Šotimaa legendaarse Loch Nessi koletise olemasolu üle on tuliselt vaieldud peaaegu terve sajand.
Hellitavalt Nessie’ks nimetatud suur mereloom elab väidetavalt Invernessi linnast lõuna pool asuvas mageveejärves – ja on teadusele veel tundmatu liik, vahendab Daily Mail.
Nüüd väidab juhtiv teadlane, et lahendas lõpuks mõistatuse.
Oxfordi ülikooli zooloogiaprofessor Tim Coulson ütleb, et Loch Nessi koletise eksisteerimine on „bioloogiliselt võimatu”.
Asjaolu, et piirkonnast pole leitud Nessie luustiku jäänuseid – ja keegi pole sellist olendit oma kalavõrkudesse püüdnud –, tõestab, et looma pole olemas, väidab ta.
Ja nii kohalike kui ka turistide väidetavatele fotodele on eksperdi sõnul lihtne seletus.
„Loch Nessi koletise puhul näevad nad kas ujuva prahi tükke või lindu, näiteks pika kaelaga kormoran, mis istub madalal vees,” ütles ta.
„Võib arvata, et see kõlab ebatõenäoliselt, kuid ma olen alati üllatunud, kui halvasti inimesed võivad suurust hinnata – eriti kui nad loodavad näha mõnda konkreetset looma,” sõnas ta.
Täpselt nagu lumeinimeste Bigfooti ja Yeti puhul, on ka Loch Nessi koletis krüptiid – olend, kelle olemasolu on vaidlustatud või seletamatu ning millel on vähe või puuduvad teaduslikud tõendid.
Varaseim teade koletisest Loch Nessis on 565. aastast pKr, kuid Nessie muutus ülemaailmseks nähtuseks 1934. aastal pärast Londoni kirurgi Robert Wilsoni foto avaldamist, mille eesmärk oli kujutada koletist (kuigi kahtlused pildi ehtsuse ümber on endiselt olemas).
Pärast seda on peaaegu sajandi jooksul paljud külastajad teinud uduseid fotosid nende arvates 40-kilomeetrise läbimõõduga järve koletisest, kuid ükski neist ei paku veenvaid tõendeid.
„Skeletijäänuste puudumine ja usaldusväärsed fotod on tugevad ja usaldusväärsed näitajad, et Nessie’t, Bigfooti ja Yetit pole olemas,” märgib teadlane väljaandes The European.
„Vabandan kõigi krüptozooloogide ees, et lõin selle suure ja väga lõpliku naela krüptiidide kirstudesse, kuid on aeg leida uus hobi,” märkis ta.
Mõned väidetavalt eksisteerivad Loch Nessi koletise pildid viitavad sellele, et loomal on pikk kael ja väike pea – sarnane hiiglaslikule mereroomajale, mida nimetatakse plesiosauruseks.
Plesiosaurused ilmusid esmakordselt umbes 215 miljonit aastat tagasi, kuid surid koos dinosaurustega välja 66 miljonit aastat tagasi, kui Maad tabas asteroid.
Professor Coulson välistab aga igasuguse võimaluse, et Nessie on plesiosaurus, sest pole plesiosauruste fossiile, mis oleks nooremad kui 66 miljonit aastat.
„See on bioloogiliselt võimatu, et Loch Nessis elab üks ammu välja surnud liigi isend ja kui neid oleks sadu, oleksime kindlasti mõne oma kalavõrkudesse püüdnud,” ütles ta.
Seoses Bigfootiga – karvase olendiga, kes väidetavalt elab Põhja-Ameerika metsades –, ütleb professor Coulson, et oletatavad tunnistajad näevad tegelikult mustkarusid.
„Hiljuti ilmus paber, mis näitas, et Bigfooti vaatluste ruumiline jaotus kattub täielikult mustkarude levikuga,” ütles ta.
Ökoloog ja Edinburgh Napieri ülikooli õppejõud dr Jason Gilchrist ütles, et krüptiidide nagu Nessie, Bigfooti või Lumeinimese mõistatus on „iseeneses püsiv”.
„Inimesed tahavad näha või leida midagi haruldast või erilist – see on osa inimloomusest – ja see ei muutu haruldasemaks ega erilisemaks kui Loch Nessi koletis,” ütles dr Gilchrist.
„Loch Nessi koletise legend toob inimesed järve äärde ja nad tahavad koletist näha,” märkis ta. „Seetõttu võivad nad näha tõendeid või pöörata tähelepanu asjadele, millest nad muidu üheski teises järves või kohas välja ei teeks.”
Professor Coulsoni sõnul on siiski „hea võimalus”, et tulnukad eksisteerivad, kuna universum on „absoluutselt tohutu” ja me oleme uurinud sellest ainult „väga pisikest fragmenti”, seega on kindlasti olemas mõni muu elu seal väljas.
„Erinevalt metsadest, kus Bigfoot peaks elama, või Yeti mägisest kodust, oleme uurinud ainult väikest nurka kohtadest, kus võib tulnukaid leida,” ütles professor Coulson. „Praegu on meie probleem selles, et me ei tea, kuidas oma universumit kiiresti ja lihtsalt uurida.”
“Kui see probleem puudutab kõiki intelligentseid liike, ei pruugi me kunagi kohata tulnukaid, isegi kui nad on kosmose tohututel aladel üsna tavalised,” lisas ta.
Rootsi Uppsala ülikooli astrofüüsiku Erik Zackrissoni hinnangul on universumis 70 kvintiljonit planeeti – see on 7, millele järgneb 20 nulli.
Nii et ainuüksi fakt, et me siin Maal eksisteerime, muudaks uskumatult ebatõenäoliseks, et kusagil mujal universumis pole samuti mingit mõistusega elu.
Albany ülikooli biopsühholoog dr Gordon Gallup arvab aga, et tulnukad võivad Maa külastamiseks liiga karta „ohtlikke” inimesi.