Pärast seda, kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris Ukrainas täiemahulist agressioonisõda, hakkas sõjahirm mingil määral närima pea iga soomlase meelt.

Kui Venemaa otsustaks Soomet rünnata, seisaks silmitsi mitte ainult Soome sõduritega, kelle tahe riiki kaitsta on kaitseväe hinnangul „rekordiliselt kõrge”, vaid ka hästi varustatud ja väljaõpetatud relvajõududega, vahendab Iltalehti.

Rääkimata NATO-st.

Rünnak idapiiri tagant, eriti arvestades Vene vägede hetkeseisu, on seetõttu äärmiselt ebatõenäoline, peaaegu võimatu.

Iltalehti palvel andsid asjale hinnangu politoloog ja väljaande Suomen Sotilas peatoimetaja Jaakko Puuperä ning sõjaajaloolane, aimekirjanik ja Iltalehti erikorrespondent Emil Kastehelmi.

Kui sellise asja üle isegi spekuleerima hakata, on palju muutujaid, ütleb Kastehelmi.

Kõik stsenaariumid sõltuvad üldisest olukorrast maailmas laiemalt. Kas me räägime venelastest, kes tuleksid oma praegu olemasolevate jõudude ja hetkeolukorraga, või olukorrast, kus Venemaal oleks olnud kümme aastat aega oma kaotuste ettevalmistamiseks ja hüvitamiseks.

Tugev mõju on ka ühel muutuval teguril.

Kas meil on praegu valitsus, mis on võimeline tegema piisavalt sihikindlaid otsuseid Soome julgeoleku edendamiseks olukorras, kus Soome on sõjaliselt ohustatud? küsib Kastehelmi.

Nii Kastehelmi kui ka Puuperä peavad võimatuks, et tünnak tuleb täieliku üllatusena.

Kastehelmi hinnangul saaks Soome rünnaku kohta info õigeaegselt – vähemalt nädalaid ette. Siis oleks aega selleks valmistuda.

Soomel oleks aega mobiliseerida hea hulk sõdureid piiri kaitsmiseks, eriti maantee nr 7, mis on üks keskseid marsruute.

Ohtu, et 7. maantee muutub lahinguväljaks, tunnistatakse kaitseväes. See pole ju ainult kiirtee, vaid ka lühim tee Helsingisse.

Isegi kui üllatusrünnak õnnestuks, on Soome kaitseväel Kastehelmi sõnul erineva valmisoleku tasemega väed, mis suudaksid reageerida ka kiiretele operatsioonidele.

Kastehelmi sõnul on Soomel plaan kaitsta kaguregiooni. Plaanid on ilmselt koostatud erinevat tüüpi stsenaariumide jaoks ja need võivad olla ka osaliselt uuendatud Ukraina sõja õppetundidega.

Puuperä räägib ka seifiplaanidest, mis rakenduvad siis, kui minnakse sõjarežiimile ehk halli faasi ooterežiimile.

Neid plaane hoitakse äärmiselt salajas ja neist teavad vaid vähesed.

Kastehelmi ütleb, et soomlaste võitlusviisis ei ole eesmärk vastast otse esimesel liinil või kesksel maastikupunktil peatada. Kaitses on sügavust ning vaenlane kulub ja seotakse mitmel pool lahingus enne vasturünnakut, mille eesmärk on lüüa kurnatud ja võib-olla edasisteks operatsioonideks võimetut vastast.

Kas seda ka reaalses olukorras tehtaks, oleneb vastasjõududest.

Stsenaariumid saavad alguse sellest, et vastasel on tugev ja võimekas koosseis, kes suudab kaitsest läbi murda, ütleb Kastehelmi.

Seetõttu peaksid kaitseplaanid jäikuse asemel olema paindlikud; ennetus- ja peatamistasemed erinevatel sügavustel.

Arvan, et kaitsevägi ei laseks vägesid nalja pärast vajalikust sügavamale, kui neile esimestel kaitsetasanditel vastu hakata saab, märgib Kastehelmi.

Soome võiks hinnata Venemaa ründeüksuse võimekust ja koosseisu, et selle saaks peatada üsna piiri lähedal, lisab ta.

Kastehelmi leiab, et Soome võtaks kasutusele kõik ettevalmistavad meetmed, mida rahvusvaheliste lepingute raames võtta saaks.

Sügavust otsitaks nimelt näiteks kindlustus- ja mineerimisalade kaudu.

Kindlasti on plaanide sees teatud alad, kuhu vastane tahetakse suunata, nn hävitusalad.

