Ukrainas sõjakuritegude eest eluaegse vanglakaristuse saanud 21-aastase Vadimi lugu paljastab Putini sõja telgitagused

Maikuus lõpus mõisteti Ukrainas esimene eluaegne vanglakaristus sõjakuritegude eest. Süüpingis oli 21-aastane Vene sõdur, seersant Vadim Šišimarin.

Ta mõisteti süüdi relvastamata tsiviilelaniku tapmises. Mees tunnistas end süüdi ja palus andeks ohvri leselt. „Tean, et te ei suuda andeks anda, aga sellele vaatamata palun andeks,” ütles Šišimarin.

Venekeelse BBC andmetel jõudis Šišimarin olla sõjas vaid 5 päeva, enne kui ta pidi end varjama ühes sigalas. Tema lugu kirjeldab Vene presidendi Vladimir Putini sõja tegelikku palet Ukrainas, ja seda, kui vähe Vene sõjaväes omadest hoolitakse.

BBC kirjeldab Šišimarinit kui väikest kasvu kleenukest isikut, kel on lapselik nägu ja kartlikud silmad. Pere vanim poeg Šišimarin sündis Siberis Irkutski oblastis alla saja tuhande elanikuga hüdroelektrijaama linnas Ust-Ilimskis. Pärast kooli lõpetamist läks ta 2019. aastal ajateenistusse ja jätkas elukutselise sõdurina 2020. aastal.

Šišimarin rääkis Kiievis kohtus, et põhjus, miks ta valis elukutselise sõjaväelase karjääri oli soov aidata oma ema, kellel oli veel neli last. Noorim neist on alles 4-aastane.

Varem peret ülal pidanud Šišimarini isa suri vaid veidi enne seda, kui ta elukutseliseks hakkas. Isa oli saanud surma ühe tüli käigus – ta lasti maha.

Šišimarini ema Ljubov rääkis väljaandele Meduza, et mees oli valel ajal vales kohas.

Pärast sõjaväega liitumist ei pidanud noormees enam muretsema toidu pärast ning ta sai omaette elamise. Ta sai palka 40 000 rubla kuus, mis teeb 550 dollarit.

Ema rääkis, et oli vastu poisi valikule ja poeg ei saatnud talle kordagi raha. Väljaande Nastojašeje Vremja andmetel oli noormehel võlgu enam kui 200 000 rubla eest.

Ema Ljubov rääkis, et sai Ukrainas toimuvast sõjast teada alles pärast seda, kui tema poeg Ukrainas sõjakuritegudes kahtlustatuna kinni võeti. Poja pruut saatis emale Ukraina armee tehtud video kinni võetud Šišimarini kohta. Siis oli märtsikuu algus.

Ema rääkis, et tal polnud mingit ettekujutust sellest, et on sõda ja et Ukrainas toimub midagi. Ta ei kasuta internetti ega jälgi seal uudiseid. Teda see ei huvita, kuna seal näidatakse igasugust jampsi ja ta ei taha selliseid asju oma ellu. Pärast mehe surma ei soovi ta midagi sellist vaadata.

Enne sõja algust ei rääkinud Šišimarin emale, et läheb Ukrainasse sõdima. Võimalik, et ta ei teadnud seda isegi. Või tal kästi valetada.

Ta ütles: Kallis ema, mu telefon on nädal aega levist väljas. Annan selle ära. Kui keegi räägib, et olen Ukrainas, siis ära usu seda.

Pärast seda, kui ema sai teada poja kinnivõtmisest, võttis ta ühendust Vene võimudega, aga sealt ei saanude mingit abi ega teavet. Ljubov rääkis, et kirjutas isegi president Putinile. Enam kui kaks kuud hiljem oli vastus ikka sama: Teeme kõik endast oleneva. Oodake.

Kogu teave on emale tulnud kas Ukraina ametivõimude või teiste emade kaudu, kelle pojad Ukrainas sõdivad. Ljubov on nendega pidevalt kontaktis, ja kui mõni noormees naaseb, küsib ema, kas ta on näinud Vadimi.

Kohtuprotsessi ajal tundus, et Venemaa on Šišimarini täielikult hüljanud. Sõduri advokaat ütles, et Vene võimud ega välisministeerium temaga kontakti ei võtnud. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskvo ütles kohtuprotsessi ajal, et Kremlil pole asja kohta mingit infot.

Vadim Šišimarin ületas Ukraina piiri Valgevene kaudu 24. veebruaril. Enne seda oli Venemaa sinna vägesid koondanud. Päev varem oli sõduritelt võetud raha ja telefonid, ning neile anti kolme päeva toiduvaru.

Kohe sõja algul läks Vadimi üksuse jaoks asi nihu. Oma üksuse sõdurite vahel läks tulistamiseks, kui oma sõdurit peeti Ukraina omaks. Varsti oli üksuses neli haavatut, nende seas üksuse juht. Seda vaatamata asjaolule, et Vene tankikolonn oli seisnud paigal.

Väeosa juht andis ülesande viia haavatud Venemaale haiglasse. Piirini oli maad ligi 100 kilomeetrit. 28. veebruaril asuti koos haavatutega teele. Nendega koos oli ka Šišimarin.

