Nukker lugu: Ukrainas valitseb masenduse meeleolu, kuna sõdurid on täiesti läbi – hädasti on vaja Euroopa sõdureid appi

Kui Venemaa kolm aastat tagasi sissetungi Ukrainasse alustas, oli Viktor (nimed muudetud) valmis oma riigi eest surema. Ta asus vabatahtlikult kaitsma Kiievit, kui ilmusid vaenlase tankid, ja liitus Ukraina relvajõududega. 2023. aasta kevadel võitles ta riigi idaosas asuva Avdijivka linna lähedal Tonenke külas. „Kohale jõudes olin ülimotiveeritud. Kui vaja, olin valmis andma elu,” meenutas ta.

Tasapisi ta aga pettus. Lahing oli kole. „Venelased tegid meie positsioonid maatasa,” ütles ta. Ukraina kõrgemad komandörid andsid ebarealistlikke korraldusi. Siis, kui ta kaitses varemeis hoonet, kukkus tema õlale paneel. Pärast valu vähendamiseks tehtud süstide saamist kästi tal rindele tagasi pöörduda. „Sain aru, et ma pole keegi. Lihtsalt number,” ütles ta.

Sama aasta mais lahkus Viktor oma positsioonilt, et saada täiendavat arstiabi. Ta ei läinud tagasi. Tema komandör märkis ta põhjuseta lahkunuks. Viktor on üks tuhandetest Ukraina sõduritest, kes on oma üksused hüljanud. Täpne arv on sõjasaladus, kuid ametnikud tunnistavad, et see arv on suur. Nad ütlevad, et see on mõistetav, kui väsinud sõdurid on teeninud mitmeid kuid ilma puhkepausita.

Deserteerimise teema on Ukrainas praegu kuum. Eelmisel nädalal alustas valitsus 155. mehhaniseeritud brigaadi uurimist. Viiskümmend kuus sõdurit jäid Prantsusmaal väljaõppel kadunuks. Väidetavalt on veel sadu kadunud. Üksuse ülem Dmõtro Riumšõn arreteeriti. Teda ähvardab 10-aastane vanglakaristus ametikohustuste täitmata jätmise ja loata puudumisest teatamata jätmise eest.

Pärast kolm aastat kestnud sõda napib Ukrainas meeletult sõdureid, eriti jalaväelasi. See on hõlbustanud Venemaa armee edasiliikumist. Samuti on struktuurseid probleeme. Uued brigaadid on ehitatud nullist. Nad tegutsesid halvasti. Ukraina president Volodõmõr Zelenski andis hiljuti korralduse muuta poliitikat, integreerides kogemusteta värvatud olemasolevatesse pataljonidesse.

Mõned deserteerunud hoiavad madalat profiili. Teised elavad ja töötavad avalikult. Viktor ütles, et läks 2023. aasta augustis oma brigaadi tagasi, kuid talle öeldi, et teda ei vajata. Kunagi väljaõppinud snaiprina peab ta nüüd Lääne-Ukrainas garaaži, kus remondib tasuta sõjaväemasinaid. Kas ta on venelasi tapnud? „Palju,” vastas ta. „Kõik on väsinud. Meeleolu on muutunud. Varem inimesed kallistasid sõdureid tänavatel. Nüüd muretsevad nad värbamise pärast.”

Viktor lisas, et eesliini sõduritest on tõsine puudus. 2023. aasta veebruaris anti talle 10-päevane puhkus – ent ta kutsuti tagasi päev pärast kojujõudmist, kuna Avdijivka sattus rünnaku alla. Ta ütles, et tema üksusest hukkus kaks inimest. Ülejäänud said haavata. „Üks mees kaotas käe. Teine jala. Mõnel olid kuulihaavad. Keegi polnud täiesti terve. Sellegipoolest suutsime mõned ülesanded täita,” ütles ta.

Teine desertöör Oleksi ütles, et osales Ukraina pealetungides Lõuna-Mõkolaivi ja Hersoni oblastis. Ühte lahingut kirjeldas ta kaootilisena, kuulid lendasid, miinipilduja mürsud maandusid metsalagendikul ja suurtükiväe toetus oli ebapiisav. 2022. aasta talvel oli tal tüli uue komandöriga, ta taotles edutult üleviimist ja sai viga. „Ma läksin keema. Seetõttu otsustasin minna sinna, kus keegi mind ei leia,” sõnas ta.

