Saksamaa pikaaegse kantsleri Angela Merkeli värskes autobiograafias Vabadus – mälestused 1954-2021 on huvitavaid osi – ja siis on lehekülg 435, mis ajab kuklal karvad püsti.
„Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid polnud huvitatud Venemaaga suhetesse investeerimisest,” iseloomustab Merkel liitlasi. „Seal loodeti, et riik [Venemaa] lihtsalt kaob olematusse ja seda ei eksisteerigi.”
Merkel jätkab:
„Ma ei saanud neid selle pärast väga noomida, kuna nad olid pikka aega kannatanud Nõukogude Liidu ikke all ja erinevalt meist SDV-st ei olnud neil pärast 1990. aastat õnne liituda rahumeelselt ja vabalt Saksa liitvabariigiga, millel olid sügavad juured Euroopa Liidus ja Atlandi-üleses kaitseliidus.”
Vaade Berliinist on väga üleolev. Merkel võtab endale õiguse sõimata või mitte sõimata Poolat ja Balti riike.
Suhtumine meenutab Soome presidendi Tarja Haloneni Eestit ärritanud väljaütlemisi selle kohta, kuidas Eesti vaevleb postsovetlikus stressis, vahendab Helsingin Sanomat.
Merkel ei anna Poolale, Eestile, Lätile ja Leedule mingit tunnustust, et nende hinnangud Venemaa olemusele ja suunale olid õiged. Selle asemel süüdistab ta neid ebakonstruktiivses suhtumises Venemaasse.
Angela Merkel oli paljude kriiside aastatel vaba Euroopa juhtfiguur. Ta juhtis aastatel 2005–2021 Saksa valitsust.
Pikaajaline valitsemisaeg annab Merkeli sõnadele erilise kaalu. Memuaaridele on suured ootused. Siiski täidab ta neid vaid osaliselt.
Soome keeles ilmub Vabadus teisipäeval, 26. novembril samal ajal kui Saksamaal ja enam kui 30 riigis.
Soomest raamatus eriti juttu pole. Soome esineb raamatus vaid korra, seoses eurokriisiga. Soome poliitikutest on nimetatud vaid peaminister Antti Rinnet – ja seda vaid seetõttu, et tema Berliini visiidi ajal 2019. aasta suvel teravnesid Merkeli tervisemured.
Merkel on memuaarid kirjutanud koos oma nõuniku Beate Baumanniga. Baumann on olnud Merkeli lähim kolleeg aastakümneid. Sakslastele omaselt tuleb mainida, et raamatu dialoogide põhjal nad ikka teietavad üksteist.
Angela Merkel on nüüd 70-aastane. Tema elulugu on vaieldamatult paeluv, mida rõhutatakse ka Vabaduses. Merkel jõudis maailmapoliitika tippu DDR-ist, sotsialistlikust riigist, kus ta pidi noore füüsikuna oma aega raiskama marksismi-leninismi teooria õppimisega.
Tulevane kantsler õppis Leipzigis. Diplomitöö pealkiri oli „Ruumikorrelatsiooni mõju elementaarsete bimolekulaarsete reaktsioonide reaktsioonikiirusele tihedas keskkonnas”.
Nn kõvade teaduste taust on Merkeli identiteedi jaoks alati oluline olnud. See ilmnes ka intervjuus 2000. aastal Berliinis, kui ta oli kristlik-demokraatliku CDU partei uus esimees ja Saksamaa opositsiooni juht.
„Füüsik on peaaegu nagu keemik, kui viidata Thatcherile,” nentis Merkel toona. Briti konservatiiv Margaret Thatcher, keda tuntakse raudse leedina, õppis nooruses Oxfordis keemiat.
Merkeli elu mõjutas omamoodi õigeaegse sünni eelis. Ta oli 35-aastane, kui Berliini müür langes 1989. aasta novembris. Saksamaa taasühendati ja poliitikas oli vaja Ida-Saksamaa jõude.
