Soome erukindral kummutab levinud müüdi: Soome pole tegelikult võimeline end ise kaitsma

Pikka aega on Soomes räägitud rahvale, et Soome on võimeline end ise kaitsma. Tegelikult on sõjalised asjatundjad kogu aeg teadnud, et see on vale.

Pekka Toveri jäi reservi peastaabi luureülema kohalt aastal 2020. Paar aastat hiljem alustas Venemaa oma ulatuslikku ründesõda Ukrainas. Sellest ajast on Toverist palju juttu olnud, vahendab Helsingin Sanomat.

Toverile tundus, et kuna Soomes tegevteenistuses olevast kindralkorpusest ei saanud ega olnud kellelgi aega Euroopas alanud sõjast meediaga rääkida, tekkis nõudlus tema vaadete järele.

Ta tunneb sõjapidamist ja Venemaad ning mis kõige parem: ta oskab neist sundimatult ja huvitavalt rääkida. Ajakirjanikud harjusid temalt kiireid helijuppe, tõlgendusi ja vajadusel pikki stuudioanalüüse saama. Sõda vapustas ja intrigeeris, Putin müüs. Toveri müüs samuti.

Aga mida ta ütles? Tema vaated on suuresti mõjutanud seda, milline on soomlaste arusaam olukorrast – milline õhkkond on Soome jõudnud.

Slava ukraini, õppisid soomlased hüüdma ja tundsid talvesõja tõttu saatuslikku sidet ukrainlastega.

Nüüd on sõda veninud ja olukord tundub Ukraina jaoks lohutamatu. Motivatsioon jätkata sõjalist abi Ukrainale on kaalukausil paljudes lääneriikides. Paljud inimesed on juba tuimad šokeerivate sõnumite ees, mis panid nad kaks aastat tagasi tegutsema.

Vahepeal oli lootus, et läheb paremaks. Kas Toveri eksis nende aastate jooksul kunagi?

Ta hakkab rahulikult rääkima: kuigi taustalt on ta tankikomandör, on ta luurajatelt midagi õppinud. Ta oli ju kaitseväe luureülem.

„Seda õppisin luurajana, et asjade välja ütlemine pole absoluutselt hea mõte,” sõnab ta. „Alati tasub öelda, et võib-olla, võimalik. Olen alati püüdnud öelda lõppu: koma, aga.”

Kuigi ta on olnud otsekohene ja visionäär, on ta enda sõnul rõhutanud sõja ettearvamatust.

Samas tunnistab ta, et eksis ühes asjas rängalt. See oli Ukraina kauaoodatud vastupealetung eelmisel aastal.

„Uskusin, et neil on väga realistlikud võimalused, kui nad kõik mängu panevad,” sõnab ta. Kuigi Ukraina relvajõududel olid probleemid väljaõppega ja vastas olid Venemaa miinid, uskus ta Ukraina läbimurdesse. Kuid see ei õnnestunud. See oli valearvestus.

Toveri sõnul on Soome relvajõududel olnud täpne ja realistlik arusaam Venemaa võimetest. Kuid mujal Läänes on Venemaad kahel korral valesti hinnatud.

Ta ütleb, et Läänes vaadati Venemaa 2021. aasta sõja põhiõppuse Zapad lahingdemonstratsiooni videoid ja nende põhjal hinnati Venemaad liiga tugevaks.

Soome kindraleid üllatas Lääne meedia jutt tõsiasjast, et Venemaa õhuvägi on saanud Süürias väärtuslikke lahingukogemusi.

„Nad lendavad sinna 2-4 lennukiga, viskavad pommid asustuskeskustele ja haiglatele, kus puudub õhutõrje. Mida see teile sõjapidamise kohta õpetab?” küsib ta.

Selle väärarvamuse tõttu arvas Lääs, et Venemaa marsib kõige otsemat teed Kiievisse ja Ukraina on kohe läinud.

Siis selgusid ka nõrkused. Satelliidipildid ja sotsiaalmeedia videod näitasid, kui elementaarseid vigu Venemaa relvajõud tegid.

