väljamõeldud stsenaariumi, kus Venemaa vallutab lähitulevikus ootamatult saja ruutkilomeetri suuruse asustamata maa-ala Soomes.

Kuidas NATO sellisele provokatsioonile reageerib?

USA väed oleksid selleks ajaks tõenäoliselt juba Euroopast välja viidud ja Ühendriigid keskenduksid Aasiale. Euroopa julgeolekut tagaks eelkõige USA tuumarelv.

„Seejärel tekib küsimus: miks peaksid Ühendriigid riskima New Yorgi hävitamisega Helsingi vabastamiseks,” märgib Masala.

Masala raamat on vaid sada lehekülge. Eessõna kohaselt põhineb autori enda koostatud Venemaa võidu stsenaarium „tegelikel asjaoludel, teaduslikel vaatlustel ja aruteludel” kahe aasta jooksul.

Raamatus ei ole agressiooni sihtmärgiks Soome, vaid naaberriik Eesti.

Raamatu stsenaarium toimub aastal 2028. Eurooplased on Ukraina toetamisest tüdinud ja Ukraina on sunnitud nõustuma „rahulepinguga”, mis tähendab alistumist.

Prantsusmaal on võimul venemeelsed populistid. Läänes on lootust, et Venemaa on muutunud, kuna Venemaal on võimul pealtnäha uus, moodne juht.

Kõik on ähmane: Venemaa on endiselt oht. Stsenaariumi kohaselt okupeerivad Vene väed kiiresti Eesti piirilinna Narva ning alustavad samaaegselt operatsiooni Hiiumaal ja hiljem kaugel asustamata Hansa saarel, mis asub Kanada põhjapoolseima osa ja Gröönimaa vahel.

Eesti operatsioon on piiratud, et Venemaa saaks oma territooriumile tagasi taanduda ilma oma nägu kaotamata. Venemaa annab aga Ameerika Ühendriikidele teada, et on valmis riskima suure sõja võimalusega. Eesmärk on hävitada NATO usaldusväärsus.

Samal ajal on lääneriigid hakanud omaks võtma Venemaa propagandat eestivenelaste kohtlemise kohta. NATO riigid kohtuvad, kuid poliitilist ühtsust enam ei leita. NATO selgroogu, vastastikuse kaitse artiklit 5, ei kasutata Narva vabastamiseks.

Seega, nagu raamatu pealkiri viitab, võidab Venemaa.

Masala tunneb soovi vastu vaielda. Kas tõesti langeb Lääs nii kergesti Venemaa lõksu NATO proovile panemisel?

Masala ütleb, et vastab oma kriitikutele vastuküsimustega.

Miks paljud NATO idapoolsed riigid, sealhulgas Soome lahkuvad Ottawa lepingust, mis keelab jalaväemiinid, ja miks NATO riigid leppisid äsja kokku uues viie protsendilises kaitsekulutuste eesmärgis, kui üllatuslik Venemaa operatsioon poleks võimalik?

„Muidugi saan ma aru, et Soome president või Eesti peaminister ütlevad, et kõik on korras ja ameeriklased aitavad meid. Nad ei taha paanikat tekitada,” ütleb Masala.

Siiski ütleb ta, et me peame olema ausad. USA president on ähvardanud teist NATO riiki, Taanit, Gröönimaa hõivamisega.

„See saadab Venemaale väga hävitava sõnumi,” sõnab ta.

Venemaa on Ukrainas sõjas, kuid Vladimir Putini imperialistlik pilk ei laiene ainult Ukrainale. Euroopas levinud arusaam on, et Venemaa oleks valmis viie aasta pärast ründama veel ühte piiririiki.

Seega on peamine küsimus, kui pühendunud on USA Euroopale.

Möödunud nädalal hingas Euroopa kergendatult, kui Donald Trump ei trollinud täielikult Haagis toimunud NATO kohtumist. Selle asemel ütles Trump, et on valmis liitlasi toetama „all the way”, kuni lõpuni.

Masala sõnul on Ameerika Ühendriikidele lootmine Euroopa toetamisel ebakindel strateegia.

„Teel Haagi ütles Trump ka, et NATO artiklit 5 saab tõlgendada mitmel erineval viisil,” tuletab Masala meelde.

Masala sõnul tuleb Trumpi ebakindlate avalduste asemel vaadata, milliseid plaane Pentagonis tehakse ja kuhu Ameerika Ühendriigid soovivad oma vägesid tulevikus koondada. Neid plaane alles koostatakse.

Euroopa valmistub juba selleks, et Ameerika Ühendriigid viivad vähemalt osa oma sõduritest välja. See nõrgestaks koheselt üht NATO heidutusvahendit, mis on olnud eriti oluline alliansi idapoolsetele liikmesriikidele.

Pärast Soome liitumist NATO-ga on USA sõdurid pidevalt ühisõppustel Soomes viibinud, mis tähendab, et neil on kohalolek Soome pinnal. See võib tulevikus muutuda.

