Mis tegelikult juhtus Soome keskerakonna noorpoliitiku Ville Mykkäneniga Ukrainas? Juba on teada, et Põhja-Pohjanmaalt Pyhäjärvist pärit noorpoliitik suri 2024. aasta augusti alguses Ukrainas. Samuti on teada, et Mykkänen oli surres vaid 26-aastane.

Samuti on teada, et ta oli viies Soome vabatahtlik võitleja, kes on langenud Venemaa ründesõjas Ukrainas. Kuid Mykkäneni viimaste hetkede üksikasjad on jäänud segaseks. Sündmuste käik pole Mykkäneni Pyhäjärvi sõpradele, erakonnakaaslastele rohkem teada olnud kui näiteks keskerakonna juhtkonnal.

Nüüd on sündmuste käik muutunud detailsemaks. Helsingin Sanomat intervjueeris kaht ukrainlast, kes tundsid Mykkäneni rindel. Üks neist oli Mykkäneni relvavend ja teine ​​humanitaartöötajana rindel. Nad rääkisid väga ühtemoodi Ville Mykkäneni viimasest päevast.

Käesoleva, 2024. aasta kevadel oli Mykkänen väidetavalt sõlminud kolmeaastase lepingu Ukraina relvajõududega. Venemaa edenes aeglaselt, vääramatult, kuid suurte kaotustega Ukraina idaosas. Mykkänen määrati Ukraina idaosas Luhanski ja Harkivi oblasti piirialadel võidelnud 3. Ukraina ründebrigaadi miinipildujarühmaga rindejoonele.

Augusti alguses, väidetavalt 9. kuupäeva paiku oli Mykkänen sõjaväemasinas, mis sõitis Helsingin Sanomate andmetel Hrekivka küla poole. Väikse Hrekivka pärast käivad endiselt ägedad kaitselahingud.

Järsku lendas taevasse Vene kamikaze-droon ehk sõjaväedroon, mis on laetud lõhkelaenguga ja mille eesmärk on kaugjuhtimispuldi abil vaenlase sihtmärgi poole lennata.

Ühe intervjueeritud Ukraina allika sõnul tabas Vene droon lähedal sõitnud Ukraina bussi ja plahvatas. Üks plahvatuse kildudest paiskus lähedalasuvasse autosse, kus Mykkänen sõitis.

Teise Ukraina allika sõnul ei tabanud Vene droon bussi, vaid otse autot, kus oli Mykkänen. Mõlema allika väitel tabas kild Mykkäneni pead.

Väidetavalt suri ta koheselt ja ilma kannatusteta. See ei muuda surma vähem kurvaks, kuid see võib olla kõige halastavam viis eesliinil langemiseks.

Kui Ville Mykkänen suri erakordset surma, oli temagi elugi olnud erakordne. Mykkänen oli harjunud suuresti ise hakkama saama alates kaheteistkümnendast eluaastast, kui tema isa, metsamees Markku Mykkänen raskelt haigeks jäi. Nii räägivad mitmed Mykkäneni tundnud Pyhäjärvist pärit inimesed.

Isa suri ajukasvaja tagajärjel 2011. aasta augustis, päev enne seda, kui Ville Mykkänen sai 14-aastaseks. Vanemad olid juba aastaid varem lahutanud.

Isa kaotus oli raske nii Ville Mykkänenile kui ka tema õdedele-vendadele. See oli Mykkäneni elu sügav kurbus, millest ta rääkis vaid oma lähimate sõpradega.

Kui isa surmast oli möödunud kümme aastat, postitas Mykkänen Instagrami lapsepõlvefotod, millel ta oli isa süles. Ta kirjutas, et tema isa oli üks väheseid inimesi, keda meenutades on ta nutnud. Mykkänen märkis, et nutab ikka aeg-ajalt isa pärast.

Sissekanne lõppes aforismiga: rahuajal matavad pojad oma isad, sõjas matavad isad oma pojad. See fraas oli laen Vana-Kreeka ajaloolaselt Herodotoselt. Isa lihtsalt ei olnud enam augustis 2024 Mykkäneni matmas.

Pärast isa haigestumist jäi Mykkänen elama oma tädi juurde. Teismelisena käis Mykkänen koolis, jahil, kalal ja mõnda aega mängis Pyhäjärvis hokit. Küll aga oli tal kange vajadus enda omaette elada, mis täitus pärast sõjaväge.

Tegelikult elas Mykkänen üksi, ütleb teda hästi tundnud Pyhäjärvi elanik Ilpo. Kogu ajateenistuse jooksul lahkus ta väeosast vaid paar korda.

Kui teised puhkusele läksid, jäi Mykkänen kasarmusse. „Ta ei tahtnud tegelikult lahkuda,” ütleb Ilpo.