See viis valearvestuseni number kaks.

„Vene relvajõud on ühes suhtes maailma parimad. Neil on maailma parim kaotuse taluvus,” räägib Toveri.

„See tähendab, et neid muudkui tuleb ja tuleb. Ja tuleb ka üheteistkümnes. Inimesed pole neile üldse olulised,” sõnab ta.

Muidugi on Toveri rahul, et Venemaa ohust saab nüüd vabalt rääkida. Varem oli olukord teine. Öeldi, et Soomel on „usaldusväärne iseseisev kaitse”. „See oli müüt,” tunnistab Toveri.

Toveri sõnul räägiti seda juttu, et Nõukogude Liidule saaks külma sõja ajal öelda, et me ei vaja kaitseasjades „abi”.

„Ja me hakkasime omadele sama juttu rääkima, et meil pole kedagi vaja, saame ise hakkama. Aga see on vale,” sõnab ta.

Toveri tuletab meelde, et Soome pole varemgi üksi hakkama saanud. Sakslasi oli vaja kodusõjas, rootslasi talvesõjas.

„Jätkusõjas oleksime üksi ilma Saksamaa toetuseta nälga surnud. Me pole kunagi üksi hakkama saanud,” märgib ta.

Enne NATO liikmelisust oli rahvas pikka aega rohkem liikmelisuse vastu, ohvitserid aga mitte. Mida kõrgem ohvitser, seda tugevam on toetus NATO-le, ütleb Toveri.

„Mida rohkem te tegelikust sooritusest teadsite, seda selgem oli, et oli põhjust ühineda,” tunnistab ta.

Toveri on teist põlve elukutseline sõdur, kuid karjäärivalik ei tulnud iseenesest. Karjäärile suunas vihje, mille ta sai 1970ndatel aastatel, kui õppis Norssi gümnaasiumis.

See oli siis, kui poliitika tuli koolidesse. Kommunistist tüdruk karjus koolis Toveri peale, et tema isa on siga, sest ta on sõdur, ja sea poeg on samuti siga.

„Ütlesin, et teen kõik, et teiesugused ei tuleks siin riigis kunagi võimule,” sõnab ta.

Isa oli talle öelnud, et sõduri elukutse on suurepärane, kuid mitte kõigile.

„Õppisin kiusamist vihkama ja jahtisin kiusajaid terve oma karjääri,” kirjeldab ta 1980ndate aastate kaitseväe atmosfääri.

Hoolimata varjuküljest sobis sõjaline karjäär Toverile ja ta nautis seda. Kadettide kooli viimasel aastal, 1985, ta abiellus. Perre sündis kolm last.

1990ndate aastate keskel oli Toveri Häme sõjaväepiirkonna staabi operatiivosakonna major ja ametis aastaeelarve läbi vaatamisega, kui helises telefon.

Tal paluti liituda NATO missiooniga Bosnias. Ilma oma naiselt küsimata ta nõustus. Ta saab aru, ütles ta helistajale.

Tema isa oli osalenud kolmel ÜRO missioonil. Traditsioonilistes ÜRO operatsioonides oli sõdurite varustus sageli kerge ja relvastatud jõu kasutamise võimalus väike või olematu. Toveri ei olnud tahtnud olla „pöörlev märklaud”.

Bosnias oli tegemist NATO esimese suurema kriisioperatsiooniga, kus sõduritel olid ka raskerelvad ja volitus neid kasutada. Ülesandeks oli rahulepingu täitmise jälgimine.

Jälitusmissioonidel kohtasid sõdurid mõnikord kohalike elanike vastuseisu. Kui oli vaja, kutsusid sõdurid kohale lahinguhelikopterid, räägib Toveri. Jõu näitamine töötas.

„Kui mees majja tuli, hakkasid põõsad liikuma,” räägib ta.

Rahvusvahelised operatsioonid olid motiveerivad – või nagu Toveri kirjeldab: „Jah, Soomeski saab istuda sööklas ja vorsti süüa, aga seal on huvitavam”.

