„Tapmine on sõjas põhitegevus.” Soome mees Juha räägib, et ta tappis sõjas.

Tapmisele järgnes „suur kergendus”. Vaenlane suri, mina mitte, märgib ta MTV-le.

Vahetu reaktsioon oli jätkata tavapärast tegevust, ütleb Juha. Nagu poleks midagi juhtunud.

Ülesanne sai täidetud ja asjad aetud. Sel hetkel ei pea sellele isegi mõtlema. Uute seikluste poole, jätkab ta.

Tapmine pole aga Juhat rahule jätnud. Järgnesid süütunne ja häbi. Ja vaikus. Kogetust ja nähtust Juha aastaid ei rääkinud.

Rääkides vaatab Juha intensiivselt otse silma. Tapmisest rääkides vaatab ta maha põrandale.

Kas ma olen tõesti selline, kes tapab inimese, mõtles Juha enda sõnul.

See on tegu, mida ei saa tagasi võtta. Senise elu juurde ei saa enam kunagi tagasi pöörduda. See on pöördumatu asi, mis muudab elu igaveseks, sõnab ta.

Juha tahtis sõtta minna. Selja taga oli raske lapsepõlv. Juha oli umbes viieaastane, kui tema eest hoolitsenud eestkostja end tappis.

Juha tegi noorena „kõike, mida poleks tohtinud teha”. Ta osales kampades, kakles ja ütles, et oli mõne tapmise tunnistajaks.

Peaaegu kõik oli halvasti. Minu enda kogemused, seiklushimu ja töö turvavaldkonnas panid mind otsima „veidi teistsuguseid teid” kui see, mille teised valivad, lausub ta.

Sõja leidis ta ühest militaarajakirjast, mis reklaamis Kesk-Ameerikas asuva Guatemala korraldatud välismaalaste koolitusi.

Sel ajal oli Guatemalas juba aastakümneid kestnud kodusõda, milles hukkus ja jäi kadunuks hinnanguliselt kuni 200 000 inimest.

Juha valis Guatemala, sest seal oli ilmselt lisaks koolitusele ka sõdimist.

Teadlikult, ütleb ta.

Juha jättis sõbrale ümbriku elukindlustuspoliisi paberitega. Kui ta tagasi ei tule, saaks raha abikaasa.

Juha saabus Guatemalasse 1993. aasta suvel. Reis oli „lühike, aga sügav”.

Juha pakkis 26. eluaastaks kogunenud traumad seljakotti ja naasis sõjast uutega.  Lisaks abikaasale jäi koju kaks alla kooliealist last.

Varustust oli vähe. Guatemala armee andis varustuse, millega „asjad püsisid kaasas”.

Sõda polnud nagu Ukrainas, kus rindejooned on selged ja vaatamata tsiviilsihtmärkide pommitamisele võitlevad sõdurid peamiselt teiste sõdurite vastu.

Need olid praktiliselt surmapatrull-missioonid, ütleb Juha.

Surmapatrullid ründasid sissiliikumist ja nende rahastamiskanaleid, sageli narkoäri.

Kui soovite minna Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse mööda maismaad, ei saa te Guatemalat vältida. See muudab riigi paratamatult üheks rahvusvahelise narkokaubanduse sõlmpunktiks.

Juha võitles eriüksuses Kaibiles. On leitud, et Kaibiles on tapnud tsiviilisikuid, piinanud ja vägistanud neid.
Juha eitab sõjakuritegude toimepanemist. MTV uudised ei saa Juha juttu Guatemala sündmustest kinnitada.

Sõjas tulevad esile emotsioonid ja meeled, ütleb Juha. Meeled on stimuleeritud äärmuseni. Iga eksimus võib tähendada surma. Sõjas kogetud hirm on midagi, mida teavad vaid need, kes on sõjas olnud, usub Juha.

See on kas hirm või jumalik tunne. Sõjas on võimalus otsustada inimelude üle. Emotsionaalne skaala on ühest äärmusest teise, märgib ta.

Juha lootis, et sõda parandab tema lapsepõlve- ja nooruspõlve traumad. Soov ei täitunud.

Sõjapiirkond ei ole kindlasti hea koht, kus oma traumasid ravida. Jah, nad kaovad sõjakaoses, kuid vanad traumad ootavad naasmist tsiviilellu, tunnistab ta.

