Venemaa toodab juba praegu relvastust rohkem kui Ukrainas vaja läheb. Saksamaa kaitseministeerium hoiatab seetõttu tõsise ohu eest NATO-le. Asjatundja ootab uut rünnakut juba lähiajal. Saksa kaitsevägi Bundeswehr ei ole ette valmistatud – ja mõnel pool ka abitu.
Isegi kui USA presidendi Donald Trumpi surve võib sel aastal Ukraina lahingutele lõpu teha, on julgeolekuolukord Euroopas jätkuvalt pingeline. Arvestades relvastamise praegust tempot, kujutab Venemaa Saksamaa julgeolekuringkondade hinnangul NATO-le 2028. aastaks tavarelvadega „tõsist sõjalist ohtu”. Enne seda teeb Kreml kõik endast oleneva, et saada 2026. aastaks kontrolli alla rahvusvahelist õigust rikkudes annekteeritud Ukraina piirkonnad Donetsk, Luhansk, Zaporižja ja Herson, vahendab Welt.
Venemaa relvastab end juba praegu rohkem kui on vägede vajadused Ukrainas. „Vene armeel on iga kuu rohkem tanke, rohkem laskemoona, rohkem rakette, rohkem droone. Tootmine kasvab, laovarud kasvavad,” ütles kaitseministeeriumi Ukraina olukorrakeskuse juht kindralmajor Christian Freuding väljaandele Welt. Ta rõhutas, et pole sugugi kindel, et Venemaa tegelikult uut rünnakut plaanib. „Kuid Moskva loob selleks selgelt tingimused,” ütles Freuding.
Julgeolekuringkondades räägitakse, et Kreml kompenseerib suures osas oma personali- ja materiaalseid kaotusi Ukrainas ning võib teatud valdkondades reserve koguda. Selle järgi toodab Venemaal praegu kuus umbes 3000 liugpommi, mis olenevalt mudelist kaaluvad kuni kolm tonni, millele lisandub tuhandeid UMPB D tüüpi täppisliugpomme kuni 100 kilomeetri kaugusele tulistamiseks.
Venemaa ettevõtted ja vabatahtlikud toodavad aastas poolteist miljonit drooni, mida juhitakse esimese isiku vaate FPV kaamera abil. Lisaks ehitatakse Venemaal igal aastal vähemalt 6000 pikamaa nn Shahed drooni. Paljud nende mehitamata droonide komponendid pärinevad Hiinast.
Euroopa luureteenistused teatavad, et Venemaa armee kasvab. Selle kohaselt värbab Moskva kõrgeid rahalisi stiimuleid kasutades umbes 30 000 sõdurit kuus. Eelmisel aastal andis Putin käsu suurendada armeed kokku 1,5 miljoni tegevväelaseni. Ukraina rindel saab aga iga päev surma või vigastada sadu Vene sõdureid. Vene armee saab toetust välismaalt pärit võitlejatelt. Väidetavalt on juba lähetatud umbes 12 000 põhjakorealast. Võrdluseks: Bundeswehris on 180 000 tegevsõdurit.
Euroopa Parlamendi julgeoleku- ja kaitsekomisjoni esimees Marie Agnes Strack-Zimmermann näeb Kremli relvastuses „suurt ohtu” Euroopale. „Venemaal on muljetavaldav arv sõdureid ja lai valik võimsat varustust,” ütles poliitik väljaandele Welt. Kuid Ukraina sõda paljastas ka Venemaa nõrkused, „eelkõige logistika, vananenud varustuse ja sõdurimoraali olulise puudumise osas”.
Militaaranalüütik Nico Lange hoiatab, et ohupotentsiaali hinnates tuleks vaadata ainult sõdurite või tankide arvu. „Venemaal on tahe kasutada jõhkrat sõjalist jõudu ja leppida suurte kaotustega. See muudab Venemaa äärmiselt ohtlikuks,” ütleb Müncheni julgeolekukonverentsi vanemteadur Lange.