Rahvusvahelised operatsioonid on Soome sõduritele palju õpetanud. „Näiteks arstiharidus läks valgusaastaid edasi.”

Soomlastel on seevastu olnud oma roll Venemaa-alaste teadmiste levitamisel. USA-s vähenes luureteave Venemaa kohta pärast külma sõja lõppu oluliselt. Selle muutmine võtab Toveri sõnul kaua aega.

Ta ise on USA-s käinud kaks korda. Aastatel 2005–2007 töötas ta sideohvitserina Norfolkis, kuhu Soome loodab saada NATO peakorteri alluvusse.

Aastatel 2016–2019 töötas ta kaitseatašeena Soome Washingtoni saatkonnas.

Toveri läks oma esimesele lähetusele koos perega, kuid ühel õppusel kohtus ta USA õhuväes teeninud Siobhán Crusega.

Pärast koolitust algas meilivahetus ning 2009. aastal sai temast uus proua Toveri. Nüüd töötab abikaasa tsiviilametis USA saatkonnas Helsingis.

Afganistan oli Toveri karjääri raskeim koht. Paljud soomlased said vigastada ning eelviimasel päeval hukkus miinile otsa sõitnud plahvatuses Soome vanemleitnant.

„Läksin rääkima Saksa kindralmajorile, kes oli meie komandör, et järgmisel päeval väljub lend. Me võtame ta endaga kaasa,” sõnab ta.

Nii naasis seltskond soomlasi koju, üks tinakirstus. Lisaks temale hukkus Afganistanis veel üks Soome sõdur.

„Kuigi öeldakse, et jumal kaitseb hulle ja joodikuid, oli see üsna tõenäoline,” märgib Toveri.

Kas soomlased peavad NATO liikmesriigina sellega lihtsalt harjuma? Riskid sõltuvad Toveri sõnul operatsioonidest.

„Sõdida ei saa ainult natuke,” ütleb ta.

Afganistanis tehti seda aeg-ajalt. Isegi Soomes pidasid mõned poliitikud oluliseks „lipu näitamist”, ütleb Toveri. Kui pole õigust jõudu kasutada, on sõdurid sihtmärgid.

Aga kui oli volitus kasutada relvi, st „Talibani orgu puhastada”, siis kaotusi polnud.

Poliitika segab praegu lahinguid Ukrainas. Toveri selgitab, et kui kogu läänepoolne sõjaline abi oleks „ette” antud, oleks Ukraina suutnud venelased okupeeritud aladelt täielikult välja lüüa.

Kuid seda ei juhtunud. Liiga vähe on antud relvi, liiga hilja, sageli liiga vanad.

„Reflektiivne kontroll, millest venelased alati räägivad ehk vastane psühholoogiliste vahenditega soovi kohaselt tegutsema panna, näib toimivat,” sõnab ta.

Sellega peab ta silmas, et sõja algusest peale on paljud lääneriigid piiranud raskerelvade tarnimist Ukrainale.

Viimati on kõne all olnud USA hävitajad F-16 või Saksa raketid Taurus, mille kasutamist Ukraina on juba pikka aega taotlenud. Enne neid on räägitud ka paljudest teistest relvaliikidest, mõeldes, kas need on liiga rasked ja kas nendega saab ka Venemaad rünnata.

Pidurdamisega on silma paistnud nii USA president Joe Biden kui ka Saksamaa kantsler Olaf Scholz.

„Putin on suutnud tõmmata punased jooned ja määrata, millist abi Ukraina saab, kui palju ja kuidas seda kasutatakse,” sõnab ta.

Arutelu selle üle, milliseid relvi saab Ukrainale anda ja kuidas neid kasutada, paneb Toveri grimasse tegema.

„Kuidas lääne poliitik mõtleb. Sellest ei saa kunagi aru. Kuidas nad nii lollid on!”

Kommentaarid
(Külastatud 8,305 korda, 1 külastust täna)