Venemaa edenemine Ukraina idaosas on nüüd kiirem kui kunagi varem alates 2022. aasta kevadest.
Toimunud on selge kvalitatiivne ja kvantitatiivne muutus, ütleb Rootsi riigikaitse kõrgkooli sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö.
Venemaa on viimase nädala jooksul vallutanud ala, mis on samaväärne Helsingi alaga. Käihkö sõnul on jutt küll märkimisväärsest piirkonnast, kuid tervikuga võrreldes pole see hirmus suur, vahendab Ilta-Sanomat.
Strateegilisel tasandil ollakse endiselt üsna ummikus, kirjeldab Käihkö sõja hetkeolukorda.
Käihkö tuletab meelde, et Vene sõjaväel on endiselt suuri probleeme. Selle isikkoosseisu kaotused on nüüd suuremad kui kunagi varem.
See tõstatab väga olulise küsimuse, kas Venemaa suudab seda tempot hoida. See on isegi Venemaa jaoks pikas perspektiivis võimatu olukord. Vastuküsimus on, kas see on ka Ukraina jaoks võimatu olukord, mõtiskleb Käihkö.
Ka Ukrainas on märkimisväärne sõdurite puudus. See on üks põhjusi, miks Venemaa suudab nüüd edasi liikuda.
Teise põhjusena näeb Käihkö Ukraina strateegilist sammu minna augustis Venemaa poolele Kurskisse.
Otsus proovida midagi uut Kurski suunas tähendas, et parimad sõdurid tõmmati riigi idaosast välja. Rinne nõrgenes ja Venemaa püüdis seda olukorda ära kasutada.
Olukord Kurskis on olnud Ukraina jaoks keeruline. Käihkö ütleb, et Ukraina on kaotanud 40–50 protsenti seal vallutatud territooriumist. Venemaa on võtnud eesmärgiks kogu regioon jaanuariks tagasi saada.
Seoses Kurskiga on suur küsimus selles, kui suureks probleemiks see lõpuks Venemaa jaoks kujuneb. Siiski tundub, et Ida-Ukraina on Venemaa jaoks kõrgem prioriteet.
Suurim surve lahingutegevuses on praegu Ukraina idaosas Donbassis. Käihkö sõnul on idarinne olnud prioriteet alates 2014. aastast, mil Venemaa okupeeris Krimmi poolsaare.
Economisti andmetel plaanib Putin Lõuna-Ukrainas Zaporižja oblasti vastu suurrünnakut. Käihkö sõnul tähendaks see praktiliselt uue rinde avamist. Ta kahtleb, kas Venemaa ressurssidest selleks piisaks.
„Muidugi, Venemaa peaks Ukraina vägede lõunas sidumiseks ähvardama ja sisendama ning isegi tegema kõrvalejuhtimist,” ütleb Käihkö.
Aga kui Venemaal on vägesid, siis tasub neid kasutada, sõnab ta.
Käihkö hinnangul tundub tõenäoline, et mingisugune rinnete seiskumine toimub. Ukrainlaste põhiülesanne on praegu peatada Venemaa edasitung.
Kuni Venemaa edeneb, ei tohiks alustada läbirääkimisi rahu nimel. Venemaa tuleks panna olukorda, kus rahuläbirääkimiste alustamine oleks parem valik kui sõja jätkamine. Nüüd tundub, et Venemaa pole veel selles olukorras, sõnab ta.
Pikka aega on võtmeküsimuseks olnud, kuidas saada Venemaa läbirääkimiste laua taha.
Siis peaks tekkima mõlemale haiget tegev tupikolukord, kus kumbki pool ei pea sõja jätkamist paremaks valikuks. Ukraina jaoks võib läbirääkimine olla juba parem variant, hindab Käihkö.
Kui Venemaa ei ole olukorras, kus ta oleks valmis järeleandmisi tegema, on Ukraina läbirääkimiste positsioon kohutavalt halb. Ukraina ainsad trumbid on Kursk ja rünnakud energiataristu vastu, märgib ta.
Sõda käib juba kolmandat aastat. Käihkö hinnangul võib sõja pikaajaline jätkamine osutuda võimatuks isegi Venemaale.
Käihkö usub, et sõja venides sõja intensiivsus väheneb. Mõlemad pooled seisavad silmitsi sõdurite ja kaitsematerjalide nagu laskemoona ja varustuse ebapiisavusega.
Aga kas Ukraina jõuab sõjapidamise piirini varem kui Venemaal, mis on palju suurem, jõukam ja rahvarohkem kui Ukraina? Me ei tea sellele küsimusele veel vastust.
Üks aspekt, milleks Lääs ei olnud Käihkö sõnul valmis, oli Venemaa liitlaste pakutud toetus. Põhja-Korea ja Iraan on pakkunud relvi, Põhja-Korea isegi sõdureid.
Võiks sarkastiliselt öelda, et Venemaal on paremad sõbrad kui Ukrainal. Venelastega kõrvuti sõdivad põhjakorealased. Muidugi pole see toetus Venemaale tasuta, kuna ta maksab toetuse eest, sõnab ta.
Kurskis viibivad Venemaa poolel sõdivad Põhja-Korea väed. Seni pole olnud teavet selle kohta, et põhjakorealased oleksid liikunud Ukraina poolele.
Käihkö arvab, et kui põhjakorealasi suuremates rünnakutes kasutada, langeksid nad tõenäoliselt ukrainlaste kätte vangi, sel juhul saaks rohkem infot nende rolli kohta sõjas.
Nende suhtes ollakse üsna äraootavad, milline saab olema nende roll, lisab ta.
USA andis hiljuti Ukrainale loa kasutada piiratud tingimustel kaugmaarakette rünnakutes Venemaa territooriumile. Venemaa vastas ballistilise raketi löögiga.
Käihkö näeb, et just raketirünnakutega suudab Ukraina tõsta sõja jätkamise hinda Venemaale. Kõnealused raketid aga sõja käiku ei muuda. Ukrainas kasutatavate rakettide arv on väike.
Suur mõistatus seisneb selles, kuidas muudab USA muutuv poliitiline olukord sõja suurt pilti, kui Donald Trump jaanuaris presidendiks saab. Trump on öelnud, et sõlmib „leppe”, mis lõpetab sõja.
Keegi ei tea, milline saab olema tema Ukraina-poliitika. Võib-olla Trump ise ka ei tea, sõnab ta.
Käihkö sõnul keskendub avalik debatt palju Trumpile. Kuid on ka teisi sõja olukorda mõjutavaid osapooli, näiteks Euroopa. Eelkõige tuleks Käihkö sõnul meeles pidada, et viimane sõna on öelda Ukrainal endal.
Kui Ukraina on Euroopale nii tähtis, kui poliitilistes aruteludes räägitakse, siis jah, USA väljaastumise korral kandub Ukraina toetamise raskus Euroopale.
„Lõpuks on see aga Ukraina sõda ja Ukraina teeb oma otsused ise,” märgib Käihkö.