Aasta 1990 lõpus oli Merkel juba Saksamaa ühtse parlamendi saadik.
„Mul vedas väga,” kirjutab ta. „Olin 36-aastane: piisavalt noor, et midagi uut ette võtta, aga ka piisavalt haritud, et saaksin oma elukogemuse, teadmiste ja energiaga kogu Saksamaa poliitikale kasu tuua.”
Karjäär oli ehmatavalt kiire. 1991. aasta jaanuaris määras ühinemiskantsler Helmut Kohl ta oma kabinetti naiste- ja noorsooministriks.
Minister Merkel pidi asju käigult õppima. Toona räägib ta, et suitsetas endiselt „Clubi kaubamärgi filtrisigarette umbes paki päevas” ja tegi selle vea, et suitsetas ühe ministrivisiidi alguses poodiumil.
Ajalehe Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ) pealkiri oli halastamatu: „Kohli kabineti juunior suitsetab endiselt avalikult.”
Muidugi võib küsida, kas FAZ oleks meespoliitiku suitsetamise samamoodi esile tõstnud.
Millegipärast Merkel sõna feminist ei armasta, kuid läbi klaaslagede paugutas ta rohkem kui keegi Saksamaal. Nagu Merkel ise kirjeldab, olid tal enda kui Ida-Saksamaa naise suhtes tugevad eelarvamused.
1990ndatel aastatel oli liiduvabariigi poliitika Lääne-Saksamaa poisteklubi. Merkel räägib, kuidas 2000. aasta veebruaris kogunes grupp CDU bosse Lübeckis restorani Ratskeller, et arutada omavahel võimu jagamist. Nende hulgas oli ka Merkeli eakaaslane Friedrich Merz, kellest saab nüüd tõenäoliselt Saksamaa järgmine kantsler.
CDU juhid nägid Merkelile ette teisejärgulist rolli, kuid sellest talle ei piisanud. Ta otsustas oma vastasele väljakutse esitada. 2000. aasta aprillis valiti ta parteijuhiks, kogudes 96 protsenti häältest. Sellest parteikohtumisest Essenis avanes tee Saksamaa ja Euroopa tippu.
Merkeli tõusule eelnes isatapp. Ta valiti pärast suurt erakondade rahastamisskandaali CDU juhiks ja ta ütles lahti patriarh Helmut Kohlist.
On asju, millest Merkel oma memuaarides ei räägi. Ta ignoreerib Helmut Kohli silmatorkavalt väheste mainimistega. Sellest on kahju, sest Kohl oli isegi Euroopas mammuttegelane, kelle kohta Merkelil oleks vahetu teadmine ja tal oleks kindlasti palju öelda.
Teksti lühidus ei ole põhjus, miks Kohlist mööda minnakse. Vapaus on 730-leheküljeline tellis, milles Merkel räägib näiteks, et kantsleriametis tähistati 2005. aasta võimule saamist vorstide, lihapallide ning kartuli-kapsasalatiga.
Oma kuueteistkümne kantsleriaasta jooksul tegeles Merkel paljude riiklike ja rahvusvaheliste eriolukordadega: finantskriis, eurokriis, Saksamaa tuumaenergia sulgemine, pagulaskriis, Donald Trump, terrorirünnakud, pandeemia.
Rääkides oma noorusest SDV-s ja poliitikukarjääri algusfaasist, on Merkel isegi ladus, kuid mida rohkem võimu koguneb, seda karmimaks muutub tema keel.
Aktiivses kasutuses on olnud kantsleri kantselei vanad kalendrid. Nii palju suudab Merkel mainida, mis lennukiga ja millise nõunikuga ta kuhugi lennanud on.
Muidugi on mõned sündmusekirjeldused põnevad, isegi lõbusad. Muide, selgub, et vähemalt 2016. aastani kasutas Saksamaa kantsleri kantselei faksiaparaati.