Kahtlemata on tehtud ettevalmistusi maanteede võtmeinfrastruktuuri oluliseks hävitamiseks, et vaenlase väed ei saaks mööda teed edasi liikuda.

Jaakko Puuperä peab samuti sildade või maanteede ristmike õhkulaskmist väga „kavalaks viisiks” vaenlase kolonni pidurdamiseks.

Maantee nr 7 ääres on ohtralt sildu, sillatruupe ja maanteede ristmikke, mille hävitamine pidurdaks oluliselt vägede edasiliikumist.

Kui koosseis peatub, laiali laotub ja takistust ületama hakkab, saab sellest „päris magus sihtmärk”, ütleb Puuperä.

Iga aeglustumine tähendab, et saate kasutada kaudtuld, tulistada suurtükkide või rakettidega.

Puuperä peaks mõistlikuks strateegiaks nn logistilise saba ehk varustusjõudude tabamist.

Selle saba võiks läbimõeldult lõigata läbi juba teisel pool piiri, kus teed on kehvemad.

Varustus jääks paigale kinni ning väed jääksid toidust ja kütusest ilma. Pärast seda katkestust peaks kaitse „töö lõpetama”.

See peaks mõjutama seda, et üksus ei jää teel ellu.

See õpetus on pärit talvesõjast, räägib Puuperä. Talvesõjas õnnestus soomlastel Vene vägesid sisse piirata, kuni jõududest nende mõjutamiseks enam ei piisanud.

Enamik neist (sisse piiratud vägedest) pidasid vastu kuni sõja lõpuni. Kui sõda oli lõppenud, pakkisid nad asjad ja naasid emakesele Venemaale.

Sisse piiratud üksuste kinni hoidmine kogu sõja aja hävitas soomlaste tugevust kohutavalt.

Praegu on enamik Vene vägesid seotud Ukrainaga.

Kui Soomet rünnataks ajal, mil sõda Ukrainas veel kestab, oleks idapiiri ületavate vägede kvaliteet eeldatavasti üsna kõikuv, ütleb Emil Kastehelmi.

Ta ei pea Vene dessanti tõenäoliseks või vähemalt vaenlase jaoks lihtsaks. Maabuvad ainult nn „eliitsõdurid”, kelle kasutamine on isegi Ukrainas vähene.

Oleks päris ohtlik paisata lihtsalt üksused sõjaväljale ja loota, et kuskil ees saadakse õigeks ajaks läbi, märgib Kastehelmi.

Õhuülekaalu saavutamine ja Soome õhutõrje hävitamine tooks kaasa väljakutseid. Rääkimata sellest, mis järgmisena ees ootab.

Venemaa ei suuda kaitsest läbi murda isegi Ukrainas. Soomes on vastas paremad ressurssid ja paremini koolitatud relvajõud. Ja NATO.

Haminast idas on piirkond, kus Soomes on treeninud peaaegu iga reservohvitser. Nad on treeninud neil maastikel erinevate stsenaariumide jaoks.

Dessanti ei pea Kastehelmi eriti tõenäoliseks. Läänemeri on NATO sisemeri, mida jälgitakse tähelepanelikult. Sõjaolukorras toimub pidev jälgimine ja luure kõigi venelaste liikumiste üle merealadel.

Selge on see, et Soome teeks algusest peale tihedat koostööd erinevate kaitseharudega ehk maaväe, õhuväe ja mereväega, aga ka NATO-ga.

NATO abiväed saaksid pidevalt luureandmeid ja asju, mis võiksid aidata soomlaste võitlust ja võitlust venelastega.

Kastehelmi sõnul võib NATO lisaks muudele funktsioonidele võtta endale olulise vastutuse ka mere- ja õhuruumi kaitsmise eest.

Puuperä hinnangul kasutaks kaitseliit tuld vähemalt rünnaku algfaasis.

USA on selline liitlane, kes ei pea ühtegi merejalaväelast sündmuskohale tooma, kuid nad võivad raketitulega väga kaugelt ja täpselt mõjuda.

Lisaks relvastatud või luureabile on NATO ise võimas heidutus, ütleb Kastehelmi.

Venemaa peaks leidma tohutul hulgal täiendavaid inimesi, enne kui ta võiks ette kujutada NATO ründamist. Nad ei teinud seda isegi Külma sõja ajal.

Kui Venemaa üritaks sellest hoolimata läbi tungida, jääks see üsna piiratud eduga katseks.