Pärast sõjaväest koju naasmist asus Mykkänen elama majja, mis oli pärast isa surma tühjaks ja külmaks jäänud. Maja asub väikese Selkäinjärvi kaldal, kaugel isegi Pyhäjärvi keskusest. Mykkänen elas seal üksi.

Ta töötas tehases ja alustas inseneriõpinguid. Keskerakond ja eriti väikeste valdade olelusvõitlus äratas 19-aastases Mykkänenis huvi. Ta astus parteisse ja sukeldus peagi igasse parteiorganisse, mis teda omaks võttis. Temast sai Põhja-Pohjanmaa kesknoortekogu, kesknoorte föderaalnõukogu esimees ja Pyhäjärvi volikogu asendusliige.

Kui kuskil tekkis vajadus panna üles valimiskuulutusi, korraldada lipumarssi või värvata parteisse liikmeid, pani Mykkänen end kirja. Paljud inimesed, kes Mykkäneni lähedalt tundsid, räägivad, et ta leidis Keskerakonnas elu mõtte, mida tal pärast isa surma ei olnud.

Mykkänen sündis valel ajastul. Kahekümnendates eluaastates oli ta selline nagu neljakümnendates eluaastates inimesed ehk 1940. aastatel: ülimalt isamaaline, halastamatult vastutustundlik ja rasketest kogemustest kujundatud inimene.

Ta oli jahil käinud teismeeast saadik ning laadis sotsiaalmeediasse üles videoid ja pilte endast relvadega töötamas ja jahil. Ühel pildil oli ta koos jänesega, mille oli äsja tulistanud Nõukogude Liidus toodetud Baikali jahipüssist.

Sügisel 2023 oli Mykkänen valmis. Ilmselt oli ta selle otsuse üle pikemalt mõelnud.

Poliitikas oli ta kogenud tagasilööki, kui jäi 2023. aasta kevadistel parlamendivalimistel napilt välja Oulu keskvalimisringkonna kandidaatide nimekirjast. Miski muu teda Soomes enam kinni ei hoidnud, kuna näiteks Mykkänenil polnud teatavasti suhet.

Ta müüs kogu oma vara oma sõbrale Pyhäjärvis. Tehingu sees olid isast jäänud maja ja auto.

Lahkumispäeva hommikul 2023. aasta oktoobris juhtis Mykkänen keskerakonna Pyhäjärvi osakonna sügiskoosolekut. Ta oli rääkinud vaid ühele või kahele oma lähedasemale sõbrale, et läheb Ukraina sõtta.

Teistele ütles ta, et läheb mõneks ajaks „Euroopasse”.

Mykkänen oli ka väliselt uus mees. Poliitikas olid tal olnud kammitud punakas hobusesaba ja vuntsid. Ta oli need ära lõiganud, mistõttu ta nägi noorem välja.

Arvasin kohe, kuhu ta läheb, ütleb Mykkäneni sõber Sami. „Küsisin, kas sa lähed päikesepuhkusele. Ta lihtsalt ütles, et näeme hiljem.”

Õhtul lahkus Mykkänen ilma tseremooniata. Kui ta Helsingi-Vantaal lennukile astus, oli ta esimest korda elus lennukis.

Kui ta lennukist välja astus, oli ta esimest korda elus välismaal.

24-aastane Pudasjärvist pärit parlamendi liige Olga Oinas-Panuma, kes Mykkäneni hästi tundis, ütleb, et Mykkänen edastas lahkumisteate erakonna erinevatesse kanalitesse.

„Ma aimasin ette, et ta läheb sinna,” räägib Oinas-Panuma.

Mykkänen oli vihjanud, et tema eluolukord Soomes on selline, et ta võiks maailma minna.

Sami sõnul kaalus Mykkänen Ukrainasse minekut juba 2017. aastal, kui Venemaa agressioonisõda oli ebamäärasem ja piirdus Donbassi piirkonnaga. Mykkänen oli sel ajal 20-aastane. Lahkumine ei õnnestunud aga mitmel põhjusel. Üks oli see, et Ukraina relvajõud ei võtnud sel hetkel tegelikult vastu välisvõitlejaid.

Sõprade ja relvavenna sõnul oli Mykkänenil peaaegu veenev tunne, et tal on sama kohustus nagu tema vanavanemate põlvkonnal. Vanaisa Alpo Mykkänen oli võidelnud kapralina nii talve- kui ka jätkusõjas.
Ville Mykkänen oli kindel, et ka tema peab minema.

Ukrainas leidis Mykkänen tee uute vabatahtlike treeninglaagrisse, ilmselt kuskile Kiievi piirkonda, sest vabal ajal saatis ta sageli Kiievist sõnumeid. 2024. aasta alguses sõlmis Mykkänen lepingu Ukraina relvajõududega.