Edasi suudeti liikuda aga vaid paarkümmend kilomeetrit, kui nad sattusid Ukraina vägede tule alla. Olukord oli selline, et need, kes ellu jäid, jätsid surnud sinnapaika maha ning liikusid jalgsi edasi.

Kohalik elanik rääkis, et maha maeti 11 Vene sõduri surnukehad. BBC on käinud kohal ja näinud Vene sõjaväekolonni jäänuseid.

Vene sõdurid nägid vastu sõitvat valget värvi Volkswagenit. Nad hakkasid selle pihta tulistama. Autojuht jäi ellu ja heitis pikali kraavi. Šišimarin ja neli ülejäänud sõdurit istusid autosse, et nõnda kiiremini edasi liikuda. Seda vaatamata asjaolule, et tulistamisega oli puruks lastud Volkswageni rehv.

Tagasisõidu ajal oli juhtum, milles Šišimarinit süüdistati. 62-aastasel Oleksandr Šelipovil oli käes telefon ja sõdurid ilmselt arvasid, et ta helistab Ukraina võimudele. Šišimariniga koos olnud teine sõdur Ivan Maltõsev ütles kohtus tunnistusi andes, et Šišimarin tulistas tsiviilelanikku. Maltõsevi väitel anti Šišimarinile selleks käsk.

Maltõsev ütles, et Vadim ei tahtnud seda teha. Sõjaväelane, kelle nimi pole teada, oli hüüdnud, et Vadim peab käsku täitma, vatasel korral antakse sellest juhtkonnale teada.

Maltõsev oli BBC andmetel olnud Vene sõjaväes vaid kolm kuud ja hakanud selle aja sees elukutseliseks sõduriks. Šišimarin tunnistas kohtus, et ta ei tahtnud meest tappa. Ta tulistas, et täita käsku.

Hiljem selgus, et tulistamise käsu andis Volkswagenis istunud Ivan Kufakov, kelle vormil puudusid eraldusmärgid. Autos sõitnutest oli kõrgeim auaste vanemleitnant Kalininil, aga tema oli Volkswageni pagasiruumis. Pärast tulistamist istuti ümber teise autosse. Kalinin andis käsu relvadele riiv peale panna, ilmselt selleks, et enam tsiviilelanikke ei tulistataks.

Pärast seda jätsid viis Vene sõdurit auto maha, kui neid tulistasid Ukraina snaiprid. Kufakov lasti maha, see selgus alles hiljem tema taskust leitud dokumentidest. Ülejäänud neli jätkasid teekonda jalgsi.

Sõjaväelased liikusid ülejäänud Vene sõjaväest eraldatuna mööda soist Ukraina maastikku, kuni jõudsid Olenovskoje külas ühte sigalasse. Nad otsustasid veeta öö sigalas. Selle ühes otsas oli väike ruum, kus oli diivan ja ahi.

Kui sõdurid tegid ahju tuld, tuli nende juurde sigala omanik, 62-aastane Nikolai Jarisko. Ta läks sisse ja kohe piirasid sõjaväelased ta sisse, rääkis mees BBC-le. Üks ütles: Tule sisse. Mees läks sisse, tal polnud mingit muud võimalust.

Sel ajal lamas vanemleitnant Kalinin juba diivanil. Jalg oli kinni seotud, kuna ta oli end soos liikudes vigastanud. Sõdurid küsisid süüa, aga Jariskol polnud midagi kaasas. Siis küsisid sõjaväelased suitsu. Mees vastas, et tal on 5-6 suitsu. Ta arvas, et sellest terveks ööks piisab.

Jarisko kuulis pealt sõdurite juttu. Ta mäletab, et vanemleitnant helistas pidevalt kuhugi. Arvatavasti lootis ta saada kedagi, et nad minema viia.

Algul öeldi mehele, et sõduritele tuleb järgi tank. Siis järgmisel päeval pidi saabuma autokolonn. Lõpuks öeldi, et kolonn on piiril, aga selle juhtkonnaga ei saadud ühendust.

Sõdurid küsisid Jariskolt, kas neil oleks mõistlik alla anda. Ja kas vastab tõele, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski oli rahvale relvad kätte andnud ja et külas tegutseb snaiper. Sõdurid kurtsid, et polnud söönud ega maganud mitu päeva.

Sõdurid magasid kordamööda ja üks oli kogu aeg valves. Šišimarin aga jäi oma valvekorra ajal tukkuma ning Jariskol õnnestus sigalast põgeneda. Kui ta tagasi tuli, olid sõdurid juba lahkunud. Neist olid maha jäänud vaid väljaheited. Ilmselt olid nad nii hirmul, et kartsid minna välja häda tegema. Nad toimetasid kõik asjad sealsamas sigalas sigade keskel.

Šišimarinile antud eluaegne karistus pole Jarisko väitel mõistlik. Ta oleks pidanud maha lastama või vahetatama ukrainlaste vastu, ütles Jarisko BBC-le.

Pärast sigalast lahkumist liikusid sõdurid edasi kuni saabus hommik. Nad ei näinud muud võimalust kui end Ukraina vägedele vangi anda ning päästa sellega oma elu.

Kommentaarid
(Külastatud 1,574 korda, 13 külastust täna)