Mälestustes on kasutatud uljast jutustamismeetodit: aastatetagused dialoogid on sõna-sõnalt, justkui mäletaks kantsler oma vestlusi sõna-sõnalt. Koomilist efekti ei leevenda lõpus olev „toimetaja märkus”, mille kohaselt „dialoogid põhinevad mälestustel”.
Saksa kirjastajal ei paistnud olevat julgust öelda, et mis te nüüd, Frau Doktor Merkel.
Mälestustekirjutajana on Merkeli nõrkus see, et ta on liiga gründlich, mõnes asjas põhjalik. Raamatu keskel on ühtäkki kümne (10!) leheküljeline nimekiri tema regulaarselt korduvatest kalendrikohustustest EL-i tippkohtumistest riikliku standardikontrolliameti üritusteni.
Mõnes asjas pole Merkel peaaegu piisavalt põhjalik.
„See ei ole raamat Venemaast ja Ukrainast,” kaitseb Merkel end juba eessõnas. „See oleks täiesti erinev raamat.”
Loomulikult on Merkelil õigus oma valikutele. Kuid Saksamaa idapoliitika 2000. ja 2010. aastatel väärib põhjalikumat enesehinnangut kui see, mida ta ette võtab. Võimalik, et järgmine põlvkond peab Merkeli kõige olulisemaks pärandiks idapoliitika läbikukkumist.
Saksamaa energiaimport Venemaalt suurenes Merkeli kantsleriaastatel oluliselt. Tema sõnul imporditi 2005. aastal 41 protsenti Saksamaa maagaasist Venemaalt, 2019. aastal 49 protsenti.
Merkel keeldub enda peale võtmast ohtlikku Venemaa-sõltuvust. Tema sõnul poleks isegi Krimmi okupeerimise järgses olukorras olnud võimalik saada poliitilist heakskiitu gaasisõltuvuse vähendamiseks. Selle asemel hakkasid nad ehitama rohkem gaasitorusid Läänemerre, Nord Stream 2, hoolimata Poola, Balti riikide ja Ukraina vastuseisust.
Vastuargumendina võib küsida, kas poliitiliste juhtide ametijuhendis ei ole konkreetselt välja toodud juhtimist.
Merkel räägib oma jõupingutustest 2010. aastatel Venemaa liidrit Vladimir Putinit rahustada. Kui Venemaa 2014. aastal Krimmi poolsaare okupeeris ja Ida-Ukrainas sõja algatas, oli Merkel Euroopa peamine rahuvahendaja.
Merkel uskus oma memuaaride põhjal sõna jõusse. Ta viitab tõsiselt, et rahu oleks võinud siiski jätkuda, kui koroonapandeemia poleks 2020. aastate alguses takistanud silmast silma kohtumisi Putiniga.
Tundub, et ta ei uskunud Saksamaa relvastamist, rääkimata Ukraina relvastamisse.
Merkel tunnistab, et Saksamaa ei suurendanud tema kui kantsleri ametiajal kaitsekulutusi peaaegu piisavalt. Hetkeks on tunne, et ta tunnistab, et on oma karjääris vea teinud. Siis aga leiame süüdlase, demokraatliku partei SPD.
USA president Barack Obama ütles 2015. aastal Merkelile, et kui rahuläbirääkimistel tulemuseni ei jõuta, tarnib USA Ukrainale vähemalt kaitserelvi.
Merkel kirjutab, et ta reageeris nii:
„Ma väljendasin oma muret, et igasugune relvatarne võib tugevdada neid Ukraina valitsuse vägesid, kes uskusid ainult sõjalisse lahendusse, kuigi Ukraina armeel polnud edu loota.”
Merkel jätkab:
„Teisest küljest sain ka aru, et me ei tohiks Ukrainat ilma igasuguse kaitseta Venemaa vägivallale avada. Tekkis dilemma.”
Need on kummalised sõnad. Miks ei olnud Ukraina armeel lootustki edu saavutada? Miks ei saanud Ukrainat toetada? Kus oli dilemma?