Sellest ajast peale on Oleksi end varjanud. „Vaatame, mis saab. Võib-olla jään vahele ja saadetakse rindele,” rääkis ta. Ta lisas, et võtaks uuesti relva kätte, kui venelased tema linna siseneksid või kui Ukraina armeest saaks tõeliselt reformitud NATO-stiilis vägi paremate kindralitega. Küsimusele, kas ta on õnnelik, vastas ta: „Ma olen elus. Mida kauem sõda kestab, seda rohkem on minusuguseid.”

Ukraina sõjaväelaste õiguste kaitse volinik Olha Rešetõlova ütles, et ta mõistab, miks mõned inimesed hätta jäid. „Olgem ausad. Probleem on suur. See on loomulik olukorras, kus teil on olnud kolm aastat suurt sõda. Inimesed on kurnatud. Nad tahavad näha oma perekondi. Nende lapsed kasvavad ilma nendeta. Suhted lähevad katki. Naised ja abikaasad ei saa igavesti oodata. Nad tunnevad end üksikuna.”

Ta ütles, et paljudel sõduritel on habras vaimne tervis. Ta ütles, et väike konflikt kõrgema ohvitseriga võib „käivitada” nad oma üksusest põgenema. Oli ka vigastusi. „See on keeruline probleem. Me ei saa seda kriminaalkaristusega lahendada. Kui tuleb valida tapmise või vanglasse mineku vahel, siis loomulikult valite sel hetkel teise võimaluse.”

Rešetõlova on tuntud inimõiguste aktivist. Ta asus oma vastloodud ametikohale jaanuaris Zelenski palvel. Tema roll on tasakaalustada riigi vajadusi üksikisikute suhtes õiglusega. „Meil on see postsovetlik pärand, kus sõdur on oma komandöri ori. Kuid Ukraina armee on muutumas. Püüame seda muuta, muuta seda kaasaegsemaks ja inimkesksemaks,” ütles ta Kiievis antud intervjuus.

Ukraina parlament Ülemraada on arutanud, kuidas tuua rohkem sõdureid rindele. Desertööre ähvardab 12–15-aastane vanglakaristus. Möödunud suvel kaotasid saadikud kriminaalkaristused neile, kes naasevad vabatahtlikult vanadesse pataljonidesse, taastati kõik hüved. Samuti on vastu võetud seaduseelnõu, mis lubab kaitseväelastel üle minna erinevatesse üksustesse – et vältida püsivaid konflikte madalamate ja kõrgemate auastmete vahel.

Rešetõlova ütles, et üleviimised olid komandöride seas ebapopulaarsed, kes blokeerisid need, kuna neil oli sõdureid vähe. Ta ütles, et valitsus töötab lahenduse kallal, mis võimaldab taotlusi esitada kaitseministeeriumi rakenduse Army+ kaudu. Vahepeal koostatakse muudatusi, et meelitada ligi 18–25-aastaseid noori, kes on praegu mobilisatsioonist vabastatud. Need hõlmavad väljaõppegarantiid ja meetmeid sõdurite ja komandöride vahelise dialoogi tagamiseks.

Donetski oblasti linnas Velika Novosilkas võidelnud jalaväepataljoni vanemseersant Andri Hrebenjuk ütles, et sõdurid lahkuvad „üsna sageli”. „Mõned naasevad. Mõned mitte,” ütles ta. „See puudutab rohkem moraali kui vigastusi. Nad vajavad psühholoogilist lähtestamist. Nad lähevad oma perekonda vaatama ja ilmuvad paari kuu pärast uuesti.” Küsimusele, kas neid mõistetakse, vastas ta: „Ma ei tunne kaasa ega mõista hukka,” vastas ta.

Hrebenjuki 110. mehhaniseeritud brigaad astus eelmisel nädalal ebatavalise sammu, märkides, et tal on kriitiline sõdurite puudus. Sellel on piisavalt droone ja suurtükke, kuid mitte jalaväelasi ajal, mil Venemaa pidevalt ründab. „Me peame murdma stereotüübi, et kui lähete, olete viie minuti pärast surnud,” ütles Hrebenjuk. Ta lisas: „Sind hoiavad elus lihtsad asjad, nagu kaevumine, relvade puhastamine ja esmaabikoolituse ajal tähelepanu pööramine.”

Rešetõlova ütles, et sajad tuhanded Ukraina sõdurid jäävad oma positsioonidele ega lähe kuhugi. Ta lisas, et värbamiskriis saaks lahendatud, kui Ukraina liitlased saadaksid oma sõdurid. Kui nad seda ei tee ja Kiiev langeb, läheb Vladimir Putin edasi. Ta ütles: „Mida ma näen, on see, et Euroopa armeed on ilma põhjuseta eemal. Nad ei saa aru – või ei taha mõista –, et see on ka nende sõda.”

Kommentaarid