Ta paigutati miinipildujarühma, kuigi ta oli saanud Soome kaitseväe jäägribrigaadi laskuri väljaõppe. 9. märtsil 2024 avaldas Mykkänen esimest korda oma sotsiaalmeedia jälgijatele, et viibib Ukrainas. Ta postitas Instagrami ja Facebooki kolm pilti endast kuskil Ukrainas, täies lahinguvarustuses. Mykkänenil on piltidel ründerelv ja lahinguvestis kolm lisasalve padruneid.

Ta näitab vormis olekus võidumärki. Postituses on ta inglise keeles kirjutanud: tuleristsed on vastu võetud.
Viis kuud hiljem, 2024. aasta augustis oli Mykkänenil lahingukogemust juba rohkem. Tema väeosa oli viidud veidi põhja poole, Luhanski ja Harkivi oblasti piirile.

Tänavuse, 2024. aasta suvel tungis Venemaa halastamatult Ukraina idaosas edasi. Küla küla haaval.

Finlandia, Finlandia / seda kardab võitmatu punaarmee / Ja Molotoff ütles ka, et vaata tsert vozmi / tsuhna tuleb meile külla.

Neljateistkümne sekundi pikkune video on ilmselt üles võetud Ukrainas asuvas kaevikus. Õhkkond on nagu aastast 1939, aga käes on 2024. aasta suvi. Laual on suur lihakonserv. Mykkänen heidab pilgu kaamerasse ja naerab, kui Mykkäneni telefonist kostab 1939. aastal esimest korda salvestatud soomlaste Niet Molotoffi propagandaklipp.

Talvesõja ajal kutsuti Nõukogude välisministrit Vjatšeslav Molotovi Soomes veel Molotoffiks.

Mykkäneni ukrainlasest relvavend, armee võitleja hüüdnimega Boroda, kes samuti videos vilksatab, andis video üle väljaandele Helsingin Sanomat. Need on vähesed, kui mitte ainsad videod Mykkänenist eesliinil.

Relvavend kiidab Mykkäneni. Ta ütleb, et kolm aastat nägi ta rindel palju sõdureid, kuid „väga vähe selliseid nagu Ville”. Mykkänen teadis, kuidas sõdida, ei kurtnud ega hiilinud vastutusest kõrvale, kuid oli üks väheseid väedivisjonis, kes osales vabatahtlikult igal operatsioonil.

Kuna Mykkänen ukraina keelt ei rääkinud ja Boroda inglise keelt ei valdanud, edastas Mykkänen oma roppe nalju Google’i tõlkeprogrammi abil.

Mykkänen pidas Ukrainast regulaarset kontakti oma Keskerakonna seltskonnaga. Juba rindel mõtles ta sellele, kuidas saaks erakonna tegevust arendada. 2024. aasta mai lõpus oli Mykkänen viimast korda Ukrainast ühenduses kesknoorte juhtkonnaga.

„Ta ütles, et ei saa tulevikus hetkekski võrgus olla. Mõtlesin, kas rühm on saanud käsu mingiks operatsiooniks,” räägib kesknoorte esimees Jere Tapio.

Tänavuse, 2024. aasta augustis levisid keskerakonna gruppides kuuldused, et Mykkänen osales Ukraina üllatusrünnakus Venemaal Kursk oblastis. Vale väide Mykkäneni surma kohta Kurski oblastis sündis väidetavalt Venemaa meedias, kus seda 2024. aasta augustis jagati.

Helsingin Sanomate andmetel viibis Mykkänen aga kogu aeg Ukraina idaosas Luhanski ja Harkivi oblastis.

Kuni suveni pidas Mykkänen ühendust ka lähimate sõpradega Pyhäjärvis. Sami sai Mykkänilt viimase sõnumi 15. juulil 2024. Ta hoiab sõnumi sisu aga privaatsena.

„Villel lubati lahkuda saapad jalas,” ütleb Sami, andes mõista, et Mykkänen oli intelligentne mees, kes mõistis sõja riske, kuid otsustas need siiski võtta.

Teise Pyhäjärvi sõbra Ilpo sõnul oli Mykkäneni telefonis Whatsapp viimati sisse lülitatud 9. augustil 2024. Sellest ajast peale pole Mykkäneni Whatsappi kontot kasutatud.

„Kas ta suri sel päeval või varem? Nendes kohtades,” hindab Karvonen. Surma kuupäev pole täiesti kindel.

Tekib painav küsimus: mis ajab kirgliku noorpoliitiku Ukraina rindele? Kas ta läks midagi otsima? Põgenees millegi eest? Või läks ta puhtalt Ukrainat kaitsma?

Isegi lähimad sõbrad ei tea. Lihtsalt oletatakse. Võib juhtuda, et Mykkänen lahkus kõigil kolmel põhjusel. Ta oli kirglik Ukraina pooldaja, kuid ta oli ka üksildane mees maalt, kes pidi juba väga väikesest peale enda eest seisma.

