Palju on juttu olnud tuumarelvadest, mida Venemaa võib seoses Ukraina konfliktiga kasutada. Aga pole räägitud teist tüüpi Vene relvadest, mis võivad terve ühiskonna halvata.

Venemaa valitsus pole hoidunud avalikult vihjamast Ukraina sõja kurjakuulutavale lõpule ning meedia hääletorud on avaldanud rida tuumaähvardusi mitte ainult Kiievi, vaid ka selle Briti ja Ameerika liitlaste vastu, vahendab Daily Mail.

Tegelikkuses on tuumalõhkepea kasutamine Ukraina lahinguväljal või rünnaku puhul Londoni või Washingtoni DC vastu väga väike võimalus.

Kuid EMP löök kerkib esile halastamatult tõhusa alternatiivina, mis suudab terved ühiskonnad kaosesse viia.

Sõjaajaloo ja -tehnoloogia eksperdi dr William Forstcheni abiga uuris Daily Mail sellise rünnaku halvavat potentsiaali, uurides enneolematut kaost, mida see Ukrainas ja Suurbritannias põhjustada võib.

Mis on EMP?

Elektromagnetilise impulsi relv (EMP) on tegelikult tuumapomm või rakett, mis plahvatab kõrgel Maa kohal. EMP-efekt luuakse suure tuuma – mille tugevus on kuskil 60–80 kilotonni – plahvatusega ligikaudu 300 kilomeetri kõrgusel Maast.

Tuumaplahvatuse kiirgus neeldub atmosfääris, kuid plahvatus tekitab ka tohutu elektrostaatilise laengu, mida tuntakse Comptoni efektina.

See jõuab maapinnale, kus iga juhe ja elektrisüsteem toimib põhimõtteliselt antennina. Tohutu laeng koormab süsteemi üle ja laseb elektrivõrgu õhku ning lühistab kõigi elektroonikatoodete komponendid.

On olemas mittetuumapõhised lokaliseeritud EMP-seadmed, mis vabastavad raadiosagedus- või mikrolainespektris energiapuhangu, mis võib üle koormata ja kahjustada elektroonilisi komponente ja süsteeme. Kuid need on tõhusad vaid väikeses mahus – me räägime mõne kvartali piires.

Mis on EMP rünnaku mõju?

Vahetu mõju hävitaks elektritaristu. Vee- ja energiavarustus katkeb koheselt ning küttesüsteem, kus pole küttepuid, pole enam saadaval.

Autod, arvutid, telefonid, transport, pangandus… kõik, mis kasutab elektrilisi komponente või tugineb elektroonikasüsteemidele lakkab töötamast.

Kui te ei ela kõrbes täiesti ilma välise toetuseta, võtab see sisuliselt teie juurdepääsu veele, soojusele ja toidule – kolm Maslow’ vajaduste hierarhia põhitasandi elementi – ning põhjustab sisuliselt selle tulemusena ühiskonna kokkuvarisemise.

EMP löögi pikaajalised tagajärjed on seega rahvaarvu dramaatiline vähenemine.

Nädalate ja kuude jooksul sureb enamik linnades elavatest inimestest janusse või nälga või tapetakse paanika ja vägivalla tõttu ning kõigil, kes vajavad regulaarset arstiabi, pole ellujäämise võimalust.

Juurdepääsu vähesele toidu- ja veevarule kontrollivad loomulikult kas valitsus ja sõjavägi või kõige tõhusamad ja vägivaldsemad relvastatud jõugud.

USA energeetikaministeeriumi uuringute kohaselt saab vaid 20 protsendi võrgust uuesti taastada kuni viie aastaga, mis ajaks oleks kaasaegne ühiskond peaaegu kokku varisenud – Ühendkuningriik seisab silmitsi sarnase stsenaariumiga.

Kas EMP-rünnaku vastu on võimalik end kaitsta?

EMP-löök on otsenähtav sündmus ja kuna relv plahvatab sadade kilomeetrite kõrgusel Maast, on sihtala tohutu. Sellest saadi aru 1962. aastal pärast Starfish Prime’i tuumakatsetust Bikini atollil.

Selle pommi võimsus oli 1,4 megatonni – praeguste tuumarelvadega võrreldes väike –, kuid EMP plahvatus katkestas ikkagi elektri- ja sidesüsteemid Hawaiil, mis oli plahvatuspunktist enam kui 800 kilomeetri kaugusel.

