Intervjuus ajakirjale Economist 2. mail kordas Emmanuel Macron oma väiteid Prantsuse vägede võimaliku saatmise kohta Ukrainasse.

Prantsuse väljaanne Boulevard Voltaire rääkis kindral Christophe Gomartiga, kes kandideerib Euroopa Parlamendi valimistel François-Xavier Bellamy juhitavas LR-i nimekirjas.

Kas arvate, et Macron blufib? Kas tema väljaütlemised on sisepoliitiliseks kasutamiseks mõeldud reklaamitrikk või tõsine hoiatus Putinile?

Kindral Christophe Gomart: Juttu on palju, kuid nende taga on vähe tegusid. Antud juhul võime tegelikult lugeda kolme sõnumit. Sõnum prantslastele: „Olge ettevaatlikud, võib-olla peame sinna minema.” Sõnum teistele Euroopa riikidele: „Peame ilmselt uuesti relvastuma.” Aga igatahes pole Prantsusmaa ise seda tegema hakanud, nii et jäägem rahulikuks. Ja kolmas sõnum on tegelikult suunatud venelastele: „Olge ettevaatlikud, kui kaugele te lähete, sest lõpuks oleme valmis teid peatama või proovime seda teha.” Peale selle, kui ma ütlen, et need jäävad sõnadeks, siis sellepärast, et me ei näe kaitsevõime tugevdamise katseid. Viimane LPM (sõjalise programmi seadus), mis peaks lõppema 2030. aastal, kolm aastat pärast järgmist presidendivalimist (kui Emmanuel Macron ei ole enam president), näeb ette, et tanke on vähem kui täna, et lennukeid Rafale on vähem kui täna ja et meie merevägi ei ole suurem kui täna. Prantsusmaa peaks tegelikult liikuma sõjaliste kulutuste osas 3 protsendini oma SKT-st ja taotlema Euroopa eelistamist sõjarelvade ostmisel teistest Euroopa riikidest. Praegu on aga 80 protsenti Euroopa riikide sõjalistest kulutustest väljaspool Euroopat ja 68 protsenti nendest ostudest tehakse USA-st.

Kas arvate, et kui läheksime üle sõjamajandusele, suudaksime pidada Ukrainas kõrge intensiivsusega sõda?

C. G.: Sõjamajandusele üleminek tähendaks palju suuremaid kulutusi sõjalistele asjadele. Kõigepealt peaksime koguma varud, mida meil pole. Mis tähendab, et nende ülesehitamiseks tuleb võtta aega. Kuid praegu toodab Prantsusmaa vaevalt 3000 mürsku kuus, samal ajal kui ukrainlased tarbivad vähemalt 3000 päevas. Nüüd on ilmselge, et see aktsioon viiakse läbi koalitsioonis ja Prantsusmaa poleks kahtlemata üksi. Kuid praegu pole Prantsusmaal vahendeid intensiivse sõja pidamiseks. Prantsusmaal on kindlasti olemas kõik kaasaegsed sõjalised võimed, isegi kui tal pole satelliiditõrjerelvi ega hüperhelirelvi ega ülikiireid rakette. Teisest küljest näeme selgelt, et tuleb muuta formaati, mudelit. Peame üle minema armeele, mis on valmis pidama intensiivset sõda. Tuletan lihtsalt meelde, et täna on meil 220 sõjatanki ja 1991. aastal, kui Berliini müür langes, oli meil 1200–1300 tanki.

Kui president otsustaks saata väed Ukrainasse, siis millised oleksid strateegilised eesmärgid?

C. G.: Ma leian, et selle sõja tegelik probleem on see, et kõik ütlevad: „Ma ei taha, et Venemaa võidaks.” Hea küll. Mis on Venemaa võit? Mis on Ukraina võit? Mis on Venemaa lüüasaamine? Mis on Ukraina lüüasaamine? Keegi ei vasta neile küsimustele. Kuid täna näeme seda, et venelased on hoidnud osa Ukraina iseseisvumisega 1991. aastal Ukrainana tunnustatud territooriumist, ja ma ei näe täna, kuidas ukrainlased suudaksid need territooriumid tagasi vallutada vähemate sõduritega kui venelastel, neil on vähem relvi, vähem relvastust kui venelastel. Minu arvates eksisid läänlased arvates, et venelased taganevad ja kaotavad. Nagu president ütles, me sekkume siis, kui toimub Venemaa läbimurre. Väga hea, aga me peame ikkagi määratlema, mida me tahame. Mis on eesmärk? Kas me tahame, et Ukraina saaks tagasi kogu oma territooriumi või tahame, et see sõda lõppeks, et Ukraina säilitaks vähemalt Kiievi ja võib seetõttu saada riikliku staatusega EL-iga  riigiks? Ma ei kuule kedagi vastamas nendele küsimustele, mis on minu seisukohast strateegilised. Mida me tahame? Mis on iga inimese sõjaeesmärk? Venemaa, me teame hästi tema sõja eesmärki: see on takistada Ukraina saamist NATO riigiks või EL-iga ühinemist. Lääne poolel on see takistada Venemaal sõda võitmast, kuid määratlemata, mida tähendab sõja võitmine. Tekib mingi ebamäärasus, mida keegi ei püüa selgitada. Ja selle aja jooksul sureb palju inimesi, mõlemal poolel kaotavad oma elu sõdurid ja tsiviilisikud, sest ukrainlased pommitavad mõnikord ka Venemaa territooriumi. Ma ei räägi annekteeritud aladest, vaid Venemaast endast. Ja vahepeal on läänlaste suhtumine: „Võtame relvad ja läheme!”