Ta oli üles kasvanud kõike muud kui kuldlusikas suus. Soomes ei hoidnud teda miski kinni.

„Ville sai väga hästi aru, et kõigil pole elus olnud sama alguspunkt,” ütleb rahvasaadik Oinas-Panuma.

Ilpo oli üks väheseid, kellele Mykkänen paar päeva enne ärasõitu tunnistas, et läheb vabatahtlikult sõtta. Kuna Ilpo on Mykkänenist selgelt vanem, ütleb ta, et eitas seda, isegi noomis.

„Tema pead ei saanud pöörata,” ütleb Ilpo.

Kas Mykkänen rääkis oma sõpradega surma võimalikkusest? „Ta ei rääkinud,” ütleb Ilpo. Tema sõnul oli Mykkänen mõelnud, mida ta pärast naasmist Soomes ette võtab, „kui juhtub ellu jääma”.

Ville Lauri Taavetti Mykkänen oleks matusepäeval saanud 27-aastaseks. Matused peeti Baikovi kalmistu kabelis 23. augustil 2024. Kalmistu asub Kiievi kesklinnas.

Helsingin Sanomat sai kaks videoklippi matustest Mykkäneni Ukraina relvavennalt Borodalt. Videos on näha kümneid leinajaid, kellest enamus on Mykkäneni tundnud Ukraina sõdurid. Kirstu otsa asetati nii Soome lipp kui ka Ukraina lipp. Ukraina hümni mängiti trompeti ja marsitrummi saatel. Relvavennad rivistusid kirstu juurde.

„Ta oli väga intelligentne ja lahke mees. Väga rahulik ja tasakaalukas,” ütleb Mykkäneniga mitu korda rindel kohtunud humanitaartöötaja Serhi Dorosenko.

Mykkänen oli rindel olles kaalunud Soome ja poliitikasse naasmist. Ilpo sõnul oli Mykkänen mõelnud ka võimalusele saada Helsingisse partei keskkontorisse tööle. Küllap oli ka mõte ülikooli kandideerida.

Ja 2027. aasta kevadel oleksid järgmised parlamendivalimised. Kes teab, võib-olla oleks keskerakond pärast opositsiooniperioodi uues valitsuses. Paljud, kes Mykkäneni lähedalt tundsid, ütlevad, et usuvad, et temast oleks saanud edukas poliitik.

Relvavend Boroda ütleb, et Mykkänenil olid „väga suured ambitsioonid”. „Ta ütles, et tahab saada Soome parlamenti. Naersime, et temast saab ikkagi Soome president. Ta ütles, et ta ei taha olla president, vaid ideaalis peaminister,” meenutab Boroda.

Keskerakonna Põhja-Pohjanmaa parteisekretär Antti Siika-aho sai Mykkäneniga tuttavaks ligi kümme aastat tagasi. Siika-aho ütleb, et Mykkänenis kristalliseerus Pohjanmaa ajaloo kangelaslik ja traagiline lugu.

Pohjanmaa väikeste külade mehed on lahingutes osalenud läbi ajaloo. Nii oli see Poltaava lahingus 1709. aastal. Nii oli see suure vihkamise ajal. See on alati olnud. Me läheme alati. Sinna kuskile. „Ville on osa sellest,” ütleb Siika-aho.

Ukrainas on tavaks, et iga rindesõdur kirjutab kirja, mille saab avada alles pärast tema surma või kadumist. Kirjas on sõduri viimased soovid: Kuidas ja kellele surmast räägitakse? Kellele vara läheb? Kuidas ja kuhu ta maetakse?

Sellise kirja kirjutas ka Ville Mykkänen.

Kui Mykkänen oli surnud, avas lahinguüksuse eest vastutav ohvitser kirja. Ta näitas seda vähemalt mõnele teisele rühmaliikmele ja relvavend Boroda luges samuti kirja.

„Mul vajus suu lahti,” ütleb Boroda.

Mykkänen kirjutas oma kirjas, et kui ta sureb, tuleks tema surnukeha tuhastada ja tuhk kaheks jagada.

Üks pool tuhast tuleb anda omastele. Soomest olid matustel Ville Mykkäneni ema ja kolm õde-venda. Nad räägivad, et Villel oli Ukrainasse lahkumisel nende toetus, kuigi lähedased kartsid lahkumist.

Miinipildur Mykkänen soovis teise poole oma tuhast üle anda Ukraina relvajõududele. Oma viimase soovina palus Mykkänen, et tema tuhk pandaks Ukraina miini sisse.

Kiievi kesklinnas Maidanil on Ukraina vägedes hukkunud kangelastele püstitatud kümneid tuhandeid miniatuurseid lippe. Nende hulgas on lipp ka Flurryle, mis oli Ville Mykkäneni võitlejanimi.