Selle kasutamise viisi tõttu ei saa end EMP plahvatuse eest kaitsta. Erinevalt Ühendkuningriigist on USA-l tuumaraketitõrjesüsteem ICBM – valmisolekus on kümneid rakette, mis on valmis tuumaraketi kinni püüdma ja selle kosmoses õhku laskma, enne kui see uuesti atmosfääri siseneb ja Maad tabab.

Kuid EMP-löök tugineb sellele, et tuumarakett pannakse plahvatama sadade kilomeetrite kõrgusel atmosfääris – rakett käivitub 15-20 minuti jooksul pärast starti, muutes selle õigeaegse jälitamise sisuliselt võimatuks.

Praegu on väga piiratud võimekus kaitsta võrku EMP löögi eest, see nõuaks suurt tööstuslikku murrangut. Paljud USA ja Ühendkuningriigi võrgusüsteemide aluseks olevad komponendid on aastakümneid vanad.

Vaja oleks varuosasid, kuid enamik neist on valmistatud välismaal ja ei ole olemas avariivarusid.

Ametiasutused peaksid alustama ulatuslikku uuendusprogrammi, mis hõlmaks peamiste elektrivõrgu komponentide, näiteks trafode ja alajaamade kavandamist ja ehitamist, et taluda EMP mõjusid.

Seda saab saavutada varjestuse ja liigpingekaitse abil, kuid sellel oleks siiski vaid piiratud mõju.

Mis on EMP-rünnaku tõenäosus?

President Kennedy ütles Kuuba raketikriisi ajal ÜRO-le peetud pöördumises kord: „Täna peab iga selle planeedi elanik mõtlema päevale, mil see planeet ei pruugi enam olla elamiskõlblik. Iga mees, naine ja laps elab Damoklese tuumamõõga all, mis rippub kõige peenema niidi otsas ja mille võib igal hetkel juhuslikult, valearvestusega või hullumeelselt läbi lõigata.”

Raske on ette kujutada stsenaariumi, kus Venemaa EMP-löök oleks vastus millelegi, mis lahinguväljal toimub, sest sellise löögi tagajärjeks oleks III maailmasõda.

Kuid nõrkuse või hullumeelsuse hetkel on võimalik, et Putin, kui ta surutakse nurka, kus võim kaob ja vastased lähenevad, võib kiirustades lubada sellist rünnakut.

EMP rünnak avaks Pandora laeka – sellest on möödas 80 aastat, kui vihas on tuumarelvi kasutatud ja sellel on hea põhjus – see oleks kiire ja järsk allakäiguspiraal vastastikusesse hävingusse.

Dr Forstcheni mure hulluse hetke – või isegi tavalise õnnetuse – pärast, mis sillutab teed EMP-löögile või tuumasõjale, ei ole põhjendamatu.

Pärast esimeste aatomipommide plahvatamist on olnud rida juhtumeid ja tehnilisi äpardusi, mis oleks võinud viia maailma täieliku hävingu äärele.

Üks hirmuäratavamaid juhtumeid oli siis, kui Vene radarioperaator Stanislav Petrov tegi sekundi murdosa jooksul otsuse, mis hoidis ära katastroofilise tuumasõja, kui pinged USA ja Nõukogude Liidu vahel olid külma sõja ajal haripunktis.

Aasta 1983 26. septembril oli Petrov teenistuses salajases Nõukogude rakettide varajase hoiatamise rajatises, kui tema instrumendid näitasid ühtäkki halvimat: mitu Ameerika tuumaraketti olid teel Moskvasse.

Kuid selle asemel, et järgida protokolli, korraldades vasturünnaku – või isegi teavitades oma ülemusi – usaldas Petrov oma sisetunnet ja kahtles andmete õigsuses.

Ta leidis, et tegelik USA rünnak hõlmaks rohkemat kui käputäit rakette ning et äsja loodud süsteem on varem näidanud vigu ja ebatäpsusi.

Tema sisetunne tasus end ära – analüütikud jõudsid järeldusele, et süsteemi teatatud valehäire põhjustas tõenäoliselt haruldane päikesevalguse peegeldus pilvetippudel.

Petrovi julge otsus mitte reageerida päästis kahtlemata miljoneid elusid ja hoidis ära tuumasõja.

Kuid kuna pinged Venemaa ja lääneriikide vahel on praegu pingelisemad kui kunagi varem, ei saa kunagi täielikult välistada tuumakonflikti või laastava EMP-löögi mõju.