„Minu arvates on see kõige olulisem küsimus. Mida vähem neid tavarelvastusega kohal on, seda suurem on tõenäosus, et nad ei ole nõus riskima New Yorgi hävitamisega Helsingi vabastamise nimel,” ütleb Masala.

Tavaline tähendab selles kontekstis tavarelvastusega, näiteks jalaväega varustatud vägesid.

Seega peab Euroopa arendama oma kaitset. See on hiiglaslik väljakutse, sest NATO toimib praegu nagu käruratas. Üksikute riikide relvajõud asuvad äärealadel ja Ameerika Ühendriigid on keskne riik, mis hoiab ratast koos.

„Kes võtab selle ülesande enda peale, kui Ameerika Ühendriigid NATO-st lahkuvad,” küsib Masala.

Saksamaa uus kantsler Friedrich Merz räägib otsekoheselt, et Venemaa võib lähitulevikus laiendada oma agressiooni Ukrainast kaugemale. Üldise hinnangu kohaselt võib see aga juhtuda alles pärast seda, kui Venemaa agressioonisõda Ukrainas on lõppenud.

Endine Saksamaa kantsler Olaf Scholz kordas fraasi „Ukraina ei tohi kaotada, Venemaa ei tohi võita”, mis lõppkokkuvõttes ei tähendanud midagi.

Masala näeb, et Saksamaal on nüüd lõpuks Ukraina jaoks selge strateegia. Uus juhtkond ütleb otse välja, et Ukraina peab võitma.

Masala sõnul ei tähenda võit tingimata kõigi okupeeritud alade tagasivõitmist, vaid seda, et Venemaa peab läbirääkimiste laua taha tulema ja kompromisse tegema.

Venemaa teab Saksa rahva nõrka külge ehk isegi irratsionaalset hirmu tuumasõja ees. Scholz aeglustas raskerelvade üleandmist Ukrainale, sest Putin vastas sellele tuumasõja ohuga ähvardades. See toimis.

Hirm tuumasõja ees on endiselt tugev, sest külma sõja ajal lõhenenud Saksamaa oli suurriikide vastasseisu eesliinil.

„Saksamaal on alati hirm maailmalõpu ees. See on osa meie loomusest,” ütleb Masala.

Sama stsenaarium kordub Masala raamatus: Venemaa hüpoteetiline piiratud operatsioon NATO usaldusväärsuse nullimiseks õnnestub, sest Venemaa jätab vale mulje, et on valmis riskima tuumasõjaga.

Miks peaks ülejäänud Euroopa usaldama, et Saksa rahvas ja uus juhtkond oleksid seekord valmis Venemaa ohule reageerima?

Masala sõnul näitavad arvamusküsitlused, et enamik sakslasi toetab kaitsekulutuste suurendamist. Lisaks Merzi esindatud parempoolsetele konservatiividele on valitsuses ka sotsiaaldemokraatlik SPD.

Masala sõnul on SPD venemeelne tiib nüüd kõrvale jäänud. Valitsevad parteid on teatanud, et Venemaa ja Saksamaa vahelist gaasijuhet Nord Stream 2 ei taastata.

Saksamaa uus juhtkond näeb Venemaa ohtu ja on valmis sellele reageerima, kuigi Merz ei ole valimislubadustest hoolimata Ukrainale pikamaa Tauruse tiibrakette andnud. Selle asemel toetab Saksamaa Ukraina enda pikamaarakettide väljatöötamist.

Masala sõnul oli Merzi varajane reis Turusse Põhjamaade peaministritega kohtumiseks märk Saksamaa Venemaa-poliitika muutumisest.

„Erinevalt Olaf Scholzist mõistab Merz, et tegemist on eesliini riigiga ja me peame tihedalt koostööd tegema,” sõnab ta.

Pooletunnine videointervjuu hakkab lõppema. Soov on Masalale veel üks vastuväide esitada.

Soome oma usutav kaitse oli juba enne NATO liikmeks saamist olemas. Seega saab Soome ise ära hoida Venemaa operatsioone, nagu raamatus esitletakse, isegi kui liitlased ebaõnnestuvad.

Liinil on hetkeks vaikus, kui Masala oma vastuse üle mõtleb.

„Ütleme nii: kui Venemaa viib läbi piiratud operatsiooni, siis jah, muidugi. Aga kui Venemaa jätkab, on tegemist Ukraina-sarnase stsenaariumiga,” ütleb Masala.

„Lõppkokkuvõttes on vaja ka liitlasi,” sõnab ta.

Masala sõnul on probleem selles, et inimesed ei taha isegi halvimaid stsenaariume avalikult arutada. Ta ei taha sellega öelda, et Venemaa plaanib operatsiooni Soome või Balti riikide vastu.

Kuid oleks vale arvata, et see pole võimalik.

„Raamatu mõte on endalt küsida, kuidas me seda ära hoiame,” ütleb Masala.

Seepärast arvab ta, et tasub läbi mängida halvim stsenaarium.