Venemaa peab juba hübriidsõda Saksamaa ja Lääne vastu, näiteks sabotaaži ja küberrünnakutega. Lange leiab, et Venemaa järjekordne rünnak Euroopas on realistlik. „Paraku on lähitulevikus võimalikud Venemaa kombineeritud rünnakud droonide, tiibrakettide ja rakettidega. Riigi sümboolikata erivägede saatmine ja üllatusrünnakud sihtmärkide vastu Poolas, Balti riikides, Läänemere piirkonnas või kagupoolsel tiival.”
Erakonna CDU kaitseekspert Roderich Kiesewetter näeb Venemaa hübriidrünnakuid Euroopas kui „sõja eelkäijaid”. Kreml valmistab ette lahinguvälja. See hõlmab ka luuretegevust. Kiesewetter usub, et rünnak NATO liikme vastu on tõenäoline isegi „ühe kuni kolme aasta pärast”, nagu nn Narva stsenaariumi puhul. Eesti suuruselt kolmas linn Narva asub Venemaa piiril ja seda peetakse võimalikuks sihtkohaks.
Venemaal on lääneriikide ees eelis ka suurtükimürskude hankimisel. Kui selle sõja eelmistes etappides oli Ukraina mürskude puudus eksistentsiaalne, siis Venemaa hangib föderaalvalitsuse ekspertide hinnangul kuni 3,6 miljonit mürsku aastas. Võrdluseks: USA plaanib tänavu suurendada 155-millimeetriste suurtükimürskude tootmist 1,2 miljoni ühikuni aastas.
Vene armee on seni suutnud kompenseerida neljakohalised tankikaotused Ukraina rindel, kuid toetub eelkõige vanadele varudele. Põhilahingutankide ja jalaväe lahingumasinate reservidest peaks jätkuma praeguse intensiivsusega sõjaks veel vähemalt aastaks. Hävituslennukite valdkonnas on aastane toodang piiratud väikese kahekohalise arvu lennukitega.
Pikamaarelvade puhul on võimsus suurem. Venemaa toodab igal aastal mitusada tiibraketti ja ballistilisi rakette. Iraan ja Põhja-Korea varustavad Moskvat samuti ballistiliste rakettidega. Neid kasutatakse Ukraina-vastases sõjas lainelaadsetes rünnakutes.
Kremlil on seevastu märkimisväärsed probleemid mikrokiipide ja laboriseadmete vallas. Kitsaskohad on tingitud ka lääne sanktsioonidest, mis piiravad juurdepääsu olulistele komponentidele. Kuigi Venemaa püüab neid lünki täita Hiina ja teiste riikide varuosadega, on tooted sageli madalama kvaliteediga. See mitte ainult ei pidurda tööstuslikku tootmist, vaid ka riigi tehnoloogilist arengut.
Kindralmajor Freudingu sõnul on NATO juba praegu võimeline Venemaa rünnaku tõrjuma. „Kuid palju olulisem on arendada liidus tugevust, mis on vajalik usaldusväärse heidutuse tagamine ja seega sõja ärahoidmine.”
Strack-Zimmermanni jaoks püsib või langeb see heidutus koos Ukraina ellujäämisega. „Putin maitses sõna otseses mõttes verd,” ütles kaitseekspert. Rünnatavale riigile antava sõjalise abi laiendamine on vajalik. „Kui tahad rahu säilitada, pead suutma end kaitsta. Kui me sellest lõpuks aru ei saa ja Putin on Ukrainas edukas, on rünnakud NATO liikme vastu nelja kuni viie aasta pärast enam kui realistlikud.”
CDU poliitik Kiesewetter näeb Saksamaal kohustust suurendada investeeringuid oma julgeolekusse, relvajõudude võimekuse suurendamine algab kolmest protsendist sisemajanduse kogutoodangust.
Sõjaväeanalüütik Lange võtab Bundeswehri probleemid kokku järgmiselt: „Meil ei ole oma maapealseid relvi väljaspool raketisuurtükiväe tegevusulatust, me ei ole piisavalt head elektroonilises sõjas, meie õhutõrje suurus ja kuluefektiivsus pole õige ja me oleme droonide osas endiselt täiesti abitud.”
Selle põhjuseks on ka halb planeerimine. Erifond investeeriti peamiselt vanadesse relvastusprojektidesse, „mis ei mõjuta tegevusvalmidust praegusest kuni 2029. aastani”.