Küsimusele, kui palju surma ta nägi, vastab ta: „Liiga palju.”

Küsimusele, kas ta tappis, vastab ta: „Jah.”

Tapmine on „halvim” traumadest, mis Juhale pärast Guatemalas sõdimist järele jäi. Kakskümmend aastat ei rääkinud ta tapmisest ega sõjast üldiselt kellelegi.

Tagasitulek tsiviilellu ja igapäevaellu läks pealtnäha päris hästi. Juha hoidis kesta peal ega mõelnud asjadele. Kui ei mõtle, siis kujutad ette, et saad üle, ütleb ta.

Ent ta pole siiani pääsenud korduvatest õudusunenägudest. Need on endiselt olemas. Jah, elu on sellest ajast peale näidanud, et ma pole üle saanud, räägib ta.

Juha avas oma suu 2014. aasta kevadel. Korgi eemaldas tema enda laps, kellel oli Edwardsi sündroom ehk trisoomia 18.

Laps suri ühe nädala vanuselt.

Kõike hakkas vist liiga palju olema. Sealt hakkas igasuguseid asju paistma. Polnud veel tegelikult mingeid üksikasju, meenutab ta.

Toonane abikaasa, kes oli erinevaid jutte kuulnud, rääkis Juhale, et džunglis ilmselt juhtus midagi. Juha sõnul on tal diagnoositud PTSD ehk traumaatiline stressihäire, mis nõuab ravimeid.

Sõjast naastes võivad igapäevased asjad tunduda imelised. Juha räägib näiteks, et lülitas suvilas tulesid korduvalt sisse ja välja. Jooksev vesi ei tundunud iseenesestmõistetav.

Ma ei mõistnud seda tol ajal Guatemalas, kuid pärast mõistsin, et midagi on pöördumatult muutunud.
Juha ütleb, et elab endiselt „omas maailmas”. See on sisaldanud ka seisundit, mida ta kirjeldab sügava, musta ja meeleheitlikuna.

Depressioon on võib-olla parim sõna selle tunde kirjeldamiseks, täpsustab ta.

Juha on käinud mitu korda sõjast räsitud Ukrainas. Ta vaikib oma tegemistest. Juha sõnul käib ta sõjakolletes, sest suudab.

Et pojad ei peaks pidama sõdu, mida isad pole sõdinud. Sellise zombina, eksinud hingena, olen valmis kõigeks, sõnab ta.

Juha ei karda enam surma ega pimedust. Need on vähesed positiivsed asjad, mille sõda tema ellu tõi. Ja sõbrad, lisab ta.

Sõda muutis Juha nägemust sõjast. Ta ütleb, et „vihkab” seda ja ei näe sõjas „midagi head”.

Ometi ütleb ta, et aitab neid soomlasi, kes vabatahtlikult Ukrainasse sõdima lähevad.

Neile, kes kaaluvad vabatahtlikku tööd, ütleb ta alati: ärge minge. Sõjas pole midagi head.

Juha tunnistab, et aitab osaliselt omakasupüüdlikel põhjustel. Ta tahab lepitust enda „halbade tegude” eest. Absoluutselt, lisab ta.

Juha sõnul tuleks sõjast rääkida vahetumalt, ausamalt.

Näiteks toob ta Soome sõjaväevande ja -tunnistuse, millest ühe annavad kõik ajateenistuse läbinud. Sõjaväevandes lubab värvatu muuhulgas, et „ei lahku (oma kohalt) mitte mingil juhul, vaid seni, kuni jõudu jätkub, täidan antud ülesande”.

See on ümber nurga öeldud. See tähendab, et olen valmis tapma ja surema. Sõda käib nende kahe asja pärast, aga seda otse välja ei öelda. Tapmine on sõja põhitegevus, räägib ta.

Juha loodab, et kui kunagi tuleb mehi ja rauda Soome piiri äärde viia, siis antakse aru ja tunnistatakse, mida ollakse tegemas.

Kui mõeldakse veel üks või kaks korda, kas leitakse tee rahuni?  Sõjas inimesi tegelikult tapetakse ja saadetakse surema, märgib ta.