Uus pauk: Ukraina ei saagi kutset NATO-sse Vilniuse tippkohtumisel

NATO riikide ametnikud, kellest paljud soovisid jääda anonüümseks, ütlesid, et alliansi 31 liiget on üksmeelel selles, et vaatamata Kiievi püüdlustele ei esita NATO Ukrainale ametlikku liitumiskutset 11. -12. juulil toimuval tippkohtumisel Vilniuses.

Ida-Euroopa riigid nõuavad aga konkreetseid samme, sealhulgas Ukraina ühinemise ajakava, isegi kui USA ja mõned Lääne-Euroopa riigid pooldavad väiksemaid samme, mis võivad tähendada bürokraatliku NATO-Ukraina organi loomist või otsust suurendada veelgi NATO tehnilist tuge Ukraina kaitsesektorile, vahendab Washington Post.

„Vilniuse tippkohtumine ei saa olema ajalooline,” ütles Ukraina NATO-missiooni juht ja suursaadik Nataliia Galibarenko, „ilma otsuseta Ukraina tuleviku kohta alliansis.”

Vaatamata raskustele, mis on seotud riigi vastuvõtmisega suure sõja ajal, loodab Ukraina, et NATO „peaks määrama kindlaks tee meie liikmeks saamiseks ja määrama algoritmi Ukraina liikumiseks NATO-ga ühinemise suunas, selle asemel, et korrata väidet „avatud uste poliitika” kohta,” ütles Galibarenko. „Sellest ei piisa.”

NATO liikmete omavahelised vastuolud – 15 aastat pärast seda, kui USA juhtis samme Ukraina ühinemiseks alliansiga – toovad esile ohud, mida selline samm võib kaasa tuua keerulisel ajal Lääne vastasseisus Venemaaga. See rõhutab ka probleeme NATO sees, hoolimata välisest ühtekuuluvusest, mis on iseloomustanud alliansi reaktsiooni sõjale.

President Vladimir Putin on pikka aega nimetanud endiste Nõukogude riikide kaasamist NATO-sse kui ohtu Venemaa julgeolekule. Endised nõukogude vabariigid on liitunud NATO-ga järk-järgult pärast külma sõja lõppu.

Eesti kaitseministeeriumi kõrge ametnik Tuuli Duneton ütles, et Vilniuse tippkohtumine annab võimaluse saata Ukrainale tugev sõnum: „Et pärast kõiki läbielatud kannatusi on nende koht NATO-s ja nad on rohkem kui teretulnud liituma.”

Balti riikide ametnikud on teinud ettepaneku, et NATO – selle asemel, et korrata 2008. aasta valemit Ukraina liitumise kohta kindlaks määramata ajal – esitaks Ukrainale Vilniuses ametliku liikmekutse või algataks protsessi Ukraina ühinemise ajakava ja konkreetsete tingimuste määramiseks, isegi kui see on sõja tõttu pikem.

Tšehhi Vabariigi välisminister Jan Lipavsky ütles, et tema „soovide nimekirjas” Vilniuse jaoks on Ukrainale „vajaliku tee pakkumine” NATO-sse. Tema sõnul on tippkohtumise eel arutlusel „poliitilise tahte tase” selle kohta, kui kiiresti edasi liikuda.

Kiiremat tegutsemist toetavad riigid väidavad, et liikmelisuse seadmine sõltuvusse Ukraina võimest tõrjuda Venemaa täiemahuline sissetung annab Putinile vetoõiguse – mitte sõnumi, mida NATO saata tahab.

Nad ütlevad, et ajalugu näitab, et Venemaa jõu kasutamist võib heidutada ainult liikmelisus, mitte selle lubadus. Mõned kuud pärast NATO 2008. aasta deklaratsiooni Ukraina ja teise endise Nõukogude Liidu vabariigi Gruusia võimaliku ühinemise kohta saatis Putin Venemaa väed Gruusiasse territooriume hõivama. Ka Ukraina aeglased sammud NATO-ga ühinemise suunas ei heidutanud Putini ebaseaduslikku Krimmi hõivamist 2014. aastal ega selle täiemahulist sissetungi eelmisel aastal.

Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba kutsus hiljutises artiklis üles kiiresti tegutsema ja ütles, et Ukraina on viimase 18 kuu jooksul oma valmisolekut tõestanud. „On aeg, et allianss lõpetaks vabanduste otsimise ja alustaks protsessi, mis viib Ukraina lõpliku ühinemiseni, näidates Putinile, et ta on juba läbi kukkunud,” kirjutas ta.

Kuid erinevalt 2008. aastast eelistavad Ameerika Ühendriigid koos teiste võimsate liitlastega Lääne-Euroopas aeglasemat ja ettevaatlikumat lähenemist.

USA ametnike sõnul eelistab Bideni valitsus, et NATO riigid seaksid prioriteediks Ukrainale jätkuva toetuse pakkumise lahinguväljal, kui riik valmistub kauaoodatud vastupealetungiks. Nad näevad liikmelisust ja võimalikke julgeolekugarantiisid küsimustena, mida tuleks käsitleda osana sõja võimalikust lahendamisest.

„Praegu tuleb keskenduda praktilisele toetusele ja sellele, kuidas me kõige paremini toetame Ukrainale pakutavat julgeolekuabi,” ütles USA kõrge ametnik eelmisel kuul Brüsselis ajakirjanikele. „See on praegu esmatähtis poliitiline eesmärk,” lisas ametnik, väites, et NATO ja Ukraina konfliktijärgsed laiemad poliitilised suhted oleksid „mõnevõrra kesised, kui me ei garanteeri absoluutselt, et suudame julgeolekuabi anda”.

Suuremate reservatsioonidega riigid juhivad tähelepanu sellele, et Ukraina vastuvõtmine ajal, mil see sõdib Venemaaga, võib automaatselt käivitada artikli 5, NATO vastastikuse kaitse klausli, mis viiks alliansi suurde konflikti maailma suurima tuumariigiga. Kiired sammud ühinemise suunas võivad samuti põhjustada Putini sõja laienemise.

Üks Ida-Euroopa ametnik ütles, et Saksamaa, Prantsusmaa ja USA vahel on „midagi pingpongi laadset”, milles iga riik osutab, et teistes riikides on kõige suuremad reservatsioonid. Prantsusmaa ja Saksamaa valitsused keeldusid seda artiklit kommenteerimast.

Pärast seda, kui Venemaa alustas oma täiemahulist sissetungi, on NATO peasekretär Jens Stoltenberg sageli viidanud NATO toetusele Ukraina liikmelisusele, kuid pole pakkunud konkreetset teavet selle kohta, millal ja kuidas see juhtuda võib. Eelmisel kuul kutsus ta alliansi riike üles keskenduma jätkuvale abistamisele, „sest ilma suveräänse sõltumatu Ukrainata pole liikmelisust mõtet arutada”.

Kui NATO riigid eesotsas USA-ga on alates sissetungist saatnud Kiievisse miljardite dollarite väärtuses relvi, siis allianss ise pole seda teinud, püüdes ümber lükata Putini väidet, et NATO tegutseb agressorina.

Vaatamata erinevatele seisukohtadele on ametnikud rõhutanud ühtekuuluvuse väljendamise olulisust, kuna Ukraina püüab seada end võimalikeks läbirääkimisteks Venemaaga võimalikult tugevale positsioonile.

„Eesmärk praeguse hetke ja Vilniuse vahel on jõuda kokkuleppeni, mis näitab ühtsust ja käegakatsutavat toetust Ukrainale, säilitab avatud uste poliitika ja näitab edusamme liikmesuse suunas, austades samas mõne liikmesriigi muresid,” ütles Briti diplomaat.

Eestist esindaja Duneton märkis, et alliansi võimet ühtseks jääda „jälgib ka Kreml väga tähelepanelikult”.

Enamik NATO riike on üksmeelel selles, et pärast liikmesriikide Türgi ja Ungari kuudepikkust venitamist on oluline viia lõpule Rootsi liikmeks astumine 32. liikmena. Diplomaadid ootavad, et Türgi, kes on viidanud Rootsi liiga leebele kohtlemisele kurdi emigrantide suhtes, keda Ankara tembeldab terroristideks, allkirjastab pärast sel kuul toimuvaid valimisi Rootsi kandidatuuri.

Lisaks formaalsele liitumise teekaardile taotleb Ukraina NATO-ga praktilisemat koostööd. Galibarenko ütles, et tema prioriteetide hulka kuulub kaasaegne NATO-ga ühilduva õhu- ja raketikaitsearhitektuuri loomine, haavatud sõjaväelaste meditsiinilise rehabilitatsiooni süsteemi loomine ja humanitaardemineerimise riikliku süsteemi väljatöötamine. Lõppkokkuvõttes väitis ta, et liikmelisus oleks liidu huvides.

„Ilma Ukrainata on võimatu tagada NATO idatiiva tugevust,” ütles ta. „Nii nagu Soome ja Rootsi tugevdavad NATO põhjatiiba, tagab Ukraina Ida-Euroopa ja Musta mere piirkonna julgeoleku.”

William Taylor töötas USA suursaadikuna Kiievis 2008. aastal, kui NATO tegi oma avalduse Ukraina ja Gruusia kohta. USA toetuse märgiks peatus president George W. Bush teel NATO Bukaresti tippkohtumisele Kiievis. Erinevalt praegusest toetas toona NATO-ga liitumist vaid vähemus ukrainlasi.

Ehkki sellest on möödas üle kümne aasta, ütles Taylor, et sõda ja Ukraina jõuline ülesastumine Venemaa vastu muudab selle kaua edasilükatud saamise NATO liikmeks tõenäolisemaks kui kunagi varem. „Ma olen alati mõelnud, et see juhtub,” ütles ta. „Küsimus on, millal.”

Kommentaarid
(Külastatud 808 korda, 